Kuid lavastaja Mamontovi äri ei lähe hoolimata sidemetest Wittega kuigi edukalt, võib-olla seepärast, et ta kulutab liiga palju raha ja tähelepanu teatrile, mitte ettevõttele. Arhangelskisse viiv raudtee on põhjaalade arengule küll oluline, kuid ei too kasumit. Samal ajal tuleb Mamontov mõttele luua võimas korporatsioon, milles poleks ainult raudteed, vaid ka vaguni- ja laevaehitustehased ning metallurgiakombinaat.
Ettevõtete moderniseerimiseks on vaja raha ja Mamontov võtab selle oma ühtede firmade arvelt, et lasta läbi teiste ettevõtete. Et firmasid vee peal hoida, kasutab Mamontov (tõenäoliselt tema abilised) hämaraid skeeme.
„Mitmesuguste kombinatsioonidega, milles mängisid peamist rolli fiktiivsed tehingud ja arved ning samasugused sissekanded raamatutes, õnnestus neil kanda raha teede kassast tehaste kassasse ja tagasi ning luua paberil mulje krediidivõimest,” kirjeldab olukorda Moskva tollane prokurör Aleksei Lopuhhin.
Varsti aitavad lähedased suhted Wittega Mamontovil veel parema väljapääsu leida. Tema Moskva-Jaroslavli teeühing võidab kontsessiooni, et ehitada Peterburi-Vologda-Vjatka raudtee. Konkursi tulemused kinnitab Riiginõukogu, Mamontov on veendunud, et uue tee kõrge kasumlikkus kompenseerib tema kahjumi Arhangelski projektis. Kuid kuna tal pole tee-ehituseks raha, võtab ta laenu veel ehitamata tee tagatisel.
1899. aastal muutub ühtäkki majanduse konjunktuur. Ameerikas läheb pankrotti mitu raudtee-ettevõtet, Euroopas algab börsikriis. „Pangad varisevad kokku. Kuldvaluuta käriseb. Witte käriseb koos sellega,” kirjutab Suvorin oma päevikus.
Et päästa oma positsiooni, aga ühes sellega ka pangasüsteemi, läheb Witte pealetungile oma eilse sõbra Savva Mamontovi vastu. Ta nõuab, et pank võtaks Mamontovilt laenuraha tagasi. Kui too ei suuda maksta, tuleb Mamontovilt võtta Vjatka kontsessioon. Veelgi enam, Witte viib Riiginõukogust mööda minnes selle otsuse ellu, saades dokumendile lihtsalt imperaatori allkirja.
„S. J. Witte initsiatiivil algatati Mamontovi ja tema kolleegide asjus kriminaaluurimine nendesamade ebaseaduslike finantskombinatsioonide pärast, millest rahandusministeerium mitte ainult ei teadnud, vaid mida ta toetas Riiginõukogu ees, soovitades anda kasuliku kontsessiooni nendesamade inimeste kätesse, kelle ta otsustas siis panna süüpinki,” meenutab prokurör Lopuhhin. „Nad tundusid pigem inimesed, kes olid äriga üle piiri läinud, kui ebaausad. Võimatu oli muidugi kaitsta nende tegude moraalsust, aga see, et rahandusministeerium valis just nemad õigusemõistmise lõivuks, tundus arusaamatu.”
Edasi sarnaneb kõik halva ooperi libretoga. Savva Mamontov ei suuda pangale laenu tagasi maksta, Witte nõuab, et ta peab müüma riigile Moskva-Arhangelski raudtee aktsiad sümboolse hinnaga. Mamontov on laostunud ning riik süüdistab teda riisumises ja raiskamises. Ta vahistatakse ja talutatakse jalgsi läbi kogu Moskva, et viia Taganka vanglasse.
Mamontov püüab äri päästa ning tema sõbrad, eeskätt Savva Morozov, püüavad tema eest tagatist maksta, aga riik pillub kaikaid kodarasse. Kautsjoni summa on hiigelsuur – viis miljonit rubla.
Kunstnikest sõbrad – Serov, Vrubel, Repin, Surikov, Polenov, Levitan, Vasnetsov – toetavad Mamontovi avalikult. Tsaari portreteerija Valentin Serov läheb Nikolai II juurde, et paluda lubada haige Mamontov koduaresti. Tsaar ütleb, et on juba käsu andnud, aga midagi ei toimu. Seevastu Mamontovi ooperist lahkunud Fjodor Šaljapin hoidub põlualuse ettevõtja toetamisest.
Enne kohtuprotsessi viiakse Mamontov koduaresti. Kohtusaali tuleb Gorki. Ta kirjeldab oma muljeid kirjas Tšehhovile: „Ma nägin Mamontovi – originaalne tegelane! Mulle ei tundunud ta hoopiski suli, ta armastab lihtsalt ilu ja on oma armastuses liiale läinud.”
Mamontovi saatuse otsustavad vandemehed. Saalis ootab hinge kinni pidades otsust Stanislavski. Kui vandemehed kuulutavad Mamontovi süütuks, „pani aplaus saali värisema. Rahvasumm tormas, pisarad silmis, oma lemmikut embama,” meenutab toimunut kunstiteatri lavastaja. Muide, need on viimased kiiduavaldused Mamontovile. Ta on pankrotis ning ei suuda enam naasta ei ärisse, teatrisse ega abikaasa juurde, kes ei andesta talle romaani ooperilauljaga.
Ka Wittele ei lõpe see mäng edukalt. Tal ei õnnestu kriisi vältida – Venemaa majanduses algab langus, millest riik hakkab välja tulema alles pärast 1907. aastat, kui Wittet pole tema verivaenlase Stolõpini tõttu enam valitsuses.
Kunstnikud ja orjad
Kuigi Sergei Djagilev on Keiserlike Teatrite Direktsioonist vallandatud, rahastatakse tema ajakirja edasi. 1902. aasta juulis teatatakse ametlikult, et kuigi Mir Iskusstva rahastamine väheneb 10 000 rublani aastas, jätkub see siiski imperaatori isiklikest vahenditest. Kuid kunstnike ühenduses tekib üha rohkem probleeme. Djagilev ütleb, et noored jõud peavad koonduma oma aja ära elanud autoriteetide vastu: see olevat kultuuris üleilmne suundumus; Saksamaal on Setsessioon, Prantsusmaal Champ de Mars, Inglismaal New Gallery. Ta püüab noori kunstnikke kõigiti veenda, et neil tuleb koonduda just tema ümber, sest ta teeb nad kuulsaks. „Tahan Vene maalikunsti eest hästi hoolt kanda, selle puhtaks teha, mis peamine, viia selle läände, tuua kuulsust läänes,” kirjutab ta oma sõbrale Aleksandr Benois’le. Kuid isegi Benois peab seda fantaasiaks ja sonimiseks.
Veel keerulisemad on Djagilevi suhted talle kõige lähedasema inimese – nõo ja armukese Dima Filosofoviga. Ta satub armastuse nelinurka. Dima vastu tunneb suurt huvi Zinaida Hippius, Dmitri Merežkovski abikaasa ja tuntud ajakirjanik. Filosofovist saab nende majas pidev külaline, ta toob Hippiuse ja Merežkovski autoritena Mir Iskusstvasse, käib suure huviga nende usulis-filosoofilistel koosolekutel. Filosofov juhib ajakirjas kirjandusosakonda, aga Hippius kirjutab mehelikke pseudonüüme kasutades kirjanduskriitikat.
Lähenedes Merežkovskitele, eemaldub Filosofov Djagilevist, see-eest muutuvad tema suhted abielupaariga peaaegu sugulaslikeks. Nad nimetavad oma liitu kolmikvendluseks. Filosofov meeldib Hippiusele väga, kuigi ta teab mehe homoseksuaalsusest, Djagilevi tõmbab aga Merežkovski. Igal juhul on kolmiksuhe palju võrdsem kui partnerlus Djagileviga – varem rääkisid kõik ühised sõbrad, et „Dima on Serjoža ori”.
„Djagilevi orjusest” vabaneda ei unista ainult tema nõbu, vaid ka paljud kunstnikud, kes peavad Mir Iskusstva näitusi Djagilevi diktatuuriks; nemadki tahavad hääleõigust ekspositsiooni koostamisel. Eriti ärritatud on juhi autoritaarsusest Moskva kunstnikud – neile jääb alati vähem ruumi kui Djagilevi Peterburi sõpradele.
16. veebruaril 1903. aastal, pärast järjekordset näitust, kogunevad Mir Iskusstva toimetusse (st Djagilevi korterisse) kõik riigi parimad noored kunstnikud: nii Moskvast kui ka Peterburist. Koosolekust saab ülestõus Djagilevi vastu, kõik räägivad tema diktaatorikommetest, nõuavad, et loodaks püsižürii, mis valiks töid. Peamine löök oli Djagilevile see, et ka tema sõbrad Benois ja Filosofov asusid ülestõusnud moskvalaste poolele. Esimene ütles, et on aeg luua uus ühing. Teine tegi kokkuvõtte: „Jumal tänatud, tähendab, lõpp.”
Djagilev mõistab, et saab oma projekti päästa ainult nii, et toob lahkuvate tähtede asemele uued. Ta kavatseb kutsuda kirjandustoimetaja Filosofovi asemele Anton Tšehhovi ja uputab tolle kirjadega üle. Dramaturg vastab kõikidele pikkade ja väga viisakate äraütlemistega. Üldiselt on põhjuseid kaks: ta ei saa tervislikel põhjustel kolida Peterburi („aga ajakiri ei saa kolida Moskvasse”) ega suuda teha koostööd Merežkovskiga – viimase suhtumise pärast religiooni. „Kuidas sobiksime me ühe katuse alla D. S. Merežkovskiga, kes usub kindlameelselt, võib öelda et õpetajalikult, samas kui mina olen oma usu ammu kaotanud ja vaatan iga intelligentset usklikku hämminguga.”
Ent Djagilev ei anna alla. Kuigi tal ei õnnestu Tšehhovit enda juurde meelitada, lööb ta Dima Filosofovi Merežkovskitelt siiski üle. 1902. aasta kevadel, pärast pikki veenmisi ja skandaale Serjožaga jookseb too Muruzi majast minema, jättes abielupaarile kirjakese: „Astun