Kaks aastat hiljem veenab Tšehhovi sõber, lavastaja Vladimir Nemirovitš-Dantšenko kirjanikku nõustuma näidendi lavastamisega Moskvas. Kirjanik tunneb hästi uut teatrit, mida plaanivad Nemirovitš-Dantšenko ja tema koostööpartner Konstantin Aleksejev (kes kasutab laval pseudonüümi Stanislavski), ja nõustub. Pealegi meeldib Tšehhovile väga 30-aastane näitlejanna Olga Knipper, kes peab uues lavastuses peaosa mängima. „Ma abielluksin temaga, kui elaksin Moskvas,” heidab Tšehhov justkui nalja.
„Kajaka” lavastusest kunstiteatris saab triumf ja Olga Knipperist Moskva lavade peamine täht. 1900. aastal tuleb teater spetsiaalselt külalisetendustele Krimmi, et näidata etendust Tšehhovile, kes ei lahku Krimmist. Ta on „Kajakaga” väga rahul ning külastab koos Gorkiga ka teisi etendusi. Pärast Ibseni „Hedda Gableri” etendust lähevad Tšehhov ja Gorki lava taha, et tutvuda peaosatäitja Maria Andrejevaga.
„Kurat teab! Kurat teab, kui hästi te mängite,” on noor, aga juba väga moodne kirjanik Gorki näitlejannat nähes kohmetu ja raputab kogu jõust tema kätt.
„Aga mina vaatan teda suure ärevusega, olen kohutavalt rõõmus, et talle meeldis, ja mulle tundub imelik, et ta ropendab, tema riietus on kummaline, kõrged saapad, avar talupojasärk, pikad sirged juuksed, imelik, et tal on tahumatud näojooned, punakad vuntsid. Ma kujutasin teda teisiti ette,” meenutab Andrejeva. „Äkki piilusid pikkade ripsmete alt sinised silmad, huultele ilmus sarmikas lapselik naeratus, tema nägu tundus mulle ilusamast ilusam ning süda hakkas rõõmsalt pekslema. Ei! Ta on just selline, nagu olema peab – jumal tänatud!”
Nad hakkavad pärast tutvumist sageli kohtuma. Järgmine kord tuleb Gorki Andrejeva juurde oma sõbra, 27-aastase ooperilaulja Fjodor Šaljapiniga – nad koguvad raha duhhobooridele, et aidata Tolstoil saata vaenatud sekt Kanadasse.
Tšehhov omakorda kohtub üha sagedamini Olga Knipperiga. Nad abielluvad 1901. aastal ja veedavad mesinädalad Baškiiria tuberkuloosisanatooriumis. Muide, peagi lähevad abikaasad lahku: Tšehhov veedab suurema osa ajast Jaltas, Knipper Moskvas teatris töötades.
Tolstoi suhtub noortesse soojalt, leebelt, aga kriitiliselt. Näiteks „Kajaka” kohta ütleb ta: „Midagi on kokku kuhjatud, aga milleks, ei saa aru. Euroopa karjub „suurepärane”. Tšehhov on kõikidest kõige andekam, aga „Kajakas” on väga halb.” Kui Gorki loeb talle esimesed stseenid näidendist „Põhjas”, kuulab Tolstoi tähelepanelikult, aga siis küsib: „Miks te seda kirjutate?”
Hoolimata Tolstoi poolehoiust noorte kirjanike vastu, värisevad nii Tšehhov kui ka Gorki tema ees sõna otseses mõttes. Tšehhov valib alati kaua ja väga hoolikalt riideid, enne kui sõidab Tolstoi juurde. „Mõelda vaid,” räägib ta Gorkile. „Tema ju kirjutas: „Anna tundis, et tema silmad helendavad pimeduses”.
„Ma nägin teda ükskord nii, nagu ei ole näinud võib-olla keegi,” meenutab Gorki. „Läksin tema juurde Gasprasse mööda merekallast ja märkasin ta väikest nurgelist kuju hallides kortsus nartsudes ja käkras kaabuga Jussupovi mõisa all, otse kaldal kivide vahel. Istub, toetades põsesarnadega kätele, sõrmede vahel lehvivad hõbedased habemekarvad, ja vaatab kaugusse, merele, aga tema jalge ette veerevad sõnakuulelikult, hellitlevalt rohekad lained, nagu pajataksid endast midagi vanale teadmamehele. Mingis hetkelises hulluses tundsin, et aga äkki tõuseb ta püsti, viipab käega ja meri tardub, klaasistub, aga kivid hakkavad liikuma ja karjuma ning kõik ärkab ümberringi elule, käratseb, räägib eri häältel iseendast, temast, temaga. Ma ei suuda sõnades kirjeldada, mida ma tookord tundsin; hinges oli vaimustus ja pelgus, aga pärast sulandus kõik õnnelikku mõttesse: „Ma pole ilmas vaeslaps, kuni elab see inimene!””
Ateist Gorki peaaegu jumalikustab Tolstoid: „Ta sarnaneb jumalaga; mitte Seebaoti ega olümposlasega, vaid sellise vene jumalaga, kes „istub vahtrapuust troonil kuldse pärna all. Ehk pole ta eriti majesteetlik, aga võib-olla on kavalam kui kõik teised jumalad. Mina, kes ma ei usu jumalat, vaatan teda miskipärast väga ettevaatlikult, väheke pelglikult, vaatan ja mõtlen: „See inimene on jumalasarnane!””
Gorki sõnul astuvad Tolstoi ees kahte leeri mitte ainult lained, vaid ka tsaari soost tegelased. Ta meenutab, kuidas Tolstoi sõidab Gaspra poole ja avastab, et tee on suletud: selle keskel seisavad kolm suurvürsti, imperaatori vanaonu pojad: Aleksandr Mihhailovitš (Sandro), Georgi Mihhailovitš ja Pjotr Nikolajevitš. Tolstoi „jäi Romanoveid vahtima karmil nõudlikul pilgul”, räägib Gorki, Romanovid keeravad kõrvale, aga ühe hobune astub pisut eemale, tammudes paigal, lastes Tolstoi mööda. „Tundsid ära, lollpead,” räägib krahv. „Hobune sai aru, et tuleb Tolstoile teed anda.”
„Ljovake on suremas”
1902. aasta jaanuaris, pärast pikka jalutuskäiku külmal tuulisel päeval saab Tolstoi külma. Ta haigestub kopsupõletikku. Tolstoi kiirustab kirjutama, aga tervis ei luba.
26. jaanuaril kirjutab Sofja Andrejevna päevikusse: „Minu Ljovake on suremas.” 27. jaanuaril kirjutavad ajalehed Tolstoi „ohtlikust, tundub, et lootusetust haigusest”. Peterburis viibiv Suvorin kirjutab päevikusse, et kõik ümberringi räägivad ainult Tolstoi tervisest. Ta saatis Tšehhovile telegrammi: kuidas on Lev Nikolajevitši tervis? Too vastas: „Kopsupõletik, ohtlik seisund, aga lootust on.” Ja alles pärast seda selgitab tuttav Suvorinile, et tal õnnestus saada juhuslikult Krimmist sõnum: kõik kirjad ja telegrammid, milles mainitakse Tolstoid, kõrvaldatakse, temast ei tohi siseministeeriumi käsul mitte ainult ajalehtedes, vaid ka kirjades kirjutada.
Peale selle, meenutab Suvorin, on välja antud mitu käsku Tolstoi surma puhuks: nekrolooge ja artikleid tema loomingust tohib küll kirjutada, aga ei tohi mainida kirjaniku kirikuvande alla panekut. Lisaks nõuab ministeerium, et „kõikides uudistes ja artiklites krahv Tolstoist järgitaks vajalikku objektiivsust ja ettevaatlikkust”. Kõige rohkem ajab Suvorinit marru mitte otsus ise, vaid väljenduslaad, mida on kasutatud, näiteks väljend „siseminister peab vajalikuks”.
Sugulased on paanikas. Kartes läbiotsimist pärast Tolstoi surma, on käsikirjad ja kirjad kohvrisse kogutud ja antud Gorki kätte hoiule. Algavad läbirääkimised maa ostmiseks Krimmis, et matta Tolstoi võimude teadmata.
Sureval Tolstoil on oma plaan: kirjutada poliitiline testament, kiri imperaator Nikolai II-le. Talle meenub teda külastanud suurvürst Nikolai Mihhailovitš ja ta saadab suurvürstile telegrammi küsimusega, kas too on valmis teda Nikolai II-le vahendama. Vürst on kohe nõus. Tolstoi lõpetab kirja tsaarile viimase jõuraasuga. See pole enam poliitiline läkitus, pigem vanuri õpetussõnad noorele inimesele, eelmise sajandi läkitus praegusele.
„Armas vend!” kirjutab krahv. „Pidasin säärast pöördumist kõige kohasemaks, sest kirjutan mitte niivõrd tsaarile, kuivõrd inimesele – vennale. Lisaks seetõttu, et kirjutan teile justkui teisest ilmast, peatse surma ootuses … Teid eksitab rahva armastuses isevalitsuse ja selle esindaja – tsaari – vastu vist see, et kõikidel kohtumistel Moskvas ja teistes linnades jooksevad rahvahulgad teile järele hurraa-hüüetega. Ärge uskuge, et see on ustavuse väljendus – see on uudishimulike jõuk, kes tormab samamoodi igasuguse ebahariliku vaatemängu kannul. Tihti pole inimesed, keda teie arvate väljendavat rahva armastust, midagi muud kui politsei kokku aetud rahvamass, kelle kohus on etendada teile ustavat rahvast, nagu see oli näiteks teie vanaisaga Harkivis, kus katedraal oli rahvast täis, aga kogu jõuk koosnes ümberriietatud kordnikest. Kui te saaksite minu kombel mööduda talurahvast, kes on kamandatud sõjaväe taha piki kogu raudteed, mida mööda sõidab tsaar, ja kuulata, mida need talupojad räägivad: külavanemad, külakordnikud, kes on aetud kokku naaberküladest; kes seisavad tsaari möödasõitu oodates külmas ja lögas oma leivakotiga mitu päeva, saamata selle eest tasu, siis kuuleksite kõige ehtsamatelt rahvaesindajatelt, lihtsatelt talumeestelt kogu rivi pikkuses juttu, mis ei väljenda hoopiski armastust isevalitsuse ja selle esindaja vastu.”
Selge