Witte-Mendelejevi alkoholireformi ei tervitata rõõmuhüüetega. Viinalobistid püüavad vastu hakata ja kaebavad isegi tsaari onule suurvürst Vladimirile, et pealinnas võivad toimuda rahutused. Kuid Witte veenab suurvürsti ja tsaari, et rahutusi ei tule. „Venemaal tuleb reforme läbi viia kiirelt ja kärmelt, muidu need ei õnnestu ja pidurduvad,” meenutab Witte. Tõepoolest, tal on õigus – pealinnas pole mingeid rahutusi. Kuid Moskvas õnnestub riikliku monopoli kehtestamine edasi lükata. Aleksei Suvorini sõnul võtab imperaatori onu, suurvürst Sergei pealinna kaupmeestelt altkäemaksu kaks miljonit rubla, et venitada joogimonopoli sisseviimisega. Suvorin on kindel, et sellest teavad nii Witte kui ka imperaator.
Pühas Malevas poliitilist karjääri alustanud Sergei Witte muutub aja jooksul üha liberaalsemaks. Kuid mitte kõiges. Näiteks väidab valitsusasjadega hästi kursis olev kirjastaja Suvorin, et just Witte on 1899.‒1901. aastate tudengirepressioonide taga: haridusminister Bogolepov olevat kirjutanud oma karmi käsu üliõpilaste väljaheitmisest ja armeesse saatmisest Witte dikteerimisel. Suvorini sõnul olevat isegi vanaätt Pobedonostsev selle meetme vastu olnud: „Ei, Sergei Juljevitš, nii ei saa.” Oma mälestustes näitab Witte end riigi peamise liberaalina. Temast saab liberaal, aga hiljem, 1905. aastal tuleb tal kirjutada esimene Vene konstitutsioon.
Kuldne noorsugu
Tänu majanduskasvule muutub 19. sajandi teises pooles rohkearvulisemaks kaupmeeste seisus, mis mängib Venemaal kodanluse rolli. Uus Vene keskklass – need on hiljutised talupojad, kes on hakanud tegelema kaubandusega ja rikkaks saanud. 1897. aasta rahvaloenduse andmetel on kaupmehi kõigest 0,2% elanikkonnast, isegi aadlikke on Venemaal rohkem – 1,5%. Kõige võimsamad kaupmeeste dünastiad on üldjuhul Moskvas ja kuuluvad vanausuliste hulka.
Kaupmeeste dünastiad tekkisid Venemaal alles 19. sajandi alguses. Morozovite dünastia rajaja Savva Morozov oli pärisori, kes suutis end vabaks osta ja teenida hiigelvaranduse kanga tootmisega – sellele aitas kaasa Venemaa liit Napoleoni Prantsusmaaga ja osalemine Inglise kontinentaalblokaadis. Seoses sellega kadus Venemaalt odav Inglise kalev ja impordi asendamine tegi kiiresti rikkaks kodumaised tootjad. (Savva Morozov vanem ostis Inglise kangasteljed ja pani aluse puuvillatööstusele, millest sai hiljem tekstiiliimpeerium.)
Kaupmeeste kogukonnas on palju karmim õhustik kui kõige patriarhaalsemas aadliperes. Vanausulised on konservatiivsed nii olmes kui ka majanduspoliitikas: nad pooldavad protektsionismi ja impordi asendamist, nad on avatud majanduse ja lääne kapitali sissetungi vastu. Mitte ainult sellepärast, et toetavad erilist vene teed, vaid et välismaa pankurid on nende otsesed konkurendid. Isegi 20. sajandi alguses tekitavad õudust mälestused, kuidas vanad kaupmehed hoidsid kinni traditsioonilistest väärtustest.
Savva Morozov vanema naine, kes sünnitas oma poja Timofei 50-aastaselt, palvetas, et too sureks kiiremini ja päästaks ta sellest häbist (ta lõpetas palvetamise alles siis, kui poeg sai 20). Dünastia looja lapselaps, Timofei poeg, kelle nimi oli samuti Savva Morozov, läks vanematega igaveseks tülli, kui otsustas abielluda lahutatud naisega. Tema armastatu Zinaida isa, samuti jõukas vanausuline Zimin, kes töötas ühes Morozovite dünastiale kuulunud tehastest, ütles ainsale tütrele, kuuldes, et too lahutab oma esimesest mehest, et abielluda Savva Morozoviga: „Parem võiksid sa surra kui et selline häbi!” Fakt, et tütar lõpetas paastumise, tundus talle peaaegu vaimuhaiguse tunnusena. „Teie, armuline proua, hakkate varsti käima, jalad üleval,” ütles ta, meenutab Zinaida. Savva Morozovi vanemad suhtusid lahutatud pruuti tolle aja kohta üpriski tolerantselt. Äi noomis naist ainult sellepärast, et ta käib katmata peaga („Teile, kullake, sobib pearätt väga”), aga ämm oli äärmiselt ebasõbralik kõigest esimesed 20 ühiselu aastat.
Ühesõnaga, 19. sajandil olid kaupmeeste kombed ja moraalipõhimõtted palju sarnasemad talupoegade kui aadlike omadega. „Kaupmehed polnud lastega peaaegu kunagi lähedased,” meenutab Zinaida Morozova. „Arvan, et põhjus oli selles, et talurahval polnud seda lähedust, nõuti ainult vanemate austamist … jumalat ja vanemaid tuli karta.”
Sajandivahetusel olukord muutub: tekib uus kaupmeeste põlvkond. Vene äri kaptenid, kes said miljonärideks Aleksander II reformide ajal, vahetab välja uus põlvkond, „kuldne noorsugu”, kes ei sarnane üldse poolharimatute äritsevate talupoegade lastega. Nad on saanud hea hariduse, nad käivad läänes ja tajuvad oma kohta maailmas hoopis teisiti.
Tekstiilimagnaatide Morozovite impeeriumi pärija Savva Morozov õpib Cambridge’is. Viinakaupmehe ja raudteede ehitaja ning riiklike tellimuste kuninga Ivan Mamontovi kolmas poeg, samuti Savva, huvitub nii väga teatrist, et sõidab Milanosse laulmist õppima ja esineb isegi La Scala laval. Karmide vanausuliste lapsed avastavad enda jaoks ja kogu Euroopale impressionistid ning muudavad selle kunstivoolu kalliks ja moodsaks. Esimestena maailmas hakkavad oma kaasaja Prantsuse maalikunsti kollektsioneerima vabrikant Ivan Štšukini poeg Sergei ja Savva Morozovi onupojad Ivan ja Mihhail. Samal ajal koondavad Tretjakovide paberiimpeeriumi pärija Pavel Tretjakov ja siiditootja Kozma Soldatenkov (hüüdnimega Kozma Medici) enda valdusse Vene maalikunsti hiidkollektsiooni.
Kõige kaugemale läheb oma kunstihuvis kaupmees Sergei Aleksejevi poeg, Mamontovide ja Tretjakovide lähedane sugulane Konstantin. Ta otsustab pereäriga üldse mitte tegemist teha (ta võib seda endale lubada – tal on üheksa venda), vaid pühendada oma elu teatrile. Aleksejevist saab näitleja ja lavastaja ning ta võtab endale pseudonüümiks Stanislavski.
Zinaida Morozova meenutab, et 20. sajandi alguseks saab just kaupmeestest Moskva kõrgklass: „Aadelkond hakkas tasapisi lavalt lahkuma. Kaupmehed hakkasid huvituma kunstist. Filharmoonia koosnes peaaegu üleni kaupmeeskonnast. Kaupmeeste prouad olid ilusad, käisid hästi riides, sõitsid välismaa vahet, õpetasid lastele keeli, korraldasid balle.”
Eluviisi säärasel radikaalsel muutusel, märgib Zinaida Morozova, on tugev mõju kuldse noorsoo ehk tema kõnepruugis „kolmanda põlvkonna” psüühikale, st kaupmeeste dünastiate loojate lapselastele – sellesse põlvkonda kuulusid nii Savva Morozov kui ka Zinaida ise. „Kaupmeeste kolmandas põlvkonnas oli nii, et kas polnud kultuur inimesi puudutanud ja nad tulid ülikoolist tühisustena, või olid nad neurasteenikud, ainult väga väike protsent olid normaalsed inimesed … Kultuur ei arenenud aegamööda, vaid liiga kiiresti. Vanaisad ei osanud lugeda ega kirjutada, põlvnesid pärisorjadest, olid „eheda andega”, rajasid suured vabrikud, lastele võeti guvernandid, nad pandi õppima ja nende aju ei tulnud selle koormusega toime.”
Välise vabaduse ja sisemise patriarhaalse elukorralduse psühholoogilist dissonantsi, mis saab osaks kolmanda põlvkonna esindajatele, võib võrrelda tänapäeva noorsoo olukorraga näiteks Saudi Araabias, kus tuleb ühendada pealesunnitud lugupidamine oma riigi traditsioonide vastu ja vaimustus lääne popkultuurist. „Mõnes peres oli veel metsikust, aga seejuures ka kiire mandumine, mis väljendus suures närvilisuses,” konstateerib Zinaida Morozova. „Vanad uskusid jumalat, neil oli moraalikoodeks (muidugi mitte kõigil), aga noored olid kõik ära põlanud ja uut polnud nad leidnud.”
Põlvkondade konflikt kaupmeeste seas väljendub eredalt näiteks Savva Morozovi ja tema vanemate suhetes. Isa Timofei Morozov, perekorporatsiooni asutaja Savva vanema poeg, on äärmiselt jäik juht, tema töölised rügavad ebainimlikes oludes, neid tabavad kõikvõimalikud trahvid ja alandused. Asi lõpeb tööliste mässu ja seejärel isegi kohtuprotsessiga, mille Timofei Morozov kaotab. See rikub tema tervise, ta annab tööstuse juhtimise pojale üle. Vastandina isale ilmutab Savva noorem maksimaalset lojaalsust töökollektiivile: lühendab tööpäeva üheksa tunnini, ehitab töötajatele maju, korraldab firmas kultuuriüritusi, kuhu kutsub populaarseid lauljaid, isegi Šaljapini. Vanemad mõistavad poja uuendused hukka, kuigi tema investeeringud tasuvad end ära ning kasum kasvab. Siiski määrab Timofei