Homme sõidan Tartu passiasju ajama. Korjan siis kokku need väl-jalõiked lehtedest, mis võib-olla Sind pisut huvitavad, ja saadan nad Sulle. Mõned neist on mulle tarvilikud vahest hiljem ja mul pole midagi selle vastu, kui Sa nad hiljem jälle tagasi saadad.
Elame nyyd kogu perega täies koosseisus Komsil, välja arvat pere-isa-vanahärra, kes ainult pyhapäeviti maal käib ja siis „lamenti“ teeb. Ta on oma haigusega ennenägematult isekaks läind, hellaks, närvili-seks, nii et raske on tema ligidal liikuda. Ei taha omastega yldse kokku puutuda jne jne. Yhe sõnaga, pyhapäevad pole just eeskujulised, muidu aga suvitus suurepärane.
Homme ehk saan Tartus paari soome kirjanikuga kokku – sõitsid nädalaks sinna Paavolainen ja Viljanen – noorurid, vaimustet meie kir-jandusest ja kõigest euroopalisest.1385 Kyllap pettuvad Tartus vähemalt meie kirjanikest, keda nende fantaasia kujutleb ette suurelennuliste vaimuinimestena, kes elavad kuskil Taevaste ligidal.
Sinu Bifur’i artikkel huvitab väga kõigi väärangute pääle vaata-mata. Ootan seda eksemplari, mis Sa mulle ostsid. Ise veel tellida pole mahti saand.
1384 Semper võttis juunis 1930 osa PEN-klubi kongressist Poolas. Sellest ilmus Loo-mingus 1930, nr 6, lk 735–744 tema ülevaade „Muljeid Pen-kongressi päevist Poolas“. Uustrükk: J. Semper. Teosed. XII. Mälestused. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 360–373.
1385 Olavi Paavolainen ja Lauri Viljanen – soome radikaalse kirjanduslehe- ja -rühma Tulenkantajat aktivistid. Viljasele kuulub omal ajal palju tsiteeritud hüüdlause „Ees-ti kaudu Euroopasse“. Sellise pealkirjaga ilmus Viljasel ka artikkel – Tulenkantajat 1930, nr 11–12. Artiklit refereerib pikemalt M.R. [Mart Raud] Loomingus 1930, nr 8, lk 948–950.
621
Praegu valmistan Varrsavi jaoks yht pisikõnet, viin ta homme Tar-tu tõlkida. Muidu olen lugend, yht-teist kirjutand, hulkund metsis, raa-diotsend jne. Soovin Teile pärast reisimuljete rohkust Pärnu rahulikku mereäärt nautida. Kyllap liivik juba kubiseb. Aga ka ehk Sinu patsien-did ootavad...
Nii siis tervitusi kõige paremaid
Asmkond
378. Barbarus Semperile
Pärnu, 12. juuni 1930.
Pärnus, 12/VI. 30.
Armas Asm! Andesta, et kohe ei saanud kirjutada. Olen paar päe-va kodus, aga askeldusi üle-pää-kaela, – ei tea kuhu jooksta. Korter remondi tõttu segi nagu Soodom, – haigeid oli täna sarnane saba, et vaevalt mõne sõna visata saan. Kõik kirjad & kirjandus seisab virnas – ootab sorteerimist. Muide reisi lõpp oli kõige kosutavam: Šveitsi küps suvi (Lausanne’is) liftina tõstvate mägedega & järvede sinipeeglitega mõjus hästi. Siuts hoiab veel praegu piletikontsusi & arvab, et nendega ehk veel sõita võib. Nii siis kokkuvõttes: Baleaa-ridest & Šveitsist jäi parim mulje. Muust kõigest suusõnaliselt, kui kokku saame. Ehk jõuame selleks ajaks oma korterigi kuidagi joonde ajada. Praegu on kõik veel segi: hoovis & aias kopsivad puusepad & teised rähninimesed haamritega. Pää on täis küll kõiksugu muljeid, aga taskud selle eest tühjad. Oleks ju hää olnud nüüd kuu aega kõige kuuldu-nähtu kokkuvõtteks, aga see kõige suurem puudus – aja põud on mu saatjaks olnud alati, ja nii pean ootama vist sügiset, kus ehk mõni vaba õhtu leidub reisi muljete sorteerimiseks. On kena, et Sina-gi väljud Komsi sadamast Varssavi poole, – võib olla kaugemallegi? Meie soovid & tervitused sel puhul! Olen Sulle tänulik lehelõigendite eest, kui need saadad. Saad tervetena nad tagasi.
Viskan täna posti Sinu „Bifur“i, kust leiad nii mõnegi asja, mis mulle ei meeldi, – mis tõlkides on kuidagi teisiti väljendund. Lisasin küll pea igale keerulisemale lausele enda tõlke klambrites juure, aga lõpu osa, kus nad ruumi puudusel on pidanud veidi kärpima, nagu
622
Ribemont-Dessaignes mulle vabandades rääkis, sisaldab nii mõnegi kukerpalli + ebasoovitava – olulise kärpimise Underi, Alle, Sinu, Kärne-ri jne. suhtes, kuna mulle on külge poogit lisakirja-saatepaberi lisaread & säälgi mõni rida tõlkes hoopis teise mõtte saanud. Sinu rubriigis on välja jäänud see osa, kus Sind ühiskondlise novellistina mainisin & arvamist avaldasin, et Su novellid kui värsid küpsed oleks tõlkimiseks, koos teiste töödega seda otse nõuavad.
Suitsi üle on rubriik täielik, – sääl ei leia kärpimisi, nagu algusosas üldse. Ainult kaks korda kordub „arktilised regioonid“ (ühe Põhja-naba asemel: teises lauses nimelt, kus arvan, et võime nautida kord Põhjanaba luulet, arvestades selle vallutamisega!). On mis on, aga ehk siiski parem, et see artikkel on kirjutet. Nii mõnigi krimpsutab ehk nina lõpposa üle,1386 – aga miks peaksime end ainult ülistama. Muide on ju artikkel küllalt häätahtlik. Kes paremini kirjutada võiks, need on kõik loiud, ega saa neist asja. Ehk on siiski vajalik seegi tutvustami-ne. Nüüd kipuvad sekundid lõppema. Saadame sooji tervitusi kõigele Komsi perele, täname m–eur Eric’ut ammu saadet kingi eest & soo-vime hääd suvitamist noortele & vanadele! Tervita ka kaaspenlasi & poolakaid, kui juba sääl oled! Annan edasi ka „Bifur“i meeste tervitu-sed meie kaasvõitlejaile, – tegin neile visiidi pääle 5 nr-i ilmumist, – olid üsna lahked inimesed, nii et sain mitu kaastöö eks. & honoraari tahtsid kohe čekis anda, aga et juba järgmisel hommikul Šveitsi sihis lahkusin, siis ei olnud võimalik seda realiseerimiseks vastu võtta. Nii siis Sulle saadetav nr. pole ostet, vaid see on ühine kingitus meile. Hellensilt sain ka „Melusine“i pühendusega1387. –
Pärnu randa pole aega saanud vaadata, – olgugi et reisi higi merre kastmist soovib.
Hüvasti! Palju, palju tervitusi!
Viis versta veerand tunniga ... B + S.
1386 Barbaruse Bifur’is ilmunud artikkel lõpeb Loomingu referaadi järgi nii: „Järjest tihe-damaks kujub reaktsioon oma ämblikvõrku, millesse ta mähib väljaimetavad kärbsed. Kuidas see oleks teisiti võimalikki? Ristiämblik laiutab oma võrku üle kogu Euroopa ja ripub ähvardavana reaktsiooni paneuroopalises päikesesüsteemis. Poeedid! Olge valvel!“
1387 Franz Hellens (1881–1972) oli Belgia kirjanik, luuletaja ja kunstikriitik. Tema fan-tastiline romaan „Mélusine ehk safiirkleit“ („Mélusine ou La robe de saphir“) ilmus 1920. aastal.
623
379. Semper Barbarusele
Armas Barbarus,
Kui neid lehe väljalõikeid, mis pidin saatma, läksin riiuli äärelt võtma, oli nad teenija nähtavasti paberitykeks pidand, mis võib mine-ma visata. Ja nii siis, lepi nende raasudega, mis mujale panduna säilind. Ei mäleta kyll midagi erilist nagu olnudki – mälestuses on kõik õnneks maatasa.
Sinu „Bifuri“ eest suur aitäh! On ju vastuvaieldavaid kohti – mai-niksin kas või Suitsu ainumääravat osa Noor-Eesti liikumises, kuna tõeliselt yks isegi põhimõtete rajajaist ja tegelikest korraldajaist oli Tuglas. Oled teda – nagu nyyd yldse kombes – teda ypris nurka ajand. Ja siis Orpi, Antsoni, Kaaveri poeesia... Kas tõesti oled neis leidnud pääle meelsuse ka mingit võimist? Paradokslik tundub ka Sinul in-tellektualismi mainimine minu juures – etteheitena, hindad ju Sa ise expérience’isid1388 ja konstruktsioone elus kui luules, neid inimtoimin-guid, mis enne kõike on intellektuaalsed. Ja lõpuks, kaheldav on kul-tuurkapitali mõju meie kirjanike meelsusse nii kohutaval määral. Sest kas Metsanurk pole just selle kestes radikaalsemaks muutund? „Silla-talad“ ilmusid ka sama aja kestes – suur L. nuusutas ju säält enamlust-ki. Muidugi ma ei eita mõnede man selgroo nõtkemaks paindumist, aga see oleks tulnud ka ilma riigi poolt ylesostmata. Ja ma ei usu, et nad nyyd, kus need toetused kadumas või kadundki, filippikuid maailma hakkaksid paiskama.
Noh, aga kõik need vastuväited on ju väikesed, ega kaalu yles seda väärtust, mis niisuguseil artikleil yldse on meie tutvustamiseks. Neile tutvustusartikleile peaks nyyd lisaks saatma ka midagi oma loomingust ja sel peaks olema vahest veelgi tähtsam osa. Tee on vaba, kas ei