Ungari Sotsialistliku Töölispartei ideoloogiasekretär György Aczél, keda Moskvas ei armastatud tema juudi päritolu, harituse ja selle tõttu, et ta ei joonud end koos parteikaaslastega täis ega mänginud doominot, suutis saavutada ajaloolise kompromissi ka kõige silmapaistvamate ungari intellektuaalidega, kirjanikega ja kultuuritegelastega, kes 1956. aastal olid võimudega opositsioonis.
Kádár ja Andropov õppisid 1956. aasta sügise traagilistest sündmustest erinevaid asju.
Peamiselt õppis Andropov Ungaris ära ühe lihtsa asja. Ta nägi, kui kergesti võib kommunistlik partei kaotada oma võimu riigis, kui ta vaid laseb lõdvemaks ideoloogilise kontrolli ja tsensuuri, kui hirm hakkab kaduma. Miski muu ei suuda partei võimu murda, ei majanduslikud raskused ega muidugi ka vaenulikud spioonid. Kõige tähtsam on – ei tohi anda vabadust.
Sotsialistlike režiimide eksisteerimise loogika seisneb selles, et niipea kui kusagilt natukenegi järele anda, hakkab režiim lagunema.
Oleks muidugi võinud õppida selgeks ka midagi muud – kui võim jääb elust maha, hoidub reformidest, ei võta kuulda seda, mida rahvas soovib, siis algab revolutsioon. Kuid Andropov tegi just sellised järeldused, mis vastasid tema ettekujutusele elust.
Lisaks kartusele kaotada võim kartis Andropov ka puhtfüüsiliselt. Nõukogude saatkond tagas enda julgeoleku, pannes ümber maja 30 tanki. Andropovile jäi kauaks meelde hirmutunne, mida ta Budapestis üle elas, kui rahvas oli ülestõusu alustanud. Ta nägi, kuidas Ungaris lintšiti julgeolekutöötajaid. Ta ei tahtnud, et midagi taolist võiks juhtuda ka temaga.
„Te ei kujuta endale ette, mida see tähendab, kui tänavaid ja väljakuid täidab kontrolli alt väljunud rahvamass, mis on valmis purustama kõike, mis ette jääb,” ütles ta diplomaat Oleg Trojanovskile. „Ma olen seda kõike kogenud ega taha, et selline asi juhtuks meie maal.”
Arvatakse, et Budapestis üleelatu mõjus väga rängalt ka Andropovi naisele. Pärast seda oli naine pidevalt haiglane ja nende perekonnaelu polnud enam täisväärtuslik. Mehele jäi vaid tema töö…
Kirurg Praskovja Mošentseva, kes raamatus „Kremli haigla saladused” kirjeldas oma rohkem kui 30 aastat kestnud töökogemusi NSVL Tervishoiuministeeriumi 4. valitsuse süsteemis, on kirjutanud ka Andropovi naisest: „Ta oli korduvalt meie neuroloogiaosakonnas ja aina nõudis süste… Ta lihtsalt mõtles endale igasuguseid hädasid välja ja nõudis narkootilisi aineid. Rahustavatest süstidest ta lihtsalt keeldus. Ilmselt oli ta meelemürkidega harjunud juba varases nooruses. Praegu tundub mulle, et selles on süüdi ka arstid. Nad andsid järele tema visale pealekäimisele, värisedes alateadlikult juba ainuüksi tema mehe nime kuuldes.”
3. peatükk
KESKKOMITEE SEKRETÄR
Arvatakse, et tänutäheks Ungari ülestõusu eduka mahasurumise eest kutsuti Juri Andropov tagasi Moskvasse, pandi juhtima keskkomitee osakonda, ja sellest hetkest alates liikus tema karjäär vaid tõusujoones.
Tegelikult oli asi teisiti. Andropov jäi Budapesti, tema Moskvasse kutsumisega ei kiirustatud. Saadiku vahetamine ei tõusnud päevakorda mitte seepärast, et Andropovile taheti tänu avaldada. Vastupidi, Moskvas oldi mures hoopis muu pärast. Andropovil olid tihedad sidemed Ungari eelmise juhtkonnaga, Rákosiga ja tolle rühmitusega. Kas János Kádár, kellele nüüd püüti igati meele järele olla, üldse tahab Andropoviga koostööd teha?
Samal ajal naasis kodumaale KGB esimees Ivan Serov, kes oli oma missiooni Ungaris lõpetanud. Ta jättis Ungarisse oma asetäitja, kindralleitnant Sergei Beltšenko. Tema rääkis hiljem ajaloolasele Aleksei Popovile, et 1957. aasta alguses helistas talle Budapesti Serov ja andis delikaatse ülesande:
„Nikita Sergejevitš palub uurida Ungari juhtkonna arvamust meie saadiku Andropovi kohta. Kas teda ikka soovitakse selles ametis näha?”
Kindral Beltšenko palus János Kádárilt audientsi ja esitas talle selle küsimuse.
Ungari uus juht vastas:
„Seltsimees Andropov on väärikas inimene ja tõeline professionaal. Kuid ta sõbrustas kõvasti Rákosiga, seepärast, kui on võimalik, tahaksime näha tema kohal kedagi teist.”
Arusaadavalt demonstreeris Kádár Andropovile hiljem – kui too oli Nõukogude juhtkonnas juba kõrgele tõusnud – oma sügavaimat lugupidamist. Ta ei vaielnud vastu isegi versioonile, et just Andropov olevat teinud temast Ungari juhi. Kuid ei Juri Andropov ega János Kádár ei unustanud, mis ja kuidas toimus Ungaris 1956. aasta sügisel…
Uus osakond
Andropov võidi võtta tööle kas välisministeeriumi keskaparaati või määrata mõnda teise saatkonda. Kuid tema õnneks tekkis palju huvitavam vaba koht NLKP Keskkomitees.
Kohe pärast Stalini surma, 1953. aasta 19. märtsil, moodustati keskkomitees osakond sidemete arendamiseks välisriikide kommunistlike parteidega.
Osakonna töötajad jälgisid välismaiste komparteide tegevust, võtsid vastu Nõukogude Liitu saabuvaid välisdelegatsioone ja abistasid siia saabunud poliitemigrante, keda neil aastail oli veel küllaltki palju.
1955. aasta märtsist alates juhtis seda osakonda ammune Kremli asukas, kunagise Punase Professuuri Instituudi lõpetanud ja pikemat aega Kominternis töötanud Boriss Ponomarjov. Hruštšovi ajal sai temast akadeemik. Ponomarjov oli rekordiomanik – ta juhtis osakonda üle kolmekümne aasta, kuni Gorbatšov ta lõpuks pensionile saatis.
1957. aasta alguses otsustati Ponomarjovi osakond kaheks jagada, et üks tegeleks kapitalistlike ja arengumaadega, teine aga sotsialismimaadega.
Asja arutati keskkomitee presiidiumis 21. veebruaril 1957. aastal. Otsustati moodustada keskkomitee rahvusvaheline osakond, mida jääb juhtima Boriss Ponomarjov, ja uus osakond tööks sotsialismimaade kommunistlike ja töölisparteidega. Ajakirjanduses ei kirjutatud selle osakonna täielikku nimetust kunagi välja, kirjutati lühidalt ja mõjukalt – keskkomitee osakond.
Uue osakonna ülesannetena nähti ette tihedate kontaktide arendamist vennaparteidega, tutvumist sotsialismimaade majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste protsessidega, igakülgse koostöö plaanide koostamist, kuid ka kõigi Nõukogude ametkondade ja organisatsioonide kontrollimist suhete osas rahvademokraatiamaadega ning nendest maadest Nõukogude Liitu saabunud kodanike poliitilise tegevuse jälgimist.
Uue osakonna juhi kandidaadid valis välja NLKP Keskkomitee presiidiumi liikmekandidaat Dmitri Šepilov, kelle Hruštšov alles hiljuti oli välisministeeriumist keskkomitee sekretäri ametisse toonud.
Šepilov soovitas osakonnajuhatajaks Nikolai Firjubinit, kes oli saadik Jugoslaavias. Firjubin oli võrdlemisi noor diplomaat. Hariduselt insener, kuid sattus juba varakult parteitööle ning oli sõja ajal Moskva linna parteikomitee tööstuse küsimustega tegelev sekretär. Ta võeti kohalt maha 1949. aastal, kui Stalin korraldas pealinna parteiorganisatsioonis suurema puhastuse ja määras Hruštšovi taas Moskva parteiorganisatsiooni etteotsa. Firjubin töötas Moskva linna täitevkomitees ja suunati seejärel diplomaadiks.
Šepilov ei kahelnud, et uuele ametikohale valitakse just tema pakutud kandidaat. Firjubini asemel pidi välisministeeriumisse minema teine parteitöötaja – Jevgeni Gromov, kes oli olnud rajoonikomitee sekretär ning hiljem partei Moskva linnakomitee osakonnajuhataja. 1948. aastal võeti ta tööle keskkomiteesse, pärast Stalini surma juhtis ta keskkomitees liiduvabariikide parteiorganite tööga tegelevat osakonda. Nüüd pidi Gromov saama uueks saadikuks Jugoslaavias.
Kuid mäletades ammust kaadri ümberpaigutamise lugu, ei tahtnud Hruštšov ilmselt Firjubinit parteitööle tagasi võtta. Keskkomitee sekretariaadile anti ülesanne leida uus kandidaat. Taas otsiti parteitöö kogemustega diplomaatide hulgast. Valik oli üsna kitsas. Nädala pärast, 26. veebruaril, soovitas välisminister Gromõko sellesse ametisse Ungaris saadikuks olnud Andropovi. Keegi vastu ei olnud.
1957. aasta kevadel naasis Andropov Moskvasse. Gromov aga ei sõitnud mitte Belgradi, vaid Budapesti.
Juba 1957. aasta 7. mail esitas Andropov keskkomitee sekretariaadile läbivaatamiseks uue