Elame seekord kõik maal. Ka vanahärra peab puhkust – kuid vaevalt see alaline närvlemine on talle puhkuseks. On psyyhhelt täitsa muutund, on ehitamistõves, pääd on täis korraldusplaane, fantastilisi, tarbetuid, aga vahele öelda tähendab hirmsat vihastamist ja vandumist.
632
Kuna ta juba mõnda kuud enam peaaegu midagi ei söö, kannab teda läbi elu veel mingi jonn ja äärmine isekus isegi surma vastu. Kui ta sureb, nõuab ta, et teda pannakse kahte kirstu, yks tammepuust 3 tol-li paks ja lukuga, mida pole kerge avada (kuidas selle ylestõusmisega siis?), 8 hobust vedagu ta surnuvankrit ja laululehed trykitagu kuldtäh-tedega, maetagu mitte hauda, vaid erilisse hauakambri jne.
Parimate tervitustega
Asm.
P.S. Royali katsun osta siis mõistagi Tartust. Lõigendeid pole tarvis tagasi saata, mis nendega siis ikka muud pääle hakata, kui... Sinu kogu kohta pole lehtedes arvustust olnud, kyll aga leian A. Orase artikli selle kohta viimases Eesti Kirj. nris (6.es).1410
382. Barbarus Semperile
Pärnu, 14.–15. juuli 1930.
Pärnu liivikul, k. ½8 h. –
14/VII. 30.
Armas Asm! Puhas liiv istmeks, pehme päike pää pääl, nii kirjutan alasti olles varahommikused read. Et mul kodus remont jätkub ja ülemisel korral ikka alles vasarad välguvad ja kirved kolksuvad, pean paremaks siia kõrbesse põgeneda, kus pääle tuule praegu keegi ei ja-luta, keegi ei häiri. Ei siia põõsaste üksindusse küüni isegi mu patsien-did uksekella & telefonihelidega. Merigi tõttab kaldast avaruste sihis, ainult puude kohin ja põõsaste sahin tungib kõrvuni. Kuni k. 9-ni kestab mu päiksevann & üksindus, – siis tõttan taas tööle. Nii olen torkind siin mõned hääd päikselised hommikud kirju Hispaaniast, milliseid koostet umbes 20 bloki lehte. Kardan, et neid liigagi palju saab, sest nii – vabas looduses, kipuvad mõttepäitsed kaduma, kõik-sugu kõrvalassotsiatsioonid ründavad meeli, satun vahel surrealist-lisse transsi, tuisates ridu, nagu tuiskab vahel liiva. Ei ole ime kui see kord lugejallegi puru silma puistab. Aga aega ei ole ridu puhastada,
1410 Eesti Kirjandus 1930, nr 6, lk 297–300.
633
nii jäävadki nad viimaks liivalektüüriks, et sule lugedes silmad, ehk pane prillid ette, kui kord neid lugema hakkad. Ainukeseks vooruseks, võib olla esmakordseks, iseäraliseks erinevuseks teistest samaalalisist kirjutisist, pean asjaolu, et kõik on kirjutet alasti olles, ja ära imesta siis, kui mu vaimgi end vahel liig paljaks kisub, et pean häbenema & viigilehte otsima.
Sul on korrektuuri tehes see võimalik, ehk koguni enne ladumist kärbi nii palju kui hääks arvad, kuidas „Looming“u napp ruum seda nõuab. Ainult siis, – kärpimise korral, oleks hää, kui käsikirjad taga-si saaksin, tulevikus iseseisva raamatuna ilmutamiseks.1411 Kärpimata osadest manguksin aga äratõmbeid, nagu said Sa ise kunagi Itaalia kir-jast, – see kergitaks mu koostamisvaeva, kui ehk õnnestub leida trüki-võimalusi. Umbes kümne päeva pärast, ehk varemgi on mu läkitus sääl. Värsse nii kaua ei saada, kuni ilmuvad kirjad: ei taha liig palju ruumi enda alla võtta. Võib olla sulen nüüdki mõne teise avaldamisvõimaluse, aga lohutun sellega, et nii mõnigi leiab ruumi & honoraari „Olion“is. „Looming“u kausta vähenedes, oleks ehk parem olnud reisikirju üldse mitte kirjutada, ehk kui, – siis mujal avaldada, aga nagu juba maini-sin, saame sellest üle nende katkendilise – valit kohtade ilmutamisega „L–s“, kuna kärbit kohad hiljem trükki pääseksid. Toimi siis täisvo-lilise toimetajana, ja kui ajakirja toimkond kuidagi kulmu kortsutab, siis olen kohe valmis katkestama. „Saadana varjuks“1412 mu kirjutis küll saada ei taha, sest olen selle viskand kerge käega – mitte koor-maks ega raskuseks Sulle, ega lugejaile, ka eneselle mitte. Järgnevas osas saan veelgi kergemalt kirjutada, kuna Madridini on Hispaania ise raske (masendav ehk isegi!), ja mu senine meeleolu ei ole nii mõnin-gail põhjusil roosiline olnud, samuti on puudunud rahulikud kirjuta-misevõimalused. Oleme praegugi mures Siutsi (Kalifornias haigestund) venna pärast, kelle Eestisse toimetamise eest hoolitseda tuleb, ja nii on teisigi muresi – rahalisi & muid. Korter on korraldamata, kõik on alles segi ja tahab seada, – sest tühjade tubade eest 100 kr. kuus maksa, – see oleks absurdsus, Tuleb üht & teist hanki, et jõulukski kaosist väljuda. Ent vähem enesest, rohkem üldsusest!
1411 Sellist raamatut ei ilmunud.
1412 Henrik Visnapuu värssromaan, mis alustas ilmumist Loomingus 1927 ja jätkus pike-mate vaheaegadega läbi mitme aastakäigu.
634
Oleksin alguses juba tervitama pidanud Pen-kongressilt saabu-misega! Nagu näha, pääle Su fotoaparaadi ohvri, on istung nõudnud inimelugi. Oleks kurb, kui nii suured kaotused millegiga tasut & kaet ei oleks, sest senine pen-klubi tegevus on misäärselt silmapaistmatu & saamatu: ei mingisugust üldulatuslist algatust, ei mingisugust te-gelikku sammu ei koostöö, ei tõlgete asjus. (Või tahab see asutis ku-juneda mingisuguseks kirjanduslikkude rendez-vous’de korraldajaks, mõne monooklitet h–ra smokingilõike & suuruse demonstreerimiseks, kõnekunsti kateedriks valituile, kes, nagu Sa isegi kirjutasid, on iseen-nast täis – blaseerund vaimukangelased?). Võib olla oli tänavune koos-olek tagajärjerikkam töötulemusilt, millest Sa muidugi pikemalt kir-jutad „Looming“us, – võib olla eksin omis arvamisis? Päälegi näib, et meie, ega teised maad pole kaitstud Adamsite & Lindede eest. Nii võib Pen-klubi tegevus kujuneda kirjanduslikuks proovireisimiseks – ilma proovideta päälegi. See oleks vaimusuuruste sääsekurnamine, mingisu-gune sumamine ilusate sõnade labürindis, Ariadne niiti leidmata. Isik-line tutvuste sobitamine on ju kõigiti kasulik, aga see ei vii harilikult üldsuse huvideni, see ei võimalda veel asuda suurimate ülesannete teos-tamisele, – seda saab ka ilma Pen-klubi kaasabita viimaks. Mitte ühine sõnatsemine, vaid tegutsemine peaks sihiks olema, et iga maa pääseks kontakti loominguga, mitte aga üksikute saadikute näolapiga – tema välise ilmega. Kui kõik teisiti oleks, siis ei kõssaks ma sõnakestki.
15/VII.30. k.½7 h. (kodus).
Tervist, Asm! Ei saanud eile kirja lõpetada: otsiti mind üles mu var-jupaigast ja siis kadus päev & õhtugi lisaks askeldusis. Pühapäeval pidin juba kirjutama, aga siis ilmus äkselt haruldane külaline – Alle, kellega kadus päev õhtuni. Valmistub Õisu järvel kalastamiseks, oli siis sattunud ka Pärnu. Nägin nüüd tema pattude – vekslite regist-rit, mis ulatab üle terve poogna, et kui rullis lahti, siis oli see täie-lik Don Juani lemmiknaiste