1896. aastal toimub Nižni Novgorodis töösturite kongress, kus arutatakse tollimakse. Osaleb ka 68-aastane Dmitri Mendelejev (tollitariifide seaduse autor), kes teatab, soovides kõikidele vastastele kohta kätte näidata, et temaga on mõttetu vaielda, sest imperaator on temaga nõus. Saal jääb kohmetult vakka. Äkki ütleb üks noortest osalejatest: „Teadlase järeldused, mida toestatakse tsaari arvamusega, ei mineta mitte ainult oma veenvust, vaid kompromiteerivad ka teadust.”
Saalis istuv 28-aastane Nižni Novgorodi ajakirjanik ja kirjanik Peškov, kes kirjutab Gorki pseudonüümi all, küsib naabritelt hämmingus: kes on see jultunud tegelane? Talle seletatakse, et see on tekstiiliimpeeriumi pärija Savva Morozov. Morozov on 34-aastane, Mendelejevist kaks korda noorem.
Kõigest paar päeva hiljem algatab Morozov veel ühe skandaali. Nižni Novgorodi laada osalised saavad teada, et rahandusminister Witte on keeldunud pikendamast töösturite komitee laenutähtaegu riigipangas. Kõigepealt peab Morozov väljakutsuva kõne: „Praegu tuleb riiki ehitada raudtaladele … Meie õlgedele ehitatud tsaaririik pole elujõuline … Kui ametnikud räägivad vabrikutest-tehastest, tööliste olukorrast, siis te ju teate, et see on kirstupanek” – nõnda meenutab tema esinemist Gorki. Hiljem on Morozov nõus saatma – oluliselt teravamas toonis – vastutelegrammi Wittele, kus nõuab krediiti. Teised ärimehed peavad teksti küll väljakutsuvaks, kuid kiidavad selle heaks. Järgmisel päeval täidab Witte nende palve.
Ooper, draama, tragöödia
Konstantin Stanislavski meenutab, et kui ta oli päris noor, oli Moskvas kaks populaarset koduteatrit: üks kuulus Aleksejevile (tema perekonnale), teine Mamontovile, kus pealavastaja oli miljonär Savva Mamontov ise. Just Mamontovi teatris astus 17-aastane näitleja Kostja Aleksejev esimest korda lavale pseudonüümi Stanislavski all.
„Mamontovil oli imetabane võime töötada rahva hulgas ja teha mitut asja korraga,” on meenutanud Stanislavski. „Praegugi juhtis ta kogu tööprotsessi ja kirjutas samal ajal näidendit, naljatas noortega, dikteeris ärikirju ja -telegramme oma keerukates raudteeasjades, milles ta oli initsiaator ja juht. Kahenädalase töö tulemusel sündis omapärane etendus, mis vaimustas ja vihastas üheaegselt. Ühelt poolt algatasid parimate kunstnike (näiteks Viktor Vasnetsov) imelised dekoratsioonid ja suurepärane lavastusidee teatrikunstis uue ajastu ja äratasid Moskva parimate teatrite tähelepanu. Teisalt torkasid sellel suurepärasel foonil silma asjaarmastajad, kes polnud mitte ainult jõudnud proovi teha, vaid ka oma rolle selgeks õppida.”
Stanislavski sõnul napib Mamontovil pidevalt kannatust: algul on ta haaratud, siis kaotab asja vastu huvi, jõudmata lihvida seda täiuslikkuseni. „Imelik, et Mamontov – nii tundlik artist ja kunstnik – pidas oma teatritöös võluvaks hooletust ja kiirustamist. Me vaidlesime ja tülitsesime sellepärast pidevalt, sellest tekkis tema ja meie etenduste vahele teatud konkurents ja antagonism,” kirjutab Stanislavski.
Kuid innustudes Itaalia ooperist, otsustab „raudteelane” Mamontov luua oma eraooperiteatri ehk minna riikliku monopoli kallale: seni on kogu ooper riigis kuulunud riigile.
See on Mamontovi tähetund. Ta kutsub uuele teatrile dekoratsioone kujundama oma kunstnikest sõbrad Valentin Serovi, Mihhail Vrubeli ja Konstantin Korovini. Laulavad tal peamiselt itaallased. Erandiks on ooperidiiva Tatjana Ljubatovitš (kellega tal on romaan), samuti 23-aastane Fjodor Šaljapin, kellega Mamontov tutvub 1896. aastal ja kelle ta kohe enda juurde kutsub.
„Fedjake, te võite selles teatris teha kõike, mida tahate! Kui teil on vaja kostüüme, öelge, ja saate kostüümid. Kui on vaja lavastada uus ooper, siis lavastame!” meenutab Šaljapin teatri peremehe sõnu.
1897. aastal kutsub Mamontov oma teatrisse teiseks dirigendiks 25-aastase Sergei Rahmaninovi. „Mamontov oli suur isiksus ja mõjutas väga palju Vene ooperikunsti,” meenutab Rahmaninov. „Mõnes mõttes sarnanes Mamontovi mõju ooperile Stanislavski mõjuga draamale. Mamontov oli sündinud lavastaja. Kuulsin palju kordi, kuidas Mamontov andis soovitusi isegi Šaljapinile. Tavaliselt olid nõuanded väga lühikesed: muuseas pillatud märkus, üldine idee, lühike lause. Šaljapin tabas kohe ära.”
Muide, ka Rahmaninov meenutab, et Mamontov kiirustab tihti ja teeb haltuurat: „Mäletan väga hästi ooperi „Sadko” esimest etendust – Rimski-Korsakov oli ooperi just valmis saanud. Dekoratsioonid, kostüümid ja grimm olid Mamontovi lavastuses suurepärased, aga orkester halb ja koor veelgi kehvem.” Rahmaninov meenutab, kuidas koorilauljad peitsid oma trükitud partiisid kohmakalt kostüümide varrukates, kuidas laud, millel Sadko pidi suunduma Vetekuninga riiki, kukkus laevalt „vette” kohutava kõmakaga, aga kaladekoratsioon ujus üle lava, tagumine pool publiku poole. Sellest kõigest hoolimata saatis Rimski-Korsakovi uut ooperit tohutu edu.
Samal ajal loovad ka teiste rikaste kaupmeeste perekondade pärijad „oma” teatrid. 1898. aastal tutvub 35-aastane Konstantin Aleksejev-Stanislavski 39-aastase dramaturgi Vladimir Nemirovitš-Dantšenkoga – neil tuleb mõte luua eradraamateater, mis oleks vaba uhkeldamisest ja toretsemisest, päevakajalise kaasaegse repertuaariga. Etenduse „Tsaar Fjodor Ioannovitš” esietendusele tuleb 36-aastane tekstiiliimpeeriumi pärija Savva Morozov. Morozovile meeldib etendus nii väga, et ta ostab teistelt investoritelt peaaegu kõik teatri aktsiad (aktsionärideks jäävad ainult Morozov, Stanislavski ja Nemirovitš-Dantšenko), hakkab seda rahastama, ehitama teatrile uut hoonet.
Moskva kunstiline kõigile kättesaadav teater (tulevane Moskva Kunstiteater, MKT) – nii nimetavad oma lapsukest Stanislavski ja Nemirovitš-Dantšenko. Nad lavastavad kaasaegseid draamasid: Tšehhov, Tolstoi ja Ibsen. Kõige rohkem probleeme on Tolstoiga – iga tema näidend tuleb tsensuurilt välja pressida.
Kui Savva Morozov oli Ülevenemaalise Kaupmeeste Kogu esimees, puhkes Nižni Novgorodi laada ajal kogu kubermangus karm kooleraepideemia. Morozov pidi tegema ebainimlikke jõupingutusi – võitlus lõpeb edukalt, kuid kurnab ta täiesti välja. Abikaasa sõnul lebab mees pärast Moskvasse saabumist oma kabinetis ja räägib: „Olen väsinud ega suuda tööd teha.” Just siis tuleb ta esimest korda MKT etendusele, mille järel Stanislavski ja Nemirovitš-Dantšenko kaasavad ta teatri tegemistesse. Abikaasa on uue hobi vastu – ta väidab oma mälestustes, et nägi varakult ette, millised probleemid meest tabada võivad: „Saa aru, Savva, ma mõistan, et kunstiteater on sulle puhkuseks, aga et sa selle pärast jätaksid vabriku ja rahva, kes sind hindab ja armastab, kelle heaks sa saad palju teha, sellega ei saa ma leppida,” räägib Zinaida mehele. „Sa saad teha vabrikus nii palju head ja kasulikku ning sul pole õigust seda külmalt võtta. Sa tead, et kui lahkud vabrikust, pole seal kellelegi tööd, Moskva juhatus on hoopis teise suundumusega ja kogu su töö läheb raisku. Rahva elu läheb kehvemaks. Kui sa lahkud vabrikust, hakkab rahvas sinusse jahedamalt suhtuma. Nad on harjunud nägema sind iga päev. Nad on pidevalt sinu jutule pääsenud. Nad võõrduvad sinust ning kui sa nende juurde tuled, ei mõista ega usu nad sind … Sa oled neile võõras.” Morozov on rahutu ja vastab: „Ma teen, nagu tunnen.” Zinaida käib enda sõnul peale, et „inimestel on peale tunnete veel ka kohustused”. Kuid Savva lõpetab jutuajamise lausega „Ma olen väsinud”.
Ta ei väsi ainult teatris, ta hoiab ise silma peal ehitusel, aitab panna paika dekoratsioone, paigaldab ise valgustust ja lahjendab värve, et leida etenduseks „õige kuuvalgus”. Lõpuks armub innustunud Savva Morozov MKT noorde tähte – näitlejanna Maria Andrejevasse.
Romaan riikliku tellimusega
Ühiskondlik tegevus ja heategevus toovad Morozovile ja Mamontovile kuulsust mitte ainult Moskvas, vaid ka Peterburis. Nad lähenevad Wittele ja kumbki püüab tutvust ministriga oma huvides ära kasutada: Morozov saab tsensuurikomiteelt loa lavastada keelatud näidendeid, aga Mamontov pressib oma ettevõttele välja uued riigi tellimused raudteede ehitamiseks. Kõigepealt võidab ta hanke, et ehitada Donetski