Aleksander III rahustab Pobedonostsevit: „Olge mureta, selliste ettepanekutega ei söanda keegi minu juurde tulla ja ma garanteerin, et kõik kuus puuakse üles.”
Kuid imperaator eksib. Tolstoi sõber Fjodor Strahhov, kes kirjaniku kirja Pobedonostsevile tõi, teeb veel ühe katse täita Tolstoi palve – ta edastab läkituse, minnes Pobedonostsevist mööda. Ta annab kirja tsaari nooremale vennale, 23-aastasele suurvürst Sergeile. Too viib kirja imperaatorile. On hämmastav, et 24 aasta pärast ajalugu kordub, aga lõpp on teine. Terroristid tapavad suurvürst Sergei täpselt samuti, nagu tapeti tema isa Aleksander II. Sergei abikaasa Ella järgib Tolstoi nõuannet: ta läheb mõrvari kongi ja palub talle armu anda.
Kuid 1881. aastal on Tolstoi ja imperaatori noorema venna palve kasutu. Aleksander III vastab, et kui tappa oleks tahetud teda, võiks ta armu anda, kuid isa mõrtsukatele pole tal õigust andestada. 3. aprillil puuakse Aleksander II viis tapjat üles. Järgmisel päeval pärast hukkamist vallandatakse minister-reformaator Loris-Melikov.
Kuuendale süüdimõistetule, Gesja Gelfmanile, antakse ajapikendust, sest ta on lapseootel. Temast saab maailmakuulsus – Aleksander III-le kirjutatakse kogu maailmast palvega anda Gesjale armu, teda toetab näiteks Victor Hugo. Kuid varsti pärast sünnitust naine sureb, saamata piisavat arstiabi.
„Pobedonostsev on kohutav. Hoidku jumal, et ta ei vastaks mulle ning et mul ei tekiks kiusatust väljendada oma õudust ja vastumeelsust tema suhtes,” kirjutab Tolstoi 3. aprillil 1881. aastal, teadmata, et tsaaritapjad on juba hukatud. Aga Pobedonostsev venitab tõesti ja viivitab kolm kuud vastusega Tolstoile. Tal pole kirjadeks aega, ta kirjutab oma „antikonstitutsiooni”, nn manifesti isevalitsuse vankumatusest, mis avaldatakse 30. aprillil.
Dokumendi sisu on lihtne: ei mingeid liberaalseid reforme, ei mingit konstitutsiooni, parlamenti, ei mingit esindusvõimu.
Tõeline Toporov
Alguse saab Pobedonostsevi ajastu, mis vältab rohkem kui kaks aastakümmet.
* Tõlkinud Mihkel Mõisnik
Nõnda kirjutab nelikümmend aastat hiljem Pobedonostsevist Aleksandr Blok. 1881. aastal on tulevane luuletaja kõigest aastane.
Alles 1881. aasta juunis vastab Pobedonostsev Tolstoi märtsikuisele kirjale: „Ärge pange pahaks, et ma ei täitnud Teie palvet,” kirjutab ta. „Sellises tähtsas asjas tuleb lähtuda usust. Lugenud Teie kirja läbi, nägin, et Teie usk on üks, aga minul ja kirikul teine ning et meie Kristus pole Teie Kristus. Minu Kristus on tugevuse ja tõe kandja, kes tervendab nõrku, aga Teie Kristuses nägin ma nõrka, kes vajab ise tervendamist. Seepärast ei saanudki ma oma usust lähtuvalt Teie palvet täita.”
Pobedonostsev muidugi võidab. Ta üritab järgnevatel aastatel karistada Tolstoid mis tahes ettekäändel, kuid ei saa seda siiski teha. Aleksander III ei lase armastatud kirjanikule liiga teha.
Tolstoi maksab Pobedonostsevile kätte 1899. aastal, kaks aastat enne kirikuvande alla panemist. Ta avaldab oma viimase romaani „Ülestõusmine”. Ka selles on tegelane, kelles on eksimatult aimata Pobedonostsevit, ja see pole enam õnnetu Karenin. See on absoluutne kurjus, kirikuminister Toporov.
„Toporov – nagu kõik inimesed, kel puudub põhiline usutunne, puudub teadmine inimeste üheõiguslikkusest ja vendlusest – oli täiesti veendunud, et rahvas koosneb hoopis teistest olenditest kui tema ise ja et rahvale on hädatarvilik see, ilma milleta ta ise võib väga hästi toime tulla. Hingepõhjas ta ise ei uskunud millessegi ning leidis säärase seisundi olevat väga mugava ja meeldiva, kuid kartis, et ka rahvas tuleb viimaks selle seisundi juurde, ning pidas, nagu ta rääkis, oma pühaks kohuseks päästa rahvas sellest … Ta suhtus tema enda poolt kaitstavasse ususse samuti, nagu kanapidaja suhtub raipelihasse, millega ta toidab oma kanu: raipeliha on väga vastumeelt, aga kanad armastavad ja söövad seda ning seepärast ta neid toidabki raipelihaga.”1
Selles katkendis „Ülestõusmisest” ilmneb Tolstoi vihkamise olemus kiriku vastu üldiselt ja eriti Pobedonostsevi suhtes. Tsensuur ei lase muidugi trükki üheksandat peatükki, milles see katkend sisaldub. Kuid kõik asjast huvitatud, kaasa arvatud Pobedonostsev, loevad täisversiooni. Muide, tolleks ajaks on Pobedonostsev juba midagi enamat kui kirikuminister. Temast saab imperaatori „teine mina”, riigi peaideoloog.
Suur vale
Aleksander II eluajal pole peaaegu kellelgi Peterburis vähimatki kahtlust, et liikumine konstitutsioonilise monarhia poole on pidurdamatu, et muutused on juba pöördumatud. Kuid Pobedonostsevi isiklik pingutus suutis kõik väärata. Kõige terviklikumalt väljendub Pobedonostsevi ideoloogia tema artiklis „Meie aja suur vale”, mis on kirjutatud 1884. aastal. Ta peab silmas demokraatiat.
„Üks kõige valelikumaid poliitilisi algallikaid on rahva võimu alge, see Prantsuse revolutsiooni aegadest õnnetuseks kanda kinnitanud idee, et igasugune võim lähtub rahvast ja põhineb rahva tahtel. Siit saab alguse parlamentarismi teooria, mis eksitab senini nn intelligentsi massi ja on tunginud kahjuks ka vene arututesse peadesse.”
Pobedonostsev ei arva hoopiski, et Venemaal on eriline tee ja demokraatlik areng siia ei sobi. Vastupidi, ta peab hullumeelseks ideed ennast ja on veendunud, et demokraatia on näidanud oma jõuetust juba kogu maailmas: „Parlamentarismi teooria kohaselt peab valitsema arukas enamus; praktikas valitsevad viis-kuus parteijuhti … Teoreetiliselt kinnitavad tõekspidamist selged argumendid parlamentaarses debatis; praktikas ei sõltu see vähimalgi määral debatist, vaid seda suunavad eestvedajate tahe ja isiklikud huvid. Teoreetiliselt peavad rahva esindajad silmas ainult rahva heaolu; praktikas peavad nad rahva hüvangu ettekäändel silmas peamiselt enda ja oma sõprade heaolu. Teoreetiliselt peavad nad olema parimad, kõige armastatumad kodanikud, praktikas on need kõige auahnemad ja nahaalsemad kodanikud …
Valus ja kibe on mõelda, et Venemaa pinnal oli ja on inimesi, kes unistavad selle vale juurutamisest meil; et meie professorid jutlustavad veel oma noortele kuulajatele esindusdemokraatiast kui riigivalitsemise ideaalist; et meie ajalehed ja ajakirjad korrutavad sellest juhtkirjades ja följetonides õiguskorra lipu all; korrutavad, vaevumata uurima parlamendimasina tegevust lähemalt, eelarvamusteta. Kuid sealgi, kus parlament toimib juba ammu, kahaneb usk sellesse; seda ülistab veel liberaalne intelligents, aga rahvas ägab selle masina rõhumise all ja tajub sellesse kätketud valet. Meie vast vaevalt, küll aga jõuavad meie lapsed ja lapselapsed kindlasti ära oodata selle iidoli kukutamise, mida tänapäeva mõistus kummardab veel enesepettuses …”
Artikkel ilmus ajakirjas Graždanin, mida andis riigi toetusel välja Aleksander III sõber, tuntud vürst Meštšerski ja mille peatoimetaja oli lühikest aega Pobedonostsevi sõber Fjodor Dostojevski.
Muide, imperaator Aleksander III on õpetajaga täiesti nõus: „Imelik on kuulata tarku inimesi, kes võivad tõsimeeli rääkida esindusdemokraatiast Venemaal,” kirjutab ta.
Peterburi aadlikud naeravad Pobedonostsevi üle, teda hüütakse põlglikult Popovitšiks. Vaenulikkus on vastastikune: Pobedonostsevi arvates on riigi põhiprobleem hariduses. Just hariduses, mitte selle vähesuses: elanikkonna kõige ebausaldusväärsem ja mittelojaalsem osa on intelligents: üliõpilased, professorid ja isegi ametnikud. Nende omandatud teadmiste süsteem ei aita kaasa tsaaritruuduse tekkele. Teine asi on kirikukoolid, õppeasutused, kus ei õpetata ajalugu, matemaatikat, geograafiat ja kirjandust. Haridus peab piirduma kirjaoskuse ja jumalasõnaga, leiab Pobedonostsev. Taoliste kirikukoolide võrgustiku loomisest saab tema elutöö. Nende arv kasvab kümme korda, 4404-lt 42 884-ni, õppurite arv tõuseb 20 korda: 104 781-lt 2 006 847 inimeseni. Kiriklike ajalehtede ja ajakirjade arv kahekordistub