Andropov. Leonid Mletšin

juhataja, mis tegeles KGBga. Nendega liitus veel ka Viktor Alidin, kes oli samuti Brežnevi mees. Tema oli 7. valitsuse juhataja, see valitsus tegeles välisvalve ja diplomaatilise korpuse kaitsega. Alidin oli minu peale solvunud, sest mina ei lasknud tal esiplaanile tõusta. Tema aga püüdis kogu aeg tõestada, et vastuluure algab välisvalvest.

      Alidin tuli selle jutuga minu juurde ja ma tegin talle peapesu. Seejärel võttis ta sõna parteiaktiivi koosolekul. Ma ütlesin: „Ma ei tahtnud sellest küll rääkida, kuid Viktor Ivanovitš sunnib.” Kuulajate aplausi saatel tegin ma talle naljatoonil asjad selgeks… Ta oli väga enesekindel, kuid ambitsioonide rahuldamiseks ei jätkunud tal lahinguvarustust. Hiljem sai temast väga tähtsa Moskva linna KGB valitsuse juhataja. Mina poleks teda kunagi nii vastutusrikkale kohale edutanud. Ma teadsin tema võimete piire.

      Tsinev hakkas juhtima 3. valitsust, kuid polnud kolleegiumi liige ning ühel nõupidamisel tõstatasid tema pooldajad selle küsimuse.

      Kuid minu kabinetti olid ühendatud sidesüsteemid kõigist nõupidamissaalidest. Et kui kusagilt tuleb mingi operatiivnõupidamine, võin ma need sisse lülitada ja kuulata, mis räägitakse. Äkki kuulen, et Tsinevi alluvad, nende hulgas ka Fedortšuk, räägivad, et 3. valitsuse ülem peaks olema ka julgeolekukomitee kolleegiumi liige.

      Järgmisel hommikul tegin ma neile kõva peapesu:

      „Ma kinnitasin teie nõupidamiste plaani, kas selles oli juttu ka meie komitee struktuuri muutmisest? Või KGB kolleegiumi komplekteerimisest? Kas seda saab otsustada teie nõupidamisel? Kui teil seal midagi arutada ei ole, siis lõpetage oma koosistumine ära. Kes kolleegiumi liikmeks peab saama, seda lubage minul otsustada…”

      Seepeale läks Tsinev Semitšastnõi juurde ennast õigustama, palus vabandust ja kinnitas, et tema pole milleski süüdi. Kuid KGB esimees ei võtnud tema vabandust vastu:

      „Kuidas pole süüdi? Sina ju kutsusid selle nõupidamise kokku. Sinu alluvad võtsid sõna. Miks see küsimus üldse jutuks tuli?”

      Semitšastnõi püüdis Tsinevist vabaneda ja tegi ettepaneku määrata ta KGB kõrgema kooli ülemaks. Tsinev oligi kuulekalt nõus. Kuid paari päeva pärast helistas Semitšastnõile Brežnev:

      „Volodja, miks sa Tsinevi minema kihutad?”

      „Kuidas nii? Ma edutan ta iseseisvale tööle. Kas ta käis teile kaebamas?”

      „Ei, see tuli juhuslikult välja…”

      „Kuidas juhuslikult, Leonid Iljitš? Ta istus teie juures ju kolm tundi.”

      „Kust sa seda tead?” küsis Brežnev pahuralt.

      „Leonid Iljitš! Te olete arusaaja inimene ja teate, et mina teid ei jälgi. Kuid enne teile helistamist küsin ma teie vastuvõturuumist järele, kes teie juures on. Ma ei saa ju teile helistada, kui teie juures on mõni välismaalane või veel keegi, kelle juuresolekul meil pole mugav rääkida. Ma küsisin kolme tunni jooksul ja mulle vastati, et Leonid Iljitši juures on kindral Tsinev… Järelikult ta andis mulle küll nõusoleku, kuid kiirustas kohe teile kaebama. Kuidas ma saan siis temaga koos töötada?”