„Kui teil teda väga vaja on, siis võtke ta endale!”
Hiinlased olid vait.
„Ei jaga mitte mõhkugi”
1962. aasta 5. novembril pidas Hruštšov keskkomitee pleenumil pika kõne, kus muu hulgas rääkis sellest, et tuleb jälgida, millist uut tehnikat välismaal toodetakse, õigel ajal see ka endale muretseda ja kiiresti tootma hakata.
„Me ostame välismaalt palju tehnikat, mille vastu pole huvi, see seisab kasutult. Kuid peamine, tuleks mõelda, kas pole aeg luua selline parteiaparaat, kes selle asjaga tegeleks ja Novikovi abistaks.”
Vladimir Novikov oli alles hiljuti määratud selle valitsuskomisjoni etteotsa, mis tegeles Vastastikuse Majandusabi Nõukoguga ja välismajandusliku koostööga.
Hruštšov jätkas: „Andropov rääkis mulle, et talle helistatakse tihti ja soovitakse arvamusi vahetada. Andropov ei jaga neist asjadest mitte mõhkugi, see pole tema rida. Meie majanduslikud suhted sotsialismimaadega arenevad kiiresti. Kes hakkab sellega tegelema? Siin on vaja uut inimest, sest Andropov ei saa sellega tegeleda, see pole tema ala.”
Andropovil polnud seda ilmselt meeldiv kuulata, kuid ta neelas peremehe ebadiplomaatliku jutu kuulekalt alla. Hruštšov arvas tõesti, et Andropov ei tea majandusasjadest midagi ega häbenenud seda ka välja öelda.
Parteijuhi soov täideti kiiresti. 1962. aasta 20. detsembril tegi keskkomitee presiidium otsuse moodustada keskkomitee juurde sotsialistlike riikidega majandusliku koostöö arendamise osakond.
Osakond oli väike, kõigest 16 inimest. Seda ei jaotatud isegi sektoriteks. Selle asemel võeti tööle neli vastutavat konsultanti: üldiste majandusküsimuste alal; metallurgia, kütusetööstuse ja masinaehituse alal; põllumajanduse, kergetööstuse ja toiduainetööstuse alal; ehituse ja transpordi alal.
Igale konsultandile anti abiks üks–kaks referenti, ja oligi kogu osakond, mida juhtis Boriss Mirošnitšenko, kellele 1963. aastal otsiti ka asetäitja – Konstantin Baranov.
Uue osakonna kaudu liikusid Vastastikuse Majandusabi Nõukogu enda ja selle nõukogu liikmesriike teenindava rahvusvahelise panga dokumendid, Nõukogude Liidu ministeeriumide ja ametkondade õiendid koostöö kohta partneritega sotsialistlikest riikidest, nendes riikides töötavate Nõukogude diplomaatide märkmed vestlustest, mis puudutasid väliskaubanduse küsimusi.
Konkureeriva osakonna tekkimine oli Andropovile äärmiselt vastumeelne. Kuid tema püüdis silma paista just ideoloogia valdkonnas. Ja tema vaev ei läinud tühja. 1962. aasta 23. novembril tegi Hruštšov keskkomitee sekretärideks veel ühe grupi oma soosikuid – neli parteiaparaadi tähtsate osakondade juhatajat. Nende hulgas oli ka Andropov.
Nüüd hakati teda üha sagedamini kutsuma keskkomitee presiidiumi istungitele. Hruštšov kaasas teda ka siis, kui käis poleemika hiinlastega, ta pidas Andropovit „ideoloogiks”. Hiljem lülitati Andropov veel keskkomitee ideoloogiakomisjoni koosseisu. 1963. aasta detsembris esines Andropov keskkomitee pleenumil, mis toimus uues Kremli Kongresside palees. Ta rääkis seal Nõukogude–Hiina suhetest.
Oraatorina oli ta nüüd juba tunnustatud.
Meenutab Moskva linna parteikomitees töötanud Nikolai Jegorõtšev:
„Andropoviga tutvusin ma kohe pärast seda, kui ta Ungarist tagasi tuli ja sai sotsialismimaadega tegeleva osakonna juhatajaks. Ma kutsusin ta esinema linna propagandistidele. Novo-Rjazanski rajoonis oli autojuhtide klubi, sinna tuli rajoonist kokku umbes kuussada propagandisti. Andropov esines hiilgavalt, rääkis ilma paberilt maha lugemata. Pärast sõime sama klubi sööklas. Meile pakuti väga maitsvat kapsasuppi.”
Varsti kutsus Jegorõtšev Andropovi uuesti esinema.
„Nikolai, sa oled mind ära tüüdanud,” torises Andropov.
„Sa oled ise süüdi,” kostis Jegorõtšev. „Sa esined hästi, inimesed nõuavad…”
Usalduslikes vestlustes rääkis Andropov vahel ka maailma kommunistliku liikumise arengust, kordas, et kõiki ei tohi võtta ühe mõõdupuuga:
„Kuidas saaks nõuda, et sotsialism Euroopas ja Aafrikas oleks samasugune? See pole võimalik. On rahvuslikud iseärasused, on erinev arengutase.”
„Kagebiitidest hoia eemale”
„Hoia neid kagebiite vaos, ära lase neil oma asjadesse sekkuda,” andis ärritunud Juri Andropov oma alluvale ühel vähestest avameelsushetkedest nõu.
Just vaprad tšekistid viisidki oma tulevase ülemuse südamerabanduseni. Seda rääkis tema nimekaim ja endine töökaaslane NLKP Keskkomitees Juri Bernov:
„Ma tundsin juba Andropovi kabineti eesruumis, et midagi on halvasti. Lõhnas ravimite järele ja kabinetist tulid välja arstid. Juri Andropovil oli tõsine südamerike, talle tehti mitu süsti. Ma astusin tema kabinetti, ta lamas diivanil ja nägi väga kehv välja.”
Ja siis andiski vaevu toibuma hakkav Andropov talle tšekistide kohta asjalikku nõu. Rahulikumas olukorras oleks ta käitunud ilmselt märksa ettevaatlikumalt.
Mõnikord võib Kremli asukate elu paista meile vales valguses. Tookord oli Moskvas käinud keegi kõrge külaline Prahast. Au teda lennujaamas ära saata oli langenud poliitbüroo liikmele ja keskkomitee sekretärile Andrei Kirilenkole, keda mitte keegi ei söandanud nimetada sarmikaks ja meeldivaks inimeseks.
Ja nüüd oli keegi kusagil millestki valesti aru saanud, ilmselt oli KGB 9. valitsuse valveteenistuse osakonna ohvitser segi ajanud külalise erilennuki lahkumise aja. Kirilenkole tundus, et ta ei jõuagi õigeks ajaks lennujaama ja ta tegi Andropovile poliitiliselt tähtsa ürituse nurjamise pärast peapesu – „jõhkras vormis”, nagu Juri Bernov meenutab. Vanal väljakul oma kabinetis istuv Andropov ei suutnud kuidagi välja selgitada, millal külalise lennuk lahkuma peab, tige Kirilenko aga helistas talle iga natukese aja järel, iga korraga järjest rohkem häält tõstes.
Miljonite nõukogude inimeste jaoks sai Andropovist hiljem riigi kõrgeim võimukandja, keda kardeti ja kadestati. Kuid tookord oli ta Kirilenko silmis lihtsalt üks alluvaid. Ja see telefonivestlus keskkomitee kõrgemal seisva sekretäriga kutsuski Andropovil esile südamehäire.
Võib ette kujutada, milline tahumatu mühakas oli väikest kasvu, Napoleoni kompleksidega Andrei Kirilenko, keda Brežnev soosis ja kes ise taotles visalt riigis tähtsuselt teise mehe positsiooni, seda seni, kuni tõsine ajukahjustus viis tema isiksuse täieliku mandumiseni.
Ent milline õnnetu argpüks oli selle episoodi valguses legendaarne Juri Andropov, kui poliitbüroo liikme sõimuvaling – tegelikult ju päris tühise asja pärast! – ta sõna otseses mõttes jalust maha niitis? Ja sellist inimest peeti suureks reformaatoriks ning raudse tahtejõuga meheks? See episood näitab teda pigem iseseisvusetu, võõrast tahtest sõltuva ja väga ebakindla inimesena, kes püüdis konflikte vältida ega suutnud ülemustele vastu vaielda.
Kirilenko oli esimene inimene, kelle Andropov 1982. aasta novembris NLKP keskkomitee peasekretäriks saades oma lähikonnast kõrvaldas. Kirilenko oli siis juba raskesti haige ega suutnud tööülesandeid täita. Kuid Brežnev polnud teda pensionile saatnud, ta ei tahtnud vana sõpra solvata. Andropov aga nõudis nüüd, et Kirilenko kirjutaks lahkumisavalduse. Kuna Kirilenko väljendas kartust, et ta ei suuda nii tõsist dokumenti kirjutada, kirjutas Andropov ise teksti valmis, Kirilenko kirjutas selle väriseva käega ümber…
Georgi Šahnazarov on märkinud ühte huvitavat detaili – Andropov oleks nagu häbenenud oma pikka kasvu, ta ei ajanud kunagi rinda ette, nagu enesekindlad inimesed enamasti teevad. Ta käis ringi pisut kühmus, mitte ainult häbelikkusest, vaid pigem seepärast, et parteiringkondades oli tavaks väljendada oma tagasihoidlikkust ja see muutus