Vestluste all peab Hippius silmas pealinna boheemlaste iganädalasi kooskäimisi nende korteris Liteinõi 24 Muruzi majas. Merežkovskite pool käivad kõige tuntumad noored ajakirjanikud ja literaadid. Neid külastab ka Sergei Djagilev sõprade Filosofovi, Benois’, Baksti, Lanseray ja teistega. Igal kolmapäeval käib kogu seltskond, sealhulgas Merežkovskid, Djagilevi pool, ajakirja Mir Iskusstva toimetuses, mis asub tema hiigelsuures korteris. Djagilevi ja Merežkovskite korterid on Peterburi kaks kuumimat kohtumispaika, sinna kogunevad kõige huvitavamad inimesed, seal peetakse kõige põnevamaid vestlusi kunstist, kirjandusest, religioonist – kõigest, välja arvatud poliitika. Noored hipsterid põlgavad poliitikat ja sotsiaalseid probleeme, millest räägivad vanamehed Pleštšejevi, Maikovi ja Polonski pool.
Sergei Djagilevi huvitab kunst, Dmitri Merežkovskit religioon ja filosoofia, aga nad mässavad üheskoos – mitte võimude, vaid vanema põlvkonna, igava sotsiaalse paatose ning vanamoodsa publitsistika vastu. Nende tähelepanu keskmes on nad ise.
Merežkovski töötab sellel ajal triloogia „Kristus ja Antikristus” kallal, mille kaks osa on juba ilmunud. Abikaasad otsustavad keskenduda ainult sellele teemale: „Luua avatud, võimaluse korral ametlik, religiooni ja filosoofiaga seotud inimeste ühing vabaks aruteluks kiriku ja kultuuri teemadel.”
Raudse eesriide taga
„Vaimulike maailm oli meie jaoks uus, tundmatu,” meenutab Zinaida Hippius. „Me naersime: Nevski on Nikolajevski [Моskva] vaksali juures ju raudse eesriidega eraldatud. Mis seal on, selle taga, teel kloostri juurde? Ei tea: terra incognita.”
Ainus inimene nende boheemlikus seltskonnas, kes tunneb vaimulikke mitte ainult kuulu järgi, on Vassili Rozanov. Samuti tuntud ajakirjanik ja kriitik, kuigi natuke teise seltskonna inimene. Rozanov veiderdab peaaegu alati, ironiseerib enda üle, provotseerides ja keerates sellega üles nii vestluskaaslast kui ka lugejat. Ta lõhub stereotüüpe ja šabloone, naerdes välja kõiki, eriti iseennast. Ta ei pea häbiväärseks kirjutada tuttavatest jäledusi ja – mis on tolle aja kohta eriti ekstravagantne – panna kirja väga avameelseid ja ebameeldivaid asju enda kohta. Rozanov ei häbene oma arutlustes sisemisi vastuolusid, ta kaitseb tihti vastuolulisi seisukohti. „Kõlblus? Ma ei tea isegi, kuidas seda sõna kirjutatakse.”
Mingil määral saab Rozanovi vihkamist seletada tema isikliku draamaga. Ta oli abielus Apollinaria Suslovaga, oma iidoli Fjodor Dostojevski endise armukesega. Naine on Rozanovist 16 aastat vanem. Kõik seitse kooseluaastat terroriseerib ta Rozanovit, peksab teda, aga siis jätab maha – kuid ei anna ametlikku lahutust, nii et Rozanov on sunnitud elama oma uue naise ja viie lapse emaga vabaabielus.
Rozanov pole mingi suurilmategelane, ta elab üpris vaeselt isegi tuntud ajakirjanikuna, on sunnitud lisaraha teenima ametnikuna riigikontrollis, aga vahepeal saatma oma lõputuid artikleid kõikidesse ajakirjadesse järjepanu, isegi n-ö salongikõlbmatutesse („Lapsukestele piimaraha” – nii räägib Rozanov vabandavalt oma ajakirjanikutööst).
Merežkovskitele seisneb Rozanovi väärtus selles, et tema pool käivad külas mitte ainult boheemlastest literaadid, vaid ka vaimulikud. Just tema kodus püüavad Merežkovskid kompida pinnast oma uuele projektile. Just tema pool, kirjutab Hippius, „pandi tasahaaval maha rada paksu eesriide taha”.
Usulis-filosoofilise ühingu esimene istung toimub 29. novembril 1901. aastal geograafiaühingu väikeses saalis. Ruumis on hiiglaslik skulptuur, mis kingiti ühingule pärast hiljutist ekspeditsiooni. Et kuju osalejaid ei häiriks, mässitakse see kangasse. Zinaida Hippus oletab piirjoonte järgi, et see on Buddha kuju, ja nimetab seda kõikides oma mälestustes just nii. Ta eksib. Uudishimulik Aleksandr Benois otsustab järele vaadata, kes on debattide tumm tunnistaja, ja avastab, et „see pole hoopiski Buddha, vaid sarvedega, kihvadega, üleni karvane ja hiiglase kasvu hirmus Mongoli šaitaan”.
Koosolekute juhiks määratakse usaldusväärne inimene, vaimuliku akadeemia rektor piiskop Sergius (Starogorodski). 42 aastat hiljem, Teise maailmasõja ajal saab temast Moskva ja kogu Venemaa stalinlik patriarh. Kuid 1901. aastal on piiskop kõigest 34-aastane, ta kuulub samasse põlvkonda Merežkovski ja Hippiusega, kuigi tegelikult esindab eelmise sajandi juhti, Konstantin Pobedonostsevit.
Osalevad peaaegu kõik tollase Vene õigeusu kiriku suurimad arhiereid. Koosolekud tekitavad intellektuaalse revolutsiooni: esimest korda saab riigi kultuurieliit võimaluse diskuteerida võimu esindajatega, olgugi see mitte riik, vaid kirik. Formaalselt ei peeta koosolekuid avalikeks üritusteks, st need ei nõua politsei järelevalvet. Igal muul juhul peaks diskussioonil osalema politseinik, kes võiks igal hetkel ürituse katkestada. Koosolekutel võivad osaleda ainult ringi liikmed, aga tegelikult jagavad asutajad, st Merežkovskid ja teised, liikmepileteid kõigile soovijatele.
Peterburi liberaalne peavool suhtub koosolekutesse mõningase hukkamõistuga, meenutab Hippius, sest kõik religiooniga seotu tundub liberaalsetele ajakirjanikele tagurlik ja reaktsiooniline. Teisalt meenutab Hippius hiljem, et liberaalne ajakirjandus peab kõike, mis pole politiseeritud, sealhulgas Mir Iskusstva noori esteete ja idealiste, tagurlikuks ja reaktsiooniliseks.
Halb munk
Täpselt nii nagu Merežkovski oma kaaslastega, käivad Pobedonostsevi kabinetis tihtipeale noored palujad. Juba 1898. aasta suvel tuleb kirikuministri jutule meeleheitel vaimulik Poltavast, kes tahab väga astuda Peterburi vaimulikku akadeemiasse – sinnasamasse, mida juhib tulevane patriarh piiskop Sergius. Vaimulikul on mitterahuldav tunnistus, mis väljastati talle seminari lõpetamisel. Sellise dokumendiga võib töötada pärapõrgus, aga mitte astuda akadeemiasse. Paluja mõistab, et Pobedonostsevi isikliku loata on teekond hariduse juurde ära lõigatud. Ta ootab kirikuministrit tühjas kabinetis kaua.
„„Mida te soovite?” kõlas äkki hääl minu selja taga,” meenutab vaimulik. „Vaatasin selja taha ja nägin „suurt inkvisiitorit”, kes oli mulle ligi hiilinud salauksest, mis oli maskeeritud kardinaga. Ta oli keskmist kasvu, kuivetunud, pisut vimmas ja kandis musta saterkuube. „Kes on teie isa? Kas olete abielus? On teil lapsi?” Mind külvati küsimustega üle, seejuures kõlas tema hääl järsult ja kuivalt. Vastasin, et mul on kaks last. „Aa,” hüüatas ta. „See ei meeldi mulle; mis munk teist saab, kui teil on lapsed? Halb munk, ma ei saa teie heaks midagi teha,” ütles ta ja astus minust kiiresti eemale.”
Noor vaimulik on rabatud Pobedonostsevi järsust olekust, kuid hüüab talle järele: „Teie kõrgeausus, te peate mind lõpuni kuulama, see on mulle eluküsimus. Ainus, mis mul veel üle jääb, on leida pelgupaik teaduses, et õppida aitama rahvast. Ma ei suuda keeldumisega leppida.”
Paluja hääles kõlab säärane meeleheide, et Pobedonostsev jääb miskipärast seisma. Ta muudab raevu armulikkuseks ja hakkab munka üksikasjalikult küsitlema.
„Tuletage mulle meelde, kuidas on teie nimi.”
„Georgi Gapon,” alustab noormees. Pobedonostsev pani vaimuliku muidugi proovile, ta oli Gaponist juba kuulnud ja enne tema tulekut järelepärimisi teinud. Gapon on kirglik tolstoilane ja just selles on kõikide tema probleemide põhjus. Pobedonostsev teab seda.
Gapon ei saanud Poltava seminarist kehva tunnistust mitte sellepärast, et õppis halvasti, vastupidi, ta oli parim õpilane, kuid liiga ninakas. Juba siis, kui Gapon oli 15-aastane, andis üks tema õppejõududest Poltava vaimulikus seminaris, silmapaistev tolstoilane ja isegi krahvi sõber Ivan Tregubov talle lugeda Tolstoi religioosseid teoseid. Need raamatud avaldasid noorele vaimulikule sügavat mõju: „Mulle sai esimest korda selgeks, et religiooni olemus pole välises vormis, vaid vaimus, mitte kombetalitustes, vaid ligimesearmastuses,” meenutab Gapon. Ta süvenes nii innukalt tolstoilusse, et otsustas vaimulikuks saamise asjus ümber. Kui