Lõpuks ühendas Gapon endas nii selle kui ka teise, temast sai vaimulik ja tolstoilane. Ta teenis peaaegu viis aastat Poltava kubermangu külakalmistu kirikus ja sai sedavõrd populaarseks, et tema juurde käisid ka naaberkoguduste liikmed. Kui 1898. aastal tema naine suri, otsustaski Gapon uut elu alustada. Ta jättis väikesed lapsed vanemate juurde ja tuli Peterburi Pobedonostsevi enda juurde paluma, et ta võetaks erandkorras akadeemiasse.
Kõik kokkupuuted kiriku juhtidega tekitavad Gaponis õudust. Troitse-Sergi kloostris, kuhu ta põikab teel Peterburi, satub ta kokku Moskva metropoliidi kaaskonnaga, mis koosneb „prisketest munkadest”, kes naljatlevad jumalateenistuse ajal. „Nende silmakirjalikkus tõekuulutaja püha Sergiuse majas täitis mind pahameelega ning ma lahkusin, ootamata ära õhtust jumalateenistust ja kummardamata pühaku säilmete ees, sest pidasin jumalateotuseks teha seda nende variseride juuresolekul,” meenutab hiljem Gapon.
Peterburis läheb Gapon enne kohtumist Pobedonostseviga tema asetäitja Sableri jutule, kes tegi karjääri tänu sellele, et „käis Peterburi ülikooli üliõpilasena regulaarselt Pobedonostseviga samades kirikutes, võttis koha sisse tema silme all ja palvetas innukalt”.
„Me teame teie halvast käitumisest seminaris,” selliste sõnadega võtab Gaponi vastu Pobednostsevi asetäitja. „Me teame, millised ideed teil toona olid. Kuid piiskop kirjutas mulle, et olete väga muutunud pärast vaimulikuks saamist ja jätnud kõik oma rumalad arusaamad. Jah, jah, me võtame teid vastu ja loodame, et mõtlete ainult sellele, kuidas olla kiriku ustav teener, ja töötate ainult kiriku heaks.” Gapon noogutab. Ta otsustab varjata kiriku ametnike eest oma tõelisi vaateid. Ta võetakse pealinna akadeemiasse vastu.
Ent juba aasta pärast on ta õpingutes täielikult pettunud. Gapon näeb, et tema unistus ei täitu kuidagimoodi: ta käib vaimulike kohtumistel pealinna äärealade töölistega ja näeb, et jutlused piirduvad tavaliselt juttudega viimsest kohtupäevast. Ta pakub välja oma ideed, aga kiriku juhtkond on vastu. Teda tabab depressioon.
„Ma tundsin, et töö ei vasta minu vaadetele ja ma ei saa midagi teha rahva heaks, keda olen kutsutud õpetama,” meenutab ta. „Meeleheites jätsin ma misjonitöö. Hakkasin unistama rahulikust elust mõnes kloostris, kus saaksin looduse rüpes palvetada. Minu meeleolu ja tervis halvenesid ning sõbrad, kes olid väga mures, tegid korjanduse, millega ühines ka akadeemia, et saata mind kuhugi, kus saaksin terveneda.”
Arstid kahtlustavad Gaponil tuberkuloosi ja ta sõidab Krimmi ravile. Ta ei asu elama kolkasse, vaid kloostrisse mitte kaugel Jaltast, mis oli kõige luksuslikum linn impeeriumis. Tollal on Jalta vene seltsielu keskus; Livadija palees on imperaatori suveresidents, see tähendab, et kogu õukond sõidab suveks siia puhkama. „Luksuslike majade kõrval, milles valitsesid rikkus ja suursugusus, oli linnas tuhandeid õnnetuid – näljaseid, külmetavaid, kodutuid. Tõepoolest, linn rabab luksuslike kesklinnapaleede ja linnalähedaste asulate kohutavate osmikute muljetavaldavа kontrastiga,” kirjutab Gapon. Seejuures ei huvita paleed teda sugugi vähem kui osmikud, ta sõlmib tutvusi vaestega ja puhkavate boheemlastega. Kõige lähedasemaks saab ta Vassili Vereštšaginiga, kes oli tollal kõige kuulsam vene kunstnik maailmas.
Vereštšagin on kuulsuse tipul ja erinevalt enamikust kolleegidest väga poliitiline. Sada aastat hiljem oleks temast kindlasti saanud fotoreporter – Vereštšagin spetsialiseerus peamiselt reisidele maailma tulipunktidesse. Ta käis sõjatandritel ja püüdis jäädvustada nähtut lõuendil. Tema sõjavastaseid pilte näidatakse kogu maailmas. Seejuures süüdistatakse teda kodumaal patriotismi puudumises ja vaenlasele kaasatundmises.
Kui Vereštšagin oli 32-aastane ja avas oma esimese näituse Peterburis, ütles tulevane imperaator Aleksander III tema kohta: „Tema tendentslikkus on vastuolus rahvusliku enesearmastusega ja selle järgi võib öelda üht: Vereštšagin on kas tõbras või täiesti peast segi.” 1899. aasta suvel on Vereštšagin juba 57-aastane ja suhtub Gaponi isalikult.
„Ma näen selgesti, et olete läbi elanud mingi draama, ja tahan teile öelda, mis ma sellest arvan. Heitke endalt rjassa!” veenab kunstnik vaimulikku ühel nende ühistest jalutuskäikudest. „Seda pole vaja! Maailmas on nii palju tööd, kus on vaja kogu meie energiat.” Gapon ei võta kuulda tähe nõuandeid, ei heida endalt rjassat ja naaseb puhanuna 1899. aasta oktoobris Peterburi. Vereštšagin suundub reisile: algul Filipiinid, siis USA ja Kanada, nelja aasta pärast Jaapan.
Valmistumine üleminekuks
1901. aasta augustis, pool aastat pärast kirikuvannet, jääb Tolstoi raskesti haigeks. Perekond kardab taas, et ta ei ela talve üle. Otsustatakse saata vanur Krimmi – lootuses, et sealne kliima aitab tal paraneda.
Krahvinna Panina, Tolstoi loomingu austaja, annab tema käsutusse oma luksusliku suvila Gaspras, mis piirneb ühelt poolt Venemaa kõige rikkamate inimeste, vürstide Jussupovite Krimmi mõisaga, teiselt poolt Ai-Todori ehk imperaatori lapsepõlvesõbra suurvürst Aleksandr Mihhailovitši (sugulased kutsuvad teda Sandroks) mõisaga. Pisut kaugemal on Livadijas imperaatori suveresidents. Kirikuvande alla pandud väljatõugatu sõidab perega puhkama impeeriumi kõige elitaarsemasse kuurorti.
Tolstoi sõidab rongiga. Teel, kui rong peatub Harkivis, tervitatakse teda vaksalis vaimustunult. Üleüldse on ovatsioonid Tolstoi auks selle aasta traditsioon. Tolstoi kirikuvandele reageerib pealinna publik nii, et austajad kogunevad galeriisse tema portree ette, mille autor on Ilja Repin, ja korraldavad kärarikka ovatsiooni. Kohe pärast seda võetakse portree maha ning näitus suletakse.
Tolstoi kolimisest Krimmi kirjutab nupukese Peterburgskaja Gazeta – siseminister Sipjagin keelab lehenumbri jaemüügi. Kirjastaja Suvorin paneb päevikusse kirja, et minister on Tolstoi peale solvunud, sest too mainis teda „Kirjas tsaarile ja tema abilistele”. Tolstoi kirjutas tõesti, et siseminister eksib, kui arvab, et „kui politsei õigel ajal rahva laiali ajab ja selle pihta tulistab, siis on kõik vaikne ja rahulik”.
Noorel kirjanikul Aleksei Peškovil ei vea niimoodi nagu krahv Tolstoil. Juba aprillis mõistetakse tema üle kohut artikli „Kaasani lahingust” pärast ja ta saadetakse asumisele Nižni Novgorodi kubermangu maakonnalinna (mitte kaugele kodumajast, küll aga suurtest rahvakogunemistest). Gorki esitab apellatsiooni, paludes saata end asumisele Krimmi, sest tal on tuberkuloos. Talle antakse luba, kuid klausliga, et ta ei tohi elada Jaltas, see tähendab suures linnas, pealinna eliidi silme all. Jaltas elab sel ajal Anton Tšehhov, aga Gasprasse tuleb Tolstoi. Gorki valib endale majakese Alupka lähedal, Tolstoi ning suurvürstide suveresidentside naabruses.
Krimmis halveneb Tolstoi tervis jätkuvalt. Tal diagnoositakse malaaria – tollal on see haigus surmavalt ohtlik. Tolstoi on juba 73-aastane. Ta on veendunud, et on suremas, ja nimetab oma seisundit valmistumiseks üleminekuks: ta ei tõuse voodist, piinleb palavikus. Suure kirjanikuga sõidavad hüvasti jätma kõik, kellel julgust jagub.
12. septembril tuleb Tolstoi juurde Anton Tšehhov. Naabri juurest astub läbi ka tsaari vanaonu poeg suurvürst Nikolai Mihhailovitš, kes nagu Tšehhovgi on kõigest 42-aastane. Tal on tsaaripere kõige valgustatuma pereliikme, ajaloolase ja kirjaniku maine. Tolstoi on hämmingus, mida tsaari sugulane temast tahab. Hiljem, kui Tolstoil hakkab parem, toob Tšehhov kaasa Maksim Gorki. Tolstoid külastab veel üks klassik, Venemaa juhtiv reporter, 48-aastane Vladimir Korolenko.
Тolstoi on Tšehhovist 32 ja Gorkist lausa 40 aastat vanem. Ta peab neid Venemaa parimateks noorteks kirjanikeks, suhtub neisse soojalt ja toetavalt. „Olen rõõmus, et nii Gorki kui ka Tšehhov meeldivad mulle, eriti esimene,” kirjutab Tolstoi pärast nende visiiti 29. novembril.
Tolstoil pole ülemineku asjus õigus: haigus taandub. Kolm suurt vene kirjanikku veedavad 1901/1902. aasta talve koos. Gorki kirjutab tollal oma kõige edukamat näidendit „Põhjas”, mis toob talle maailmakuulsuse. Tšehhov on juba