Kunsti sõda ja rahu
15. märtsi hommikul 1901. aastal avab 28-aastane Sergei Djagilev ajalehe ja saab rubriigist „Valitsuse uudised” teada, et ta on vallandatud Keiserlike Teatrite Direktsioonist „apellatsiooni- ja pensioniõiguseta kolmanda punkti järgi” – see on kõige kohutavam formuleering, mida Venemaa ametnik saab endale ette kujutada. Tänapäeva keelde tõlgituna tähendab see, et ta kihutatakse riigi teenistusest minema häbi ja hundipassiga.
Djagilev ei usu oma silmi, ta on selle hetkeni arvanud, et kõik on kontrolli all ja Keiserlike Teatrite Direktsioon on ta jalge ette varisemas, et tema poolt on imperaator ja hulk teisi mõjukaid inimesi. Nüüd on kõik rikutud tema kangekaelse ülemuse üheainsa suletõmbega.
Selle hommikuni oli Djagilev kahe moodsa, pealinnas ilmuva väljaande peatoimetaja. Ühe neist – esteetliku ajakirja Mir Iskusstva – mõtles ta ise välja ning avaldab seda miljonär Savva Mamontovi jt sponsorite rahaga. Teine on riiklik, poolametlik väljaanne „Keiserlike teatrite aastaraamat”. Djagilev sai pealinnas tuntuks muidugi tänu esimesele.
Juba 1898. aastal leidis 26-aastane õigusteaduskonna lõpetanud Djagilev koos sõbra ja kursusekaaslase Aleksandr Benois’ga raha, et anda välja ajakirja kaasaja kunstist. Kaks noort juristi kavatsesid esitada väljakutse traditsioonilisele vene kultuurikogukonnale. Traditsiooniline Vene kunst – elavate klassikute peredvižnikute realism – tundus neile igav ja vananenud. Djagilev ja Benois ei tundnud vähimatki huvi poliitika ega Repini ja Vereštšagini sotsiaalse problemaatika vastu. Nemad tahtsid uut, moodsat ja provokatiivset – nagu läänes – ja kavatsesid just sellest teha ajakirja. 1898. aastal annavad Djagilev ja tema sponsor Mamontov üheskoos programmilise intervjuu. „Ajakiri peab tegema meie kunstimaailmas peaaegu samasuguse murrangu nagu publiku seas, keda on seni toidetud Euroopas juba kõiki ära tüüdanud voolude jäänustega,” ütleb tulevane toimetaja ülbelt.
Mir Iskusstva nime kandnud ajakirja toimetusse kuuluvad ka Djagilevi nõbu ja armuke, 26-aastane Dima Filosofov ja 35-aastane kunstnik Léon Bakst. Samal ajal korraldab Djagilev progressiivsete kunstnike: sõprade Benois’ ja Baksti, samuti Mihhail Vrubeli, Konstantin Somovi ja teiste noorte novaatorite näitusi.
Nii näituste kui juba ka ajakirja esimese numbriga õnnestub Djagilevil solvata kultuuritegelaste vanemat põlvkonda. Tõsi, õnneks ei solvu kõik, riigi peakunstnik Ilja Repin suhtub noortesse sümpaatiaga ja lubab saata isegi artikleid Mir Iskusstvasse. Aga klassikust maastikumaalija Vladimir Polenov on viha pärast arust ära. Marruaetud vanakeste nimel esineb kõige mõjukam kirjanduskriitik riigis Vladimir Stassov, kes on Lev Tolstoi ja kadunud Fjodor Dostojevski lähedane sõber. Nüüd on ta nördinud, et noor põlvkond on sedavõrd teadvustamata ja mõttetu (mingit sotsiaalpoliitilist sisu nende teostes ei ole). „Kergemeelsuse ja hulluse orgia”, „dekadentlik totrus ja sündsusetus” – nii kirjeldab Stassov kõike, mida teeb Mir Iskusstva, aga Djagilevi nimetab ta dekadentlikuks külavanemaks.
Vanade olijate pahameel ainult suurendab huvi Djagilevi ja tema meeskonna vastu, kuid peletab sponsoreid. Raha lõpeb otsa, aga uuest süstist eilsed soosijad keelduvad. Abi tuleb ootamatust kohast. Kunstnik Valentin Serov, kes justkui ei kuulu Djagilevi ringi, otsustab noori provokaatoreid aidata. 35-aastane Serov on riigi nõutuim portretist ja populaarseim õukonnakunstnik. Ta maalib 1900. aasta kevadel Nikolai II portreed ja räägib töö käigus imperaatorile Djagilevi probleemidest. „Mina ei taipa finantsidest midagi,” märgib Serov naiivselt. „Mina ka mitte,” kiidab imperaator takka. Ja annab käsu eraldada Mir Iskusstvale viisteist tuhat rubla.
Tsaari toetus teeb marginaalsest skandalistist Djagilevist ühtäkki tunnustatud novaatori. Tajudes, et Mir Iskusstva muutub kaalukamaks, vaatavad kultuuriametnikud Djagilevi tähelepanelikuma pilguga ja ta määratakse juba sügisel tähtsale ametikohale: temast saab eriülesannete ametnik Keiserlike Teatrite Direktsioonis. Tema kohustuste hulka kuulub iga-aastase ajakirja väljaandmine ja ta muudab poolametliku almanahhi luksuslikuks kunstiteoseks.
Djagilevil on hiilgav karjäär. Ta mõtleb välja uusi ootamatuid projekte, otsustab ise lavastada balleti – Leo Delibes’i „Sylvia”. Keiserlike teatrite direktor Sergei Volkonski annab loa, kuid kardab siiski väga, et kultuuriavalikkus tormab talle kallale, seepärast kirjutab ta pressiteates, et on ise uue balleti lavastaja, ja Djagilevi ta ei maini.
Ambitsioonikas Djagilev ei kavatse järele anda. Arvates, et on imperaatori eestkoste all, teatab ta juhtkonnale, et ametliku määramiseta ei hakkagi ta balletiga tegelema, ja keeldub toimetamast uut aastaraamatut. Filosofov, Bakst ja Benois toetavad Djagilevi ning lubavad lahkuda koos temaga. Noored on veendunud oma haavamatuses, kostab ju üks suurvürstidest, kes suhtub Djagilevi sümpaatiaga, pidevalt tema eest imperaatorile isiklikult ja Nikolai II räägib justkui ka, et „Djagilev ei pea lahkuma”. Kuid kultuuriametnikud osutuvad visamaks kui muutliku meelega imperaator ning lõpuks loeb Djagilev enda vallandamisest ajalehest.
20. sajandi hipsterid
8. oktoobril 1901. aastal tuleb Pobedonostsevi juurde rühm noori mehi. Ent noored tunduvad nad Pobedonostsevile – kõik on üle kolmekümne, nad on tsaari eakaaslased. Külastajad peavad end tuntud ajakirjanikeks, kuid on Venemaa halli kardinali juuresolekul kohmetunud. Vanim neist on juba 45-aastane, aga ta on kõige ujedam ega lausu sõnagi. See on Vassili Rozanov, tulevane kuulus filosoof ja publitsist. Kõige noorem – Dima Filosofov – on 29-aastane. Räägib peamiselt 35-aastane Dmitri Merežkovski.
Nende visiidi eesmärk on saada luba korraldada avalikke debatte pealinna intellektuaalse eliidi ja vaimulikkonna vahel. Esmapilgul on eesmärk naiivne: riigis kehtib kiriklik tsensuur, usuteemade arutamine on keelatud, ükski Tolstoi raamat religioonist pole ilmunud legaalselt. Äkki tulevad noormehed vabaduse peamise lämmataja jutule, et paluda ühe peamise keelu tühistamist. Nad paluvad tsensuuri põhiideoloogilt pisukest sõna- ja koosolekute korraldamise vabadust. Pobedonostsev ei aja neid ära.
Nii imelik, kui see ka pole, ei näe need noored Pobedonostsevit koletisena nagu vene intelligentsi vanem põlvkond. „Vanamehed”, kelle noorus ja küpsusaeg möödusid Aleksander II reformide ajal, see tähendab 1860.–1870. aastatel, on kohutavalt politiseeritud. Kuuekümnendate põlvkond loeb ja kirjutab lõputuid tekste poliitikast, arutab valitsust, tsensuuri, trükiajakirjandust. Leerideks jaotumine ja „käepigistusest keeldumine” – need on vanema põlvkonna kohustuslikud tunnusmärgid.
Pealinna väärikate intellektuaalide taustal peab 1890-ndate põlvkond end üleval äärmiselt apoliitiliselt. Paljud noored on tulnud pealinna provintsist ega kavatse tunnistada väljakujunenud ringkondi. Merežkovski noor naine Zinaida Hippius kirjutab, et nad külastavad nimme nii Pleštšejevit, Maikovi kui isegi Polonskit, et näidata ümbritsevatele poliitiliste eelarvamuste puudumist. Ükskord näeb Hippius kellegi pool külas halli vanameest ega tunne teda ära. Mees aga vaatab teda tähelepanelikult, justkui uurivalt. Alles pärast mehe lahkumist küsib Zinaida peremehelt, kes oli see imelik tegelane. Tuleb välja, et see oli Pobedonostsev ise.
Ülemprokuröri vastuvõtule tulnud Merežkovski juba muidugi tunneb Pobedonostsevit nägupidi, kuid tal pole eelarvamusi. Tema silmis pole too hoopiski keskaegne inkvisiitor, kes pani Tolstoi pool aastat tagasi kirikuvande alla. Ka vana Tolstoi suhtes ei tunne moodne noorus erilist aupaklikkust.
Pobedonostsevile ei paku see seltskond huvi, kuid ta otsustab neid esialgu mitte segada. Ta saadab nad metropoliit Antoniuse juurde – las