599
kes-teab, muidu vahest polnuks millega numbreid täita. Tuglas, kes ikka veel vopse saab, on annikundlaste ja massinimeste Veljestost välja astund, kus ta oli vilistlaseks. See synnitas nende 10-ks aastapäevaks kihinat-kõhinat.
356. Barbarus Semperile
Pärnu, 7. märts 1930.
Pärnus, 7/III. 30
Armas Asmkond! Esimesed kolm päeva pääle koju jõudmist on ka-dunud kibedas töös, mis ootas mind ees. Pole saanud sellepärast elu-märkigi anda, ega tervitada lahket majarahvast, – vanu, kui noori. Kui Pärnu kirjandusnädal läbi, siis pajatan pikemalt. Seni kulub teil omalgi aeg kõige möödunu järelelamiseks & külaliste tõttu ripakile jäänud asjade korraldamiseks.
Olge kõik tervitet ja tänat!
BARB. –
P.S. Tervis praegugi veel virmaline, – aga siiski paraneb.
357. Semper Barbarusele
Tartu, 16. märts 1930.
Armas Barbarus!
Need päevad on läind askeldamispalavikus. Kirjandusnädala enese-ga polnud kyll palju otsekohest tegemist, aga siis lamas ju kogu see Kaden-B. vastuvõtt Tartus minu õlul. Seda raskem oli siin asja kor-raldada, et tuli kõik banketid jne oma taskust korraldada (esialgu muidugi), ise joosta ja talitada, kuna teised passiivselt kaasa aitasid. See poleks olnud veel nii hull, aga Tallinna vastuvõtul juhtus skan-daal – meie sekretärihärra, Oras, oli ennast nii täis võtnud, et esiteks
ägeda artikli orbiitlaste pihta: „Kõrges kaares! Mõningaid mõtteid „Kirjandusli-ku Orbiidi“ puhul“. Olioni järgmises numbris jätkas Suits veelgi teravamalt oma poleemikat artiklis „„Sangarid“. Veel kord „Kirjanduslik Orbiit““ (Olion 1930, nr 2, lk 28–30), mille sarkastilised väljendused pussist, villkopast ja p–stiilist ring-lesid kaua kirjanduslikes diskussioonides. Semperi kiri kõneleb viimasest artiklist.
600
Eesti PEN-klubi koosolek 1930. aastail. Istuvad (vasakult): Gustav Suits, Frie-debert Tuglas, Johannes Semper, Boriss Pravdin, Henrik Visnapuu, Ants Oras, Aino Suits, seisavad Oskar Urgart ja Mihkel Jürna. EKM EKLA, A-37: 6788.
601
¾ tundi hiljaks jäi banketile, kus tema see piduperemees ise oli ja pidi kylalisi vastu võtma, teiseks vaevalt lauda istunud, hakkas Pen-klubi juhatuse nimel „kõnet“ pidama, millest yks asjaosaline oli aru saand ainult kolm sõna – Hindenburg, Ludendorff, Mussolini. Pidul viibivad kirjanikud kiskund ahastusest juukseid pääst ja viimati saa-dud pudrutava kõnemehe frakisabast kinni haarata ja mees istuli kis-kuda, ilukõne fontaan sulet siis hurraa-korkidega... Hiljem kukkund ta juba yhes tooliga pikali. – Kui siis ma Tartu vaksali vastu läksin, aimasin K.-B. rõõmu, mille ta avaldas oma senisest adjudandist va-banemise puhul, kes talle ka vagunis kannul oli, kuigi K. oli palund, et keegi teine teda Tartu saadaks või et ta võiks sinna yksi sõita... Kui Tartus Oksfordi kangelane1350 silmapiirilt eraldeti, oli K.-B. veel Tallinnas seda tänumeelega mäletand. Nii olid need lood. Tartus aga veetsid siinsed mehed ysna mõnusaid tunde selle mõnusa mehega, kes end tundis nagu oma õiges miljöös, kuna Tallinnas tahet teda nii väga diplomaatlikult kohelda. Niisuguste isiklikkude tutvuste kaudu as-tub nagu kogu võõras kirjandusmaailm ligemale, oled huvitet sellest. Kui mitte enam, siis seegi on tulus, sellest jatkub. K.-B. kirjanduslik pale hakkab nyyd selguma, kus olen lugend läbi ta „Kindral Barczi“ ja mõned novellid: närvlik, vahel huvitavaid pilte pilduv lause, eks-pressionistlik, katkendlik nagu midagi Heinrich Manni taolist; silma rohkem liikumise, teo jaoks, kui kirjeldusele, meeleolule; tung liht-susele – jah sellest ta kõneles oma aulakõnes, tung selgusele, – see on aga talle raffineeritus, on palavikus inimesele klaas vett. Sest oma olemuselt on ta siiski barokk. – Huvitav on tema romaanist taga-si tulla meie romaanikirjandusele: sääl kõik kondenseerit tegu, meil – kirjeldus-maastik-meeleolu-unistus.
Tema siinolu paar päeva ja kirjandusnädal võttis siiski mu ajast niipalju ära, et pärast kahekordse intensiivsusega pidin „Loomingu“ kallale asuma. Ja see on mu aja söönd. Ses kiiremas tempos ei saand aega isegi vihastada kõige selle saasta yle, mis meiesugune kaela sai kyll ajalehtedes, kyll miitinguil. Ka suur L. andis oma paar sarvelööki nii Sulle, kui mulle.1351 Vana arm ei roosteta... Vaene mees: mitte ei anna andeks mulle mõned mu noorepõlve patud! Aga ka Marta
1350 Oxfordis õppinud Ants Oras.
1351 Eduard Laamanni kirjutis: L, „Loomingu“ kriis ja loomingu kriis. – Vaba Maa 2. III 1930, nr 52.
602
Kirschbaum-Vardi-Lepp-Utuste oma teisepoole Spitefuliga oli kirjan-dusnädalaks oma urkast välja ronind mustuse tegemiseks.1352 Ka need ei saa meid unustada... Aga Issand nendega!
Praegu on siin Adamson-Ericu ja Tedre näitus. Yldiselt korralik, aga vaatajaid on võrdlemisi vähe. Võib-olla vihastasid nad paljusid ära oma pisitähtedega kutsetes.1353
Millal proua Siuts Tartu poole reisib? Ootame.
Tervitusi meilt
Asm.
Tartus
16. III. 30.
358. Barbarus Semperile
Pärnu, 19. märts 1930.
Pärnus, 19/III.30.
Armas Asm! On kadund minugi aeg mingisuguses askeldamispalavi-kus, – ent resultaadid: 0 + 0 = 0. Kirjandusnädala avapäev kujunes siin hoopis uniseks, kuigi oli Endlasse kogund umbes 200 uudishi-mulist. Et väljastpoolt keegi polnud ilmunud, siis tuli mul täita kogu kirjanduslik programm (pääle Joorami läkituse!). Tahtsin küll minagi loobuda, et oleks jäänud see sunnitöö sooritamata, aga käidi pääle & manguti, nii siis aitasin „hädakorral“ inimesi, nagu seda elukutseliselt olen harjunud tegema. Kõne amputeerisin & puistasin ka sisikonda, ent selle eest improviseerisin vastava alguse, kus puistasin linnavalit-sust & ajakirjandust laiemas maaštabis. (Meil on ju tõesti vaimlised neegrid & vilkopamehed kirjanduslikku joonealust täitmas. Peaks tõesti mingisuguse boikoti välja kuulutama sarnase vaimuvaesuse & sihilikkuse puhul, mis hoovab meie ajakirjandusest. Aeg oleks juba, et kultuuriinimesed saaks vähemalt ajalehe vaimlise osa täitjaiks! Ent on meil mõni silmapaistev ajakirjanik, kelle pääs oleks midagi, pääle
1352 M. Lepp, Rahvas ja tema kirjandus. Suurlinnastumine ja ropendamine. – Vaba Maa 8. III 1930, nr 57. Pseudonüümiga Spiteful esines ajakirjanduses sõjaväelane Kustas Utuste.
1353 Suurtähtede vältimine (ka pärisnimedes) kutse tekstis.
603
aurava & lehkava mustuse? Otse kohutavad mülkad!). Kandsin ette ka värsi, ja siis tilistas meie helikunsti-selts oma kurba kannelt, – sõ-naga: oli nagu mingisugune matusetalitus norus peielistega, kuigi elav aplaus dissonantsina sekka lõikas.
Järgmise nr-ina oli paar päeva hiljem Hubeli kodukäijalik kõne vaielusõhtu avangul. Et tal julgus puudus enda nimel kõnelda, siis kut-sus ta Koidula vaimu välja, ja selle naise suu kaudu algas siis too spi-ritistlik seanss. Meedium oli siiski kaunis tagasihoidlik & müksusi tuli üsna diskreedilt: kõik, mis arvab K. meie tänapäeva kirjandusest & luulest. Pidin küll lõppeks järelküsimuse esitama, – et mis siis K. õige Metsanurgast arvab, – aga ei tahtnud oma juuresolu sellega paljasta-da. Hubel kaebas veel, et, kahjuks, pole tal ühtegi tuttavat, ega sõpra Pärnus, et sellepärast tulnudki tal piirduda K. intervjuuga. Vaielused ise kaldusid hoopis rappa, ega saanudki neist asja. Oli haruldaselt kõle õhtu. Täna (alles!) lõpeb siis kõik see kirjandusnädala