Ta jätkab maa eraomanduse kaotamisega. Miskipärast otsustab Tolstoi surivoodil kirjutada imperaatorile just sellest: „Teie nõunikud ütlevad teile, et maa vabastamine omandiõigusest on fantaasia ega ole teostatav … Mina isiklikult arvan, et meie ajal on maaomandus samasugune karjuv ja ilmselge ebaõiglus, nagu oli pärisorjus 50 aastat tagasi. Usun, et selle kaotamine viib vene rahva iseseisvuse, heaolu ja rahulolu kõrgele tasemele. Usun ka, et see meede likvideerib kogu selle sotsialistliku ja revolutsioonilise ärrituse, mis kogub praegu hoogu tööliste seas ning on äärmiselt ohtlik rahvale ja valitsusele. Kuid võin ka eksida, pealegi peab selle küsimuse otsustamine jääma nii või naa jällegi rahvale, kui talle antakse võimalus oma arvamust väljendada.”
31. jaanuaril 1902. aastal saab Suvorin teada, et siseminister on keelustanud Tolstoi portreede väljapaneku. „Pole vaja 50 aastat, et Tolstoi saaks ausamba, aga Sipjagin häbimärgi oma idiootlikule otsmikule,” väljendab oma päevikus nördimust valitsusmeelne kirjastaja Suvorin. „Kas tõesti peab see härra kellegagi nõu ja tema lollidele käskudele kiidetakse takka?”
Järgnevad teisedki juhised: mida teha Tolstoi tõenäoliste matustega. Protsessioonid ja rongkäigud tuleb ära keelata, kirst panna kaubavagunisse, katta musta kaleviga ja viia Jasnaja Poljanasse.
Aga Tolstoi saab terveks. Surm taandub jälle ja Tolstoi ei saa tsaarilt mingit vastust.
2. peatükk
Witte
Russ või rubla
1895. aasta ühel talvehommikul Peterburis tuuakse rahandusminister Sergei Wittele värskelt vermitud uued kuldmündid. Ta vaatab neid ja on väga rahul. Witte on ise välja mõelnud uue nimetuse Vene rahaühikule – russ.
Ta peab rublat ülehinnatuks, ametlik kurss Prantsuse frangi suhtes on üks neljale, mustal turul vahetatakse aga kursiga 1 : 2,5. See toob kahju nii töösturitele, kes ostavad välismaalt tööpinke, kui ka riigile, kes maksab laenuprotsente. Seepärast tahab rahandusminister viia sisse uue tugeva valuuta, kullaga tagatud russi, mis oleks rublast väiksema vääringuga, et „elu oleks odavam”, meenutab Witte. Imetlenud uusi münte, mõtleb ta, milline on vastuseis rahareformile. Tal pole ametnike seas pooldajaid – kõik Riiginõukogu liikmed kritiseerivad eri põhjustel Witte plaani. Vastu on kõik maaomanikud, kes müüvad põllumajandustooteid välismaale – neile on kehtiv kurss kasulik. Vastu on ka Venemaa olulisimad välispartnerid ja kreeditorid – prantslased.
Witte sõidab spetsiaalselt Pariisi, arutama oma plaane Prantsuse ministritega ja finantsimpeeriumi looja Alphonse de Rothschildiga. Rothschild on Witte plaanide suhtes kriitiliselt meelestatud. Ta peab üleminekut kullale valeks ja soovitab Wittele kahemetallisüsteemi ehk uue valuuta tagamist nii kulla kui ka hõbedaga. Aga Witte ei usalda hõbedat, arvab, et selle väärtus langeb peagi ja seda ei peeta enam väärismetalliks. Vastu on ka Prantsuse peaminister Jules Méline, kes kirjutab isegi Vene tsaarile, et too veenaks Witte ümber, kuid rahandusminister jääb endale kindlaks.
„Selle reformi vastu oli peaaegu kogu mõtlev Venemaa,” meenutab hiljem Witte. „Esiteks harimatusest, teiseks harjumusest ja kolmandaks mõne elanikkonna klassi isiklike, kuigi silmakirjalike huvide tõttu. Seega pidin ujuma vastuvoolu Venemaal, mis ei soovinud justkui muuta kehtivat olukorda.”
Kui ta hakkab aru saama, et tema väljamõeldud reform võib komistada kolleegide vastuseisule, otsustab ta minna kompromissile ja loobuda nimetusest russ. Olgu rubla nagu varem, siis läheb kõik elanikkonnale võimalikult märkamatult: devalveerida rubla, kuid jätta nimetus endiseks.
Mõistes, et imperaatorit on kergem veenda kui tervet Riiginõukogu, läheb Witte kavaluse peale välja: ta palub Nikolai II-l isiklikult kinnitada rahareform. Ja Nikolai teebki seda: Witte on majandusküsimustes väga autoriteetne, ta oli ju imperaatori isa lemmikminister, kelle Nikolai on päranduseks saanud. Lõpuks peab Wittest väga lugu ka Nikolai ema Maria Fjodorovna. 15. jaanuaril 1897. aastal kirjutab imperaator alla ukaasile uue kuldrubla vermimisest. „Sisuliselt oli mul ainult üks jõud, aga jõud, mis oli kõigist tugevam, see oli imperaatori usaldus,” meenutab Witte.
Ka Wittel endal on Nikolai valitsemisaja algul mõningane mõjuvõim. 19. sajandi teisel poolel sidus Venemaa end tihedalt maailma rahandusturgudega, seepärast kasvas riigile raha sisse toova ministri kaalukus oluliselt. Üks tema kolleegidest rääkis: „Witte põlgab meid kõiki, sest teab, et võib igaühe ära osta.”
Witte eelkäijad laenasid palju välismaalt. Pärast alandavat kaotust Krimmi sõjas teadvustasid Vene võimud, et impeerium on Euroopa naabritest majanduslikult maha jäänud ja kiiresti on vaja raha majanduse moderniseerimiseks. Venemaa moderniseerimist nõustusid spondeerima Prantsuse pankurid. Kaalutlev tsaar Aleksander III hindas seda kõrgelt – ta nimetas Prantsuse Vabariigi Venemaa peamiseks liitlaseks, sõitis Pariisi ja kuulas katmata peaga revolutsioonilist hümni „Marseljees”. Veel hiljaaegu oli Venemaal selle laulu esitamise eest kohtu alla antud, aga raha tegi imet. Pariisis on selle visiidi mälestuseks Aleksander III sild.
Just Aleksander III määrab Witte rahandusministriks. Too osutub veelgi suuremaks pragmaatikuks kui tema eelkäijad. Tulevikus hakkavad paljud, näiteks imperaator Nikolai II nimetama Wittet kameeleoniks. Sergei Witte poliitilised vaated muutusid 30-aastase poliitilise karjääri jooksul tõesti väga palju.
Kameeleon
Imperaator Aleksander II tapmisest 1881. aasta märtsis sai noorele provintslasele Sergei Wittele poliitilise karjääri murdepunkt – nagu näiteks ka Konstantin Pobedonostsevile. Witte on tollal kõigest 31-aastane, Pobedonostsevist peaaegu kaks korda noorem.
Witte pole veel riigiteenistuses, ta töötab ühena juhtidest eraettevõttes, mis opereerib raudteesid impeeriumi edelaosas (praeguse Ukraina territooriumil). Firma peakorter asub Kiievis. Kuid pärast imperaator Aleksander II tapmist saabub noor karjerist Witte otsekohe Kiievist Peterburi – mõttega luua vastukaaluna revolutsionääride salaühingutele salajane ühing, mis kaitseb monarhiat. Ta teeb ettepaneku võidelda nihilistidega nende meetodeid kasutades: luua tsaari kõige ustavamate teenrite salaühing ja hävitada režiimi vastased. Ta pakub selle idee välja õukonnaminister krahv Vorontsov-Daškovile. Too kiidab selle heaks. Nii sünnib Püha Malev.
Aleksander III teab selle ühingu olemasolust ja eraldab sellele suuri summasid eelarvest. Püha Malev tegutseb kõigest kaks aastat, mingeid tulemusi pole, välja arvatud tõsiasi, et aktivistid jäävad tsaarile silma. Kõige hiilgavamat karjääri teeb malevlastest raudteelane Witte.
1889. aastal läheb ta üle rahandusministeeriumi, 1893. aastal saab temast raudteeminister. Just Witte hakkab ehitama Trans-Siberi raudteed2 ja tal on tollal visa juurte juurde naasja ja slavofiili maine. Inimesed Aleksander III konservatiivsest ringkonnast, kes teevad lobitööd Witte ametisse määramiseks, loodavad, et temast saab suur patrioot ja et ta säilitab protektsionistliku tollitariifi, mille kehtestas tema eelkäija. Kuid jõudnud rahandusministri toolile, võtab Witte läänest isegi rohkem kui eelkäijad ja paigutab selle raha tööstuse moderniseerimisse. Ta avab riigi välismaa kapitalile.
Nii hakkab Venemaa majandus aktiivselt arenema, raha on palju ja Witte mõtleb välja midagi reservfondi taolist – osa tuludest pannakse kõrvale mustadeks päevadeks, näiteks juhuks, kui peaks puhkema sõda.
„See, et mul oli palju vabu käibevahendeid, oli kriitikutel pidevalt hambus,” meenutab Witte hiljem.” Paljud, eriti ajalehed, leidsid, et see pole õige süsteem ja parem oleks suunata vaba raha tootmisse; räägiti, et kusagil pole sellist käibevahendite kogumise süsteemi, seejuures viidati enamasti paremas rahalises seisus riikidele