Šahnazarov kirjeldas, et nad vestlesid Andropoviga elavalt, kuni äkki helises Hruštšovi otseühenduse eritelefon. Nüüd nägi Šahnazarov hämmastavat muundumist. Hetkega muutus elav ja huvitavalt rääkinud inimene soldatiks, kes on valmis täitma ülemuse iga korraldust. Tema hääl muutus alandlikuks ja kuulekaks…
Šahnazarov kirjutas:
„Arusaamatul moel peitusid Andropovis kaks inimest – normaalne vene intelligent, ja ametnik, kelle elu eesmärk tundus olevat partei teenimine. Ma rõhutan, mitte kommunismi ideede ja rahva või riigi heaolu, vaid just partei teenimine.”
Keskkomitee sekretär striptiisi vaatamas ei käi
Ükskord, varsti pärast seda, kui võimule oli saanud Brežnev, alustas Andropov oma konsultandi Šahnazaroviga vestlust sellest, kuidas riigimehhanismi paremaks muuta.
„Kas ma võin rääkida täiesti avameelselt?” täpsustas Georgi Šahnazarov.
„Ära solva mind,” kostis Andropov. „Kas ma olen teid, konsultante, kunagi milleski kitsendanud? Te ju peate mul siin niisuguseid kõnesid nagu inglased oma Hyde Park’is. Nii et räägi, mida sa arvad, muidugi, kui sa just nõukogudevastast juttu ei räägi.”
Ettevaatliku inimesena alustas Šahnazarov juttu sellest, et nõukogude võimu süsteem ei toimi seepärast, et kogu võim kuulub parteiaparaadile.
„Juri Vladimirovitš ei katkestanud mind, kuid tema ilme muutus üha mornimaks,” on oma mälestustes kirjutanud Šahnazarov. „Mingil hetkel mulle tundus, et ta juba kahetseb, et palus mul avameelselt rääkida. Ta oli tegelikult ettevaatlik inimene, kartis nuhke, ja ilmselt mitte alusetult…”
Andropov ise ütles, et poliitiline süsteem vajab „kohendamist”. Ta nimetas paari asja:
„Nõukogudele tuleks anda rohkem õigusi, et nad tegelikult majandust juhiksid ega jookseks iga tühise asja pärast rajoonikomiteesse või koguni keskkomiteesse. Inimestel peaks lubama endale juhtkonda valida. Kuid riiki võib muutma hakata alles pärast seda, kui me oleme majanduse tõeliselt edukaks muutnud. Kui inimesed tunnevad, et elu muutub paremaks, siis saab pikkamööda ka ohje lõdvemaks lasta, anda rohkem õhku. Kuid siingi on vaja mõõdutunnet. Teie, intelligentide vennaskond, käratsete: andke meile demokraatiat ja vabadust! Mida te ka teate. Kui teaksite, oleksite palju korralikumad.”
Šahnazarov aga jätkas oma joont:
„Meile tuleks siis öelda, mida me ei tea. See on, muide, ka demokraatia element: sõna- ja trükivabadus…”
„Tean, tean,” lõpetas Andropov jutu. „Iga vili vajab küpsemiseks aega.”
Bovini sõnul ei tundnud Andropov peaaegu üldse huvi kunsti vastu. „Teatris ega kontserdil polnud teda peaaegu kunagi näha. Ja džässi vastu ta tegelikult huvi ei tundnud, kuigi sellest on vahel räägitud. Mingeid muid keeli peale vene keele ta ei rääkinud.”
Sama kinnitab ka Krjutškov:
„Teatris ta ei käinud, ta ütles, et see on ajaraiskamine. Kuid ta luges läbi kõik näidendid, mida meil lavastati. Ta ütles:
„Kuidas nad seda lavastavad, selle mõtlen ma juurde.””
Ükskord tõi Šahnazarov Andropovi juurde populaarse Taganka teatri lavastaja Juri Ljubimovi, kellel alatasa tekkis probleeme ideoloogiliste ülemustega. Andropov oli nõus lavastajaga tutvuma.
Vestlus kulges edukalt. Andropov lubas Ljubimovit aidata, ta isegi rääkis sel teemal kellegagi ja ütles Šahnazarovile:
„Ta jäetakse rahule, kui Taganka ise ka tagasihoidlikumalt käitub, ei kutsu rahvast mässama ega provotseeri võime.”
Kuid peagi tekkisid Ljubimovil taas probleemid ja Šahnazarov tõi ta jälle Andropovi juurde. Seekord jutuajamine ei laabunud. Tundus, et Andropov on kolleegi peale pahane – miks teda kistakse selliste ohtlike asjade juurde? Pealegi polnud keskkomitees kombeks teise allüksuse alale tükkida.
Millised olid siis Andropovi vaated tegelikult?
Ükskord ütles ta Šahnazarovile:
„Tead (parteilise kombe kohaselt ütles ta oma alluvatele alati „sina”), ma püüan lugeda Znamjat, Oktjabrit ja teisi ajakirju, kuid peamiselt saan mõtteainet siiski ajakirjast Novõi mir. See on mulle kõige lähedasem.”
See on huvitav märkus. Sel ajal oli võimul veel Hruštšov, kellele Novõi miri toimetaja Tvardovski oli väga südamelähedane, ja seepärast ei peetud seda ajakirja dissidentlikuks. Sellele vaatamata deklareeris Andropov teistsuguse kuulajaskonna ees hoopis teistsuguseid vaateid.
Andropovi abi Viktor Šarapovi sõnul pidas Andropov Hruštšovi kuulsat partei 20. kongressil peetud kõnet enneaegseks ja kahjulikuks. Kas ta oli ehk Stalini kuritegude avalikustamise ja ühiskonna demokratiseerimise vastu?
Ja veel üks iseloomulik detail.
1963. aasta augustis käis Hruštšov Jugoslaavias. Ta nägi oma silmaga, et see riik areneb kiiresti, eriti põllumajandus. Vaatamata hiljutistele ideoloogilistele erimeelsustele meeldisid Hruštšovile Jugoslaavia majandusmudeli juures nii mõnedki asjad. Ta andis korralduse Jugoslaavia kogemusi tundma õppida.
Kuid Andropov ei kiirustanud esimese sekretäri korraldust täitma, sest tema ise suhtus Jugoslaaviasse skeptiliselt.
Krjutškovi meenutustest:
„Andropov ilmselt märkas esimesena rahvuskommunistliku poliitika ohtlikkust. Ta osutas tõsist tähelepanu Jugoslaavia kommunistliku juhtkonna pahelistele hoiakutele ja hoiatas nende negatiivsete tagajärgede eest, milleni kommunistlik liikumine jõuab, kui jugoslaavlaste vaated levivad ka teistesse kommunistlikesse parteidesse.”
Tegelikult, kui lugeda Krjutškovi mälestusi, siis paistab Andropov täieliku tagurlasena. Äkki Krjutškov tahtiski teda just sellisena näha?
Teatavas mõttes oli Andropov muidugi tõsiusklik kommunist. Ühele oma arstile, Ivan Klemaševile, ütles ta dotseerivalt:
„Ivan Sergejevitš, juhinduge Leninist, siis olete te kindlal pinnal.”
Šahnazarov pööras tähelepanu ka sellele, et Andropov valis endale abilisi ikka parteiametnike seast ja koos nendega läks ta edasi ka KGBsse. Talle meeldis intellektuaalidega vestelda, ta tahtis teada nende meeleolusid, kasutada nende teadmisi ja originaalseid ideesid, kuid hoidis nendega siiski distantsi – nagu mingite kodanlike spetsialistidega – ning tööasjus eelistas kasutada partokraate, arvestades nende koeraliku kuulekusega. Mitte ühelegi oma keskkomitee aegsetest konsultantidest ei teinud ta ettepanekut koos temaga Lubjankale tulla. Sinna võttis ta kaasa – ja upitas hiljem ka kõrgetesse ametitesse – ainult neid, kes täitsid käsku, arutlemata selle otstarbekuse üle.
Kellega siis Juri Andropov tegelikult avameelne oli? Kas oma intellektuaalidest konsultantidega või parteist ja komsomolist tulnud abidega? Ilmselt käitus Andropov erinevates olukordades erinevalt, progressimeelsetel lubas ta mõelda, et on nende mõttekaaslane, dogmaatikutele aga demonstreeris oma ideoloogilist vankumatust…
Parteiaparaadis töötades õppis ta laveerima ja muutus veel ettevaatlikumaks, kui ta enne oli olnud.
Juri Bernov meenutas, et Jugoslaaviasse võttis Hruštšov kaasa Andropovi, partei Moskva linnakomitee esimese sekretäri Nikolai Jegorõtševi ja Leningradi parteisekretäri Vassili Tolstikovi. Õhtul, kui Hruštšov ja Tito olid puhkama läinud, kutsus Jugoslaavia tähtsuselt teine mees Aleksandar Rankovič Nõukogude delegatsiooni liikmeid öölokaali, kus esinesid ka striptiisitarid. See oli Nõukogude asjameeste jaoks enneolematu eksootika. Andropov kaasa ei läinud, vabandas, et on väsinud. Küllap ta oligi, kuid ta oli ka äärmiselt ettevaatlik. Ta teadis, et keskkomitee sekretäril ei sobi käia öölokaalis, eriti veel striptiisi vaatamas…
Burlatski, kes erinevalt Andropovist käis striptiisi vaatamas, on kirjutanud:
„Ta oli puritaan, ta ei joonud peaaegu üldse. Keegi pole kuulnud, et ta oleks teinud mõnele naisterahvale komplimendi (igatahes tööl küll mitte). Ta ei sallinud seksistseenidega filme. Kõik teadsid, et