Punktide kaupa on üles loetud kõik pretensioonid Tolstoile: propageerib kõigi õigeusu kiriku dogmade tühistamist, eitab Kristuse jumalikkust, neitsist sündimist, ülestõusmist, hauatagust elu, viimsepäevakohut ja kõiki kiriku sakramente. Järelikult on Tolstoi „end ise teadlikult ja tahtlikult ära lõiganud igasugusest läbikäimisest kirikuga”, seepärast ei pea kirik teda enda liikmeks, kuni ta ei väljenda kahetsust. Dokument lõpeb lühikese palvega Tolstoi eest, palutakse, et issand talle aru pähe paneks.
Tõeline Karenin
Isegi õukonnas ei peeta 72-aastasest Pobedonostsevist lugu. „Lugesin praegu sinodi ukaasi Tolstoist. Milline rumalus. Milline isiklik kättemaks. On ju selge, et see on Pobedonostsevi kätetöö ja ta maksab Tolstoile kätte …” kirjutab valitsuse õigusnõunik Lebedev.
Mille eest maksab Pobedonostsev kätte Tolstoile, kellega ta pole isegi kunagi kohtunud? Pealinna intelligents peab Pobedonostsevit ja Tolstoid surmavaenlasteks mitmel põhjusel. Juba 25 aastat tagasi, kui ilmus romaan „Anna Karenina”, otsisid lugejad prototüüpe. Konstantin Levinis oli selgesti aimata kirjanikku ennast. Kes on siis Karenin? Kõrgel kohal ametnik (mõjukas, aga tiitlita), kelle naine pole truu, kusjuures petmine on üldteada. „Pobedonostsev!” oli konsensus. Pobedonostsevi naine Jekaterina oli mehest 21 aastat noorem. Räägiti, et tal oli suhe sõjaväelasega. Veel räägiti, et pärast romaani ilmumist hakkas ta matkima Karenina riietumisstiili. Muide, Tolstoi ise ei kinnitanud seda kunagi.
Tolstoi ja Pobedonostsev polnud kunagi kohtunud, kuid vahetasid ükskord kirju. See juhtus viis aastat pärast „Anna Karenina” ilmumist ja täpselt 20 aastat enne Tolstoi kirikuvande alla panemist.
1881. aasta märtsis, saanud teada imperaator Aleksander II tapmisest, saadab Tolstoi (tolleks ajaks juba „Sõja ja rahu” kuulus autor) Pobedonostsevile kirja, milles palub terroristidele armu anda. Tolstoi palub kirja edasi anda troonipärijale, tulevasele Aleksander III-le. Sellest kirjast saab murdekoht Venemaa ajaloos ning nii Pobedonostsevi kui ka Tolstoi elus.
Möödapääsmatu hukkamine
1. märtsil 1881. aastal tapavad organisatsiooni Narodnaja Volja liikmed Peterburis imperaator Aleksander II. Pommi viskab tsaari pihta 25-aastane poolakas Ignacy Hryniewiecki. Kuid terroriakti juht on Peterburi kuberneri 27-aastane tütar Sofja Perovskaja – just tema lehvitab valge rätikuga, andes tapjale märku.
Imperaatori surm šokeerib Peterburi eliiti. Peaaegu kõik teavad, et Venemaa on sammukese kaugusel konstitutsiooni vastuvõtmisest. Juba kaks kuud varem, 1881. aasta jaanuaris koostab siseminister Mihhail Loris-Melikov ettekande koos poliitiliste reformide kavaga ja toob selle imperaatorile näha. See on sisuliselt põhiseaduse projekt, paari aastakümne pärast nimetavad ajaloolased selle Loris-Melikovi konstitutsiooniks. Projekt näeb ette parlamendi etapiviisilise juurutamise, Aleksander II kiidab selle heaks, aga tund enne surma 1. märtsi hommikul teatab Loris-Melikovile, et Ministrite Komitee kinnitab dokumendi nelja päeva pärast. Imperaatori poeg, tulevane Aleksander III muidugi teab nendest plaanidest, sest osaleb kõikides aruteludes ja kiidab „konstitutsiooni” samuti heaks.
Tsaari ootamatu surm muudab kõike. Kõik on segaduses ja tundub, et ainult Pobedonostsev teab, mida teha. Ta klammerdub oma endise õpilase, uue imperaatori Aleksander III külge ja hakkab talle häirimatult ettekirjutusi tegema. Pobedonostsevi kirjad Aleksandrile näevad välja nagu poliitiline hüpnoos. „Aeg on hirmus ega kannata ootamist,” kirjutab ta oma endisele õpilasele. „Venemaad ja iseennast saab päästa kas nüüd või mitte kunagi. Kui sireenid hakkavad teile laulma endisi laule, et tuleb rahuneda, jätkata liberaalset suunda, anda järele nn avalikule arvamusele, siis jumala pärast, Teie Kõrgus, ärge kuulake.”
8. märtsi nõupidamisel ründab Pobedonostsev liberaalseid reforme veel kirglikumalt – vastased eesotsas Loris-Melikoviga on tema visadusest jahmunud. Kõik nende ideed lükatakse tagasi. „Jumal tänatud, kuritegelik samm konstitutsiooni suunas jäi tegemata ja kogu see ulmeline projekt lükati Ministrite Komitees tagasi üpris väikese häälteenamusega,” kirjutab Aleksander III rahulolevalt.
Pobedonostsev teeb uuele imperaatorile ettepaneku kehtestada Peterburis sõjaseisukord ja otsida varjupaika Moskvas, lahkudes sellest „äraneetud paigast”. Kirikuminister vihkab pealinna, pidades seda liiga kosmopoliitseks ilmalikuks linnaks, ta näeb Venemaa tõelist keskust patriarhaalses Moskvas.
Lev Tolstoi on imperaatori mõrvast jahmunud. Ta viibib Jasnaja Poljanas, peaaegu tuhande kilomeetri kaugusel Peterburist. Uudis terroriaktist jõuab sinna alles 3. märtsil. Tolstoi ei tea midagi õukonnaintriigidest, kuid piinleb, nähes ette tsaaritapjate hukkamist. See näib talle koletisliku kuritööna kristluse olemuse vastu, siin rikutakse põhimõtet „keera ette vasak põsk, kui sind löödi parema pihta”. Ta kirjutab kaks kirja: ühe Aleksander III-le, teise Pobedonostsevile palvega anda esimene kiri tsaarile üle. Ta kirjutab neid piineldes peaaegu terve nädala ja saadab teele alles 15. märtsil. Tollal piinavad teda öised košmaarid: ta näeb unes, et mitte Aleksander III ei hukka terroriste, vaid tema.
„Ma ei kirjuta sellises toonis, millega tavaliselt kirjutatakse valitsejatele – lipitsevas ja võltsis ilukõnelisuses, mis ainult tumestab nii tundeid kui ka mõtteid. Ma kirjutan lihtsalt, nagu inimene inimesele,” alustab Tolstoi oma kirja. Ta kavaldab, tema kiri on tõeline jutlus, katse näidata imperaatorile riigi poliitilise ja ideoloogilise arengu uut rada: kolmandat teed, mis pole ei liberaalne ega ka konservatiivne.
Algul on kõik üpris lihtne: ta tunneb kaasa imperaatorile, sest „kohutavamat olukorda ei saa endale ette kujutadagi”, pole „tugevamat kurjuse ahvatlust”: „Isamaa ja rahva vaenlased, põlatud poisikesed, jumalata elajad, kes rikuvad miljonite alamate rahu ja elu, isatapjad”, tundub, et nende suhtes ei saa tunda vähimatki kaastunnet. Kuid – nendib Tolstoi – Kristus ütleb otsesõnu, et neile tuleb andeks anda: „Ära vihka oma vaenlast, vaid tee temale head, ära pane vastu kurjale, ära väsi andestamast.” Kuid edasi asendub lihtne moraliseerimine politoloogiaga. Tolstoi meenutab, et radikaalsed opositsionäärid-terroristid tegutsevad Venemaal juba 20 aastat ja seni on olnud ainult kaks viisi, kuidas nendega võidelda: konservatiivne („karmus, hukkamised, asumisele saatmine, politsei, tsensuur) ja liberaalne („vabadus, mõõdukalt pehme karistus, isegi esindusõigus, põhiseadus”). Mõlemad meetodid on näidanud oma ebaefektiivsust, märgib Tolstoi, sest nende pooldajad muretsevad kas riigi huvide või masside heaolu pärast: „Miks mitte püüda issanda nimel täita ainult Tema seadust, mõtlemata riigile ja masside heaolule?”
„Kui te ei andesta ja hukkate kurjategijad, siis rebite sadade seast välja kolm-neli ja kurjus sünnitab kurjust, 3‒4 asemele kasvab 30‒40 …” Tolstoi teeb tsaarile ettepaneku anda tsaaritapjatele raha ja saata nad Ameerikasse. Ta lõpetab kirja sõnadega: „Nagu vaha tule paistel, nii kuhtub igasugune revolutsiooniline võitlus tsaar-inimese ees, kes täidab Kristuse seadust.”
Pobedonostsev muidugi ei näita tsaarile seda kirja. See on ju kirjutatud justkui tema, Pobedonostsevi seisukohalt, see tähendab kasutab religioosset argumentatsiooni, aga viib kõige liberaalsematele järeldustele. Säärane konkurent on Pobedonostsevile väga ohtlik. Seda enam, et Aleksander III õpetaja teab seda, mida ei tea Tolstoi: uus imperaator armastab kirjanikku väga, on kasvanud üles tema teoste najal, lugenud lapsepõlves innukalt „Sevastopoli jutustusi”, jumaldab „Sõda ja rahu”. Tolstoi on imperaatorile vaieldamatu autoriteet.
Selle asemel kirjutab Pobedonostsev hoopis ise: „Täna on käiku lastud mõte, mis tekitab minus õudust. Inimesed on oma mõtetes nii rikutud, et mõned peavad võimalikuks süüdimõistetud kurjategijate pääsemist surmanuhtlusest. Vene inimeste seas levib juba hirm, et Teie Kõrgusele võidakse esitada väärastunud mõtteid ja veenda