Russakov oli erialalt insener, ta oli ehitanud lihakombinaate, oli töötanud kalatööstuse ministeeriumis, oli lühikest aega isegi minister. Kolm aastat oli ta saatkonna nõunik Poolas, seejärel saadeti Andropovi osakonda sektorijuhatajaks. 1962. aastal lähetati ta saadikuks Mongooliasse, 1964. aastal kutsuti Moskvasse tagasi ja temast sai Andropovi asetäitja.
Andropovi asetäitjaks, kes tegeles Hiina küsimustega, oli poolteist aastat Nikolai Mesjatsev, kes pärast Hruštšovi kukutamist pandi juhtima raadiot ja televisiooni.
Esialgu kulges osakonnas kõik hästi. Andropovi eestkostja Otto Kuusinen oli selleks ajaks juba Moskvasse asunud – 1957. aasta keskkomitee juunipleenumil valiti ta keskkomitee sekretäriks ja presiidiumi liikmeks. Ta soosis Andropovit igati ja aitas tal aparaadis kanda kinnitada.
Selline soosing oli uustulnuka jaoks väga oluline. Keskkomitee presiidiumis suhtuti Andropovisse kui Kuusineni nooremasse paarimehesse.
1958. aasta 27. veebruaril toimunud keskkomitee presiidiumi istungil pandi kirja:
„Seltsimeestel Kuusinenil ja Andropovil kutsuda välja Hiina saadik sm Liu Xhiji ja rääkida talle Van Minhi tervisest, seletada, et ta pole ikka veel relvi maha pannud ega hinda meie häid suhteid; sm Kuusinenil rääkida ka Kominterni perioodil aset leidnud faktidest.”
Otto Kuusineni hoiti praktilisest tegevusest eemal. Temast oli saanud elav reliikvia, nagu Vorošilovistki. Vorošilovit Hruštšov mõnitas, kuid hindas Kuusineni, kel polnud ambitsioone ja kellest oli kasu. See eakas Kominterni-tegelane oli rahvusvahelise kommunistliku liikumise ajaloo elav kehastus. Kuusinenile anti ülesanne kirjutada marksismi-leninismi aluste õpik.
Kuusineni abi kiitis Fjodor Burlatskile vaimustusega oma šeffi:
„Ta on novaator, tõeline novaator! Ta ei jäta kivi kivi peale meie panetunud ja aegunud ettekujutustest, mis on nagu laevalaele seisma jäänud lehkav veeloik.”
See oli aeg, mil mõningaid marksismi dogmasid hakati ettevaatlikult ümber kujundama. Vahel polnud neil teoreetilistel vaidlustel mingit tähtsust, kuid mõnikord aitasid need elu pisut paremaks muuta. Näiteks hakkas endale teed rajama idee, et proletariaadi diktatuuri riigi asemele tuleb üldrahvalik riik. Selle idee tunnistamine tähendanuks teoreetiliselt, et riigi sees vaenlasi ei ole ja repressioone pole vaja rakendada…
Arbatovi sõnul oli Kuusinen „hea mäluga, uuele vastuvõtlik, meile tookord väga harjumatu paindliku mõtlemisega, valmis julgeteks otsinguteks. Ja lisaks sellele oskas ta mõelda. Tunnistan ausalt, et kohtasin esmakordselt inimest, kelle kohta võis ilma liialdamata öelda, et see on mees, kes kogu aja mõtleb”.
Arbatov osutas tähelepanu ka sellele, et Kuusinen vältis vestlusi minevikust. Ilmselt oli tema minevikus lehekülgi, mida ta oleks tahtnud unustada.
Vanem sotsialismimaade alal
Andropov oli sattunud juhtima üsna rahutut majapidamist.
Suhted Jugoslaaviaga olid väga keerulised, sõprusest Albaaniaga ja eriti Hiinaga polnud enam midagi alles jäänud ning ei saa öelda, et Andropov oleks selle osas suutnud midagi paremaks muuta. Tõsi, sellistes tähtsates küsimustes andis alati tooni Hruštšov ise. Kuid tema oli valmis minema kompromissile pigem Ameerika Ühendriikidega kui vennaliku Hiinaga.
Oktoobrirevolutsiooni 40. aastapäeva puhul toimus Moskvas kommunistlike ja töölisparteide rahvusvaheline nõupidamine. Selle ettevalmistamine oli Andropovi kui osakonnajuhataja lahinguristseteks.
Kohale saabus ka suur delegatsioon Hiinast – Mao Zedong, Liu Shaoqi, Zhou Enlai ja Deng Xiaoping.
Mao rääkis sellest, et pole vaja karta aatomipommi ega rakettrelvi. Sotsialismimaad võidavad niikuinii. Sel ajal rääkisid Hruštšov ja Mao omavahel veel sõbralikult. Hiina juht oli väga imestunud, kui Nõukogude Liidu delegatsioon ise soovitas loobuda seisukohast, et NLKP on maailma kommunistliku liikumise juhtiv jõud. Ta ütles, et kui teie ei taha seda olla, siis meie võtame selle rolli enda kanda.
Kui Hiinas algasid suured eksperimendid, siis ei teadnud Hruštšov, kuidas neile reageerida. Hiljem aga muutus ta murelikuks, sest mõned sotsialistlikud riigid hakkasid hiinlaste katsetusi kiitma ja kopeerima.
Nikita Sergejevitš oli nördinud, kui üks Bulgaaria juhtidest, Vălko Tšervenkov, pärast Hiina külastamist „suurt hüpet” kõvasti kiitis. See oli juba ilmne möödalask Andropovi osakonna töös. Andropov sai ülesande koondada kõik sotsialistlikud riigid Hiina vastu. Kõik õnnestuski ühe mütsi alla saada – peale Albaania.
Kui suhted Hiinaga pingestusid, sõitis Albaania delegatsioon Pekingisse. See toimus veel enne tüli Albaaniaga. Kuid hiinlased jõudsid Albaania delegatsiooni ära agiteerida. Tagasiteel Hiinast tuli Andropovi juurde Albaania Tööpartei poliitbüroo liige Liri Belishova ja rääkis, et hiinlased olid temaga vesteldes väga nõukogudevaenulikud.
Sel ajal viibis Albaania peaminister Mehmet Shehu Moskvas haiglas. Andropov sõitis tema juurde ja rääkis, mida ta oli Belishovalt kuulnud. Shehu tõusis haigevoodist ja sõitis kodumaale tagasi. Seal alustas ta koos Enver Hoxhaga jahti nendele, kes avalikult järgisid nõukogudemeelset kurssi. Liri Belishova, kes oli Andropoviga avameelitsenud, arvati poliitbüroost välja, heideti parteist välja ja arreteeriti.
Hruštšov ei tahtnud katkestada suhteid Enver Hoxhaga, sest Albaania asus strateegiliselt olulises paigas, Vahemere ääres. Ainsa riigina ei saanud Albaania mitte soodsaid laene, vaid sai kõike tasuta. Albaania sõjavägi elas täies ulatuses Nõukogude Liidu arvel. Mitte ainult relvad, vaid ka vormiriietus ja toit tulid Nõukogude Liidu eelarvest. Vastutasuks lubati Nõukogude Liidul pidada Albaania sadamates kahtteist allveelaeva, mis said tegutseda Vahemerel. Kavas oli need laevad teatava aja pärast Albaaniale anda ning mehitada Albaania meeskondadega.
Kui Hruštšov otsustas Jugoslaaviaga ära leppida, ei pidanud ta ületama mitte ainult teiste keskkomitee presiidiumi liikmete, vaid ka teiste sotsialismimaade vastuseisu. Lõpuks suutis ta neid kõiki veenda. Peale Albaania juhtide.
Hruštšov on meenutanud, kuidas Albaania juhid püüdsid teda veenda, et jugoslaavlased on lootusetud inimesed, nad ei ole üldse kommunistid. Nad rääkisid seda vihast vahutades. Eriti nördinud oli Enver Hoxha. Ta oli ägeda iseloomuga, kui ta rääkis millestki, mis talle ei meeldinud, siis ta nägu tõmbles ja ta kiristas hambaid.
1959. aastal sõitis Hruštšov koos delegatsiooniga Albaaniasse. Ta rääkis hiljem:
„Me tahtsime aidata neil majandust tänapäevaseks muuta, teha Albaaniast mingi pärl, mis oleks hakanud ligi tõmbama islamiusulisi maid – eriti Lähis-Idas ja Aafrikas –, et neid kommunismi poole tirida. Sellised olid meie plaanid ja sellist poliitikat me seal ajasime.”
Kuid sellest ei tulnud midagi välja.
1960. aasta novembris Moskvas toimunud kommunistlike ja töölisparteide nõupidamisel esines Enver Hoxha juba nõukogudevastase kõnega. Hispaania kommunistliku partei juht Dolores Ibárruri vastas talle väga teravas toonis:
„See sõnavõtt meenutab mulle koera, kes hammustab talle leiba ulatava inimese kätt.”
Hruštšov andis korralduse kutsuda Hiinast tagasi kõik nõukogude üliõpilased, kuna neid oli hakatud seal mõnitama ning neil ei lastud enam normaalselt õppida. Ühtlasi paluti kodumaale tagasi minna ka kõigil Nõukogude Liidus õppivatel hiina üliõpilastel, kes olid hakanud siin levitama maoistlikku kirjandust. Viimases raudteejaamas enne Mongoolia piiri ületamist korraldasid hiina üliõpilased demonstratsiooni.
Hruštšov on meenutanud:
„Pole isegi sünnis rääkida, millega nad seal hakkama said. Nad lasid püksid maha, roojasid raudteejaamas ja perroonil. Ma ei oska sellele demonstratsioonile isegi nime anda. See oli lihtsalt sigadus.”
Samal ajal katkes hiina tuumateadlaste väljaõpetamine, ehkki oli juba valmis hiinlaste jaoks loodud väikese võimsusega tuumalõhkepea.
Keskmise masinaehituse minister kandis ette, et kõik on Hiinasse saatmiseks valmis. Viimasel hetkel otsustati keskkomitee presiidiumi istungil,