Nad jätsid tõugu oma limapessa ja liikusid edasi. Peagi jõudsid nad, läbides loendamatu hulga kambreid täis tõuke, järgmises valmimisstaadiumis oleva võõreluni, saalid täis nukke mitmesugustes arenemistsüklites. Seejärel laod mingi kummalise massiga, seal vahel hiiglaslikud mootoriruumid. Kõige rohkem tundus olevat ristkülikukujulisi kolmveerand miili pikkusi mahuteid, mille vahele loodud arvukad käigud ja kambrid tundusid naeruväärselt väikestena. Nad skaneerisid paari plokki, kuid kogu tahukas tundus olevat üks suur tükk ainet.
„See on veider,“ ütles Kallos. „Milleks lõigata tohutu asteroid seest tühjaks ja täita see siis lihtsalt mingi muu materjaliga.“
„Äkki oli see mingi kaubaalus? Need kamakad on lihtsalt mingi eriti väärtuslik aine, mida tulnukad tahtsid ühest kohast teise transportida, aga siis juhtus avarii ja…“
„… ja kogu kupatus põrutas siia.“
„Igatahes lõika sa, Mitrofan, ühest sellest kastist tükk küljest ja võtame uurimiseks kaasa.“
Viimaks jõudsid nad suurde kuppelja laega ruumi. Mechade elektrilambid valgustasid mitut seinte ääres seisvat moodustist. Need olid hiiglaslikud, üheksa jala kõrgused, ümarate paakide kujulised, metalselt läikivad seadmed, millede ülemisest osast pungusid mingid tundmatu otstarbega ümmargused munad. Masinad paistsid töötavat, sest nad vibreerisid ning punsusid vahepeal suuremaks ja siis tõmbusid taas väiksemaks.
„Hämmastav,“ hüüatas Vilis vaimustunult. „Töötavad seadmed! Ma arvan, et oleme leidnud aardelaeka! Võtame neist mõned proovitükid. Näiteks keskkohast ja siis neist ülemistest aparatuurisektsioonidest.“
Kuid Mikk ei kiirustanud lõikuri läitmisega.
„Oled sa kindel, et see on õige tegu? Need seadmed tunduvad töötavat,“ kahtles mees.
„Me ei riku masinat, vaid võtame kesta lahti,“ selgitas Vilis. „Vaatame, mis seal sees on, kuidas töötab, saame materjaliproove.“
Mikk heitis küsiva pilgu Kallose poole.
„Kui teadusemees nii ütleb. Eks selleks meid siia saadetigi, uurima ja näidiseid koguma,“ sõnas Kallos ning Mikk lükkas laseri tööle. Kiirete vilunud liigutustega lõikas ta veidralt seadmelt ülemise poole maha. See lätsatas põrandale kui kimp märga pesu ning seadmest hakkas välja voolama mingit tumedat kleepuvat vedelikku.
„Ettevaatlikumalt,“ õiendas Vilis, „misasja sa lammutad! Ma ütlesin materjaliproovi, mitte pool masinat!“
Ta asus leidu ettevaatlikult plastikaati pakkima. Mikk tegi pisut hoolikamalt veel paar sisselõiget, ning Mitrofan asus Vilisele pakkimisel appi.
„Minu arust näeb see välja nagu mingi elusolend, sihuke puu ja seene hübriid,“ sõnas Vilis mõtlikult. „Vähemalt sisemuselt ta mulle mingit masinat ei meenuta.“
Nüüd kõlas tema hääles juba ka kübeke kahtlust.
„Eks laboris teevad kindlaks,“ arvas Mikk. Vilis noogutas.
Nad liikusid mööda ruumi ringi ja Vilis kogus kõigi masinate küljest proove ning filmis nende sisemust. Äkki tõstis Kallos, kes kogu see aeg oli keset ruumi seisnud, mecha haaratsi.
„Vaikust! Kas teie ka kuulete?“
„Mida?“
Nad kuulsid, või pigem tundsid kuskilt tulevat nõrka vibratsiooni. Mitrofan oli selle allikale kõige lähemal. Ta pööras end ümber just õigel hetkel, et näha, kuidas suur tükk seina olematusse varises, ning mecha valguskiir tabas varingu taga midagi sedavõrd jaburat, et pani uurijad hetkeks oma terves mõistuses kahtlema. Aegamööda sirutusid pimedusest välja hiiglaslikud lõuad, katseserved ning kümned lülilised jalad.
Raginal purunes kiviuks tööliste raskete käppade all ning Omnik koos järgijatega sööstis läbi mustava avause edasi. Ukse taga laias kambris lebasid põrandal mitmed tükeldatud omnikute jäänused ja nende keskel metalselt helkleva kitiinsoomusega neljajäsemelised kogud. Omnik arvas alguses, et nad on Mass, ent see mulje kadus kohe, sest olendeist õhkas ülitugevat, võigast, eemaletõukavat, võõrast lõhna, milletaolist polnud Omnik kogu elu jooksul kogenud. Ta sattus segadusse ja seisatas. Seninägematud võikad olendid pöördusid Omniku poole ja nende kehal olevatest avaustest kiirgav üliere valgus pimestas Omniku ja tema kaaslaste tundlikud tähnid. Omnik oleks peaagu laiali lagunenud, ta paiskas kõheldes välja tugeva käsupilve. Tundmatud sigitised ei teinud lõhnast väljagi. Jälle tagasilöök. Kuidas küll viimasel ajal nii palju ebakvaliteetset toodangut tuleb, mõtles ta ning ronis neljajäsemeliste poole, et praak tagasi Massi saata. Kuid nelijäsemikud pöörasid ümber ning kadusid üliväledalt ühte pesarkonna šahtidesse. Segaduses Omnik sööstis neile järele, pumbates lõhnakäsklusi nagu lõõtskops. Miski ei mõjunud. Šahti ees, mahtumata tunnelisse, jäi ta seisma.
Veider juhtum lõi ta rutiini täiesti segi, midagi niisugust ei olnud veel kunagi juhtunud, praak polnud veel kunagi minema pagenud. Ennast kokku võttes pöördus Omink ümber. Ta uuris nelijäsemikest jäänud laastamistööd, nuusutas hoolega ringi, talletades nende lõhnajäljed, ning kuna midagi muud teha ei olnud, siis andis järgijatele käsu laibad puruks lõigata ning tagasi haudepaakidesse tassida, kus meistrid nad Massiks keedavad ning uute vastsete kasvatamisel toitainena kasutavad.
Ta jälgis suurekasvulisi järgijaid heakskiitvalt. Kiirelt sõrgadega vehkides töötasid need usinalt ning mõned hetked hiljem oli tööliste asemel ligases hunnikus vaid kuhi jäsemeid. Omnik jättis järgijad tööliste tükke alla kasvatuspaakidesse tassima ja suundus mööda kitsaid kõrvaltunneleid pesarkonna keskuse poole. Halbadest uudistest, ehk siis seninägematust praagist pesas tuli kiiremas korras Korraldajannale teatada. Tsükkel maailmas oli täies hoos. Teabelõhnad voogasid edasi-tagasi, oluline mööda tunnelite ülaosa, suhtlusaroomid põrandaid mööda. Magusad kasvulõhnad haudepaakidest, kibedamad kasvatuspaakidest. Pärast tosina koobassaali ja laia magistraaltunneli läbimist jõudis Omnik pesarkonna keskusesse. Erinevus avaldus peamiselt selles, et tunnelid olid paremini poleeritud ning lakeeritud, seintele kleepunud valgusputukad paremini toidetud ja oma ülesandeid täitvate tööliste arv tunduvalt suurem. Viimaks seisis Omnik Korraldajanna kambri raskete kiviväravate ees. Omnik imes pead ja rindmikku katvaid karvu rohkem turri, edastas küsivalt ootavale uksetöölisele lõhnasignaali ja sissepääs avanes.
Ukseomniku taga laius mitte ainult kogu pesarkonna olulisim, vaid ka ilusaim kamber. Haruldast tõugu erivärvilist valgust eritavad putukad olid keerukate ornamentidega puurides – iga puur kordumatu kunstiteos. Kogu ruumi täitva kunsti kaunidus kahvatus aga pehmetel töölistel lamava Korraldajanna ees. Omnikut läbis Korraldajannat nähes magus seksuaalse erutuse värin. Ta pilk kobas ahnelt voolujoonelist, kuldkollast, armilist kitiinkesta ning ta suu täitus imala eritisega ainuüksi mõttest, et mis tunne võiks küll olla seda keha lakkuda. See polnud võimatu fantaasia, sest emand oli varemgi võtnud endale paljundajaid madalamast kastist, neid ajutiselt ülendades. Ja paljundajaid oli emandal olnud palju-palju. Sellele viitasid juba kõik need imelised armid tema kitiinil. Ent need mõtted ei vallanud Omnikut kaua, emandast erituv käskiv lõhnapilv pühkis ta erootilised unelmad hetkega eemale ja tuletas meelde, miks ta täpsemalt siin on.
„Mu emand, kannan olulisi lõhnu. Pesarkonna välimiste sfääride rõhukõikumist uurides avastasin hulga praaki. Kahjuks ei suutnud ma tuvastada lõhna järgi, mis paagist nad pärit olid. Äärmiselt kehv töö, nad ei allunud aroomile ja pagesid! Seda pole varem juhtunud.“
„See on halb,“ vastas Korraldajanna.„Kuid seda on ka varem juhtunud. Sina ei mäleta, kuid viis põlvkonda tagasi oli sarnane asi. Mis lõhn neil oli?“
„Senitundmatu, täiesti uudne!“
„Senitundmatu?“
Omnik pani oma kirjeldusoskuse karmile proovile, paisates kaskaadidena üles lõhnamolekulide müriaade. Korraldajanna peatas ta, kui kamber oli kirjeldustest nii tulvil, et isegi Omnikul endal hakkas kõik segi minema. Korraldajanna oli samuti segaduses.
„Lahku, ma pean laskma kopsul su jutu eemaldada ja siis