Demonstratsioonist võttis osa umbes 200 000 inimest. Demonstrantide hulgas viibisid ka Nõukogude Liidu saatkonna noored töötajad. Seda tunnistas hulk aastaid hiljem Vladimir Kazimirov, kes tol ajal Budapestis töötas ning kellest sai edaspidi suursaadik. „Keegi lasi liikvele uudise, et demonstrandid lähevad juba laiali,” jutustas Kazimirov ajalehele Tribuna antud intervjuus, „kuid asi oli vastupidi. Me kandsime saadikule ette pinge kasvamisest tänavatel.”
Andropovile öeldi, et demonstrandid on meelestatud väga agressiivselt. Miks selline mulje tekkis? Seepärast, et demonstratsioon muutus protesteerimiseks kogu stalinistliku süsteemi vastu. Nõukogude diplomaadid kuulasid imestusega, kuidas nõuti kogu parteilise juhtkonna väljavahetamist, vabade valimiste korraldamist, tsensuuri likvideerimist ja Nõukogude vägede väljaviimist Ungarist. Demonstrandid laulsid „Marseljeesi” ja „Internatsionaali”. Kuid Andropovi ja tema kaastööliste meelest olid väljakule kogunenud inimesed sotsialismi vaenlased.
23. oktoobril toimunud keskkomitee presiidiumi istungil ütles Hruštšov esimest korda välja mõtte, et väed tuleb Budapesti viia. Teda toetasid ka teised presiidiumi liikmed, öeldes, et Ungaris on olukord isegi halvem kui Poolas, sest Ungaris tahetakse kukutada valitsust, seepärast tulebki väed riiki sisse viia, kuulutada välja sõjaseisukord ja kehtestada komandanditund.
Ettevaatlik Mikojan oli sõjaväe kasutamise vastu. Ta arvas, et vägede sisseviimine muudab olukorra veelgi halvemaks. Kord tuleks taastada ungarlaste endi kätega, kuid ilma Imre Nagy’i osavõtuta on see võimatu. Mikojani ei toetanud keegi.
Seni kui Moskvas mõeldi, mida teha, kanti Budapesti raadios üle esimese sekretäri Ernö Gerö kõne, mis polnud eriti õnnestunud ja väljakule kogunenud rahvast vaid ärritas.
Rühm üliõpilasi püüdis tungida raadiomajja, et esitada seal oma nõudmised. Nende pihta avati tuli. Seejärel hõivasid demonstrandid mõned relvalaod – tsiviilkaitse staabis ja paaris politseijaoskonnas. Olukord tänavatel muutus. Algas vastastikune tulistamine, linnapargis purustasid demonstrandid Stalini hiigelkuju. Kuju alusele jäid alles vaid saapad.
Demonstratsioon oli kasvanud rahvaülestõusuks. Võim oli kaotanud kontrolli linna üle, linn oli nüüd revolutsioonilise stiihia meelevallas. Sõdurid ja politseinikud läksid ülestõusnute poolele üle. Debrecenis üritasid üliõpilased hõivata piirkonna siseasjade valitsuse hoonet. Julgeolekutöötajad avasid tule, surma sai kolm inimest. Nüüd oli Ungaris juba ka verd valatud.
Ähmi täis Gerö helistas Andropovile. Saadik oli kohe valmis korra taastamiseks Nõukogude sõjaväelasi kasutama. Ungaris paiknevad Nõukogude väed – kaks mehhaniseeritud diviisi, üks hävitus- ja üks pommituslennukite diviis – olid ühendatud erikorpuseks. Selle staap paiknes Székesfehérváris.
Korpuse komandör oli Nõukogude Liidu kangelane, kindralstaabi akadeemia lõpetanud kindralleitnant Pjotr Laštšenko.
Nagu väitis korpuse staabiülema kohusetäitja kindral Jevgeni Malašenko, saabus juba juulis korraldus kavandada tegevusplaan ühiskondliku korra taastamiseks Budapestis ja kogu Ungaris. 20 juulil see plaan ka kinnitati.
23. oktoobri õhtul kell seitse pöördus Andropov otse kindralleitnant Laštšenko poole palvega viia väed Budapesti. Kindral selgitas, et selleks vajab ta kaitseministri käsku.
Suursaadik võttis ühendust Moskvaga.
Kindralstaabi ülem marssal Vassili Sokolovski helistas korpuse komandörile valitsusside telefonil ja andis käsu viia korpus täielikku lahinguvalmidusse.
Keskkomitee presiidiumi istungil lepiti kokku, et Nõukogude väed tuleb Budapesti viia. Hruštšov aga soovis, et Ungari valitsus pöörduks abi saamiseks ametliku palvega Nõukogude Liidu poole. Ettevaatlik Ernö Gerö ei tahtnud oma nime Nõukogude vägede kaasamisega siduda. Seejärel, kell üksteist õhtul, otsustati viia tankid Budapesti ilma ungarlaste formaalse taotluseta.
Marssal Sokolovski andis telefoni teel kindral Laštšenkole korralduse viia väed Budapesti, et aidata Ungari sõjaväelastel taastada linnas kord. Kell kaks öösel, juba 24. oktoobril, ilmusid Nõukogude tankid Budapesti tänavatele. Tulistamiskäsku ei olnud.
Ungari piiri ületasid veel kaks Karpaatia sõjaväeringkonna diviisi. Vägede tegevuse koordineerimiseks saadeti Ungarisse rühm ohvitsere, operatsiooni üldjuhiks kinnitati kindralstaabi ülema esimene asetäitja armeekindral Mihhail Malinin.
Arvati, et kui välja ilmuvad Nõukogude tankid, siis lõppevad rahutused kohe, nii nagu oli olnud siis, kui Nõukogude väed sekkusid Berliinis 1953. aasta juunis.
Kuid ungarlased haarasid relvad ja hakkasid vastu. Nõukogude vägede ilmumist võeti okupatsioonina. See puhus lõkkele patriootlikud tunded. Ungarlased tulistasid Nõukogude sõdureid ja loopisid neid kividega. Kitsastel tänavatel olid tankid haavatavad, neid pandi süütepudelitega põlema. Esimesel päeval sai surma kakskümmend sõdurit, põlema pandi neli tanki ja neli soomustransportööri.
Nõukogude väed ei suutnud linnas rahu tagada. Ungari sõjavägi neid ei aidanud, paljud ungari sõdurid läksid ülestõusnute poolele. Vastupanuliikujate hulk üha suurenes, neid oli juba mitu tuhat. Enamasti olid need töölised, kes olid sõjaväes teeninud ja oskasid relva kasutada.
24. oktoobril sai valitsuse etteotsa Hegedüsi asemel Imre Nagy. Kell 8.13 teatas seda ka Budapesti raadio. Poole tunni pärast kuulutas Nagy riigis välja sõjaseisukorra. Kell kaks päeval olid Nõukogude tankid juba Ungari partei keskkomitee hoone juures.
Kultuuriministriks määrati Ungari tuntuim marksistlik filosoof, kogu maailmas tuntud György Lukács, keda Moskvas peeti aga hoopis vassijaks ja revisionistiks. Tema poliitiliste vaadete kohta saab otsustada kas või sellise ütluse järgi:
„Kui meil õnnestub teha sotsialism meeldivaks, siis pole see masside silmis enam hirmuäratav koletis.”
Samal päeval saabusid Budapesti Mikojan ja Suslov. Nad jäid Ungarisse terveks nädalaks. Kohale sõitis ka KGB esimees Ivan Serov. Kuid külalised Moskvast pidid leppima Nagy’i ametissemääramisega – tema oli ainukene juht, keda Ungaris veel kuulati.
Mikojan ja Suslov nägid, et Ungari on muutunud allumatuks. Senised juhtimisstruktuurid enam ei toiminud. Võim oli läinud ülestõusnud rahva kätte.6
Imre Nagy teatas:
„Valitsus mõistab hukka seisukoha, mille järgi praegust võimsat rahvaülestõusu käsitletakse kontrrevolutsioonina. Selle liikumise eesmärgiks on tagada meie rahvuslik sõltumatus, muuta ühiskondlik, majanduslik ja poliitiline elu demokraatlikuks, sest ainult see saab olla sotsialismi aluseks meie riigis.”
Riikliku julgeoleku valitsus saadeti laiali. Hakati uuesti looma parteisid, mis olid Ungaris varem tegutsenud.
Kui Budapestis olevale Mikojanile oli riigis toimuvate sündmuste keerulisus ja vastuolulisus selge, siis Moskvas viibivatele keskkomitee presiidiumi liikmetele paistis kõik must-valgetes toonides. Hruštšov andis Suslovile käsu viivitamatult Moskvasse tulla ja olukorrast ette kanda.
28. oktoobri hilisõhtul tuli keskkomitee presiidium jälle kokku. Nüüdsama kohale jõudnud Suslov kandis ette, et linnas käivad lahingud, on inimkaotusi ja meeleolu on nõukogudevastane:
„Suhtumine meie sõjaväelastesse on praegu väga halb. Selle põhjuseks on demonstratsioonide laialiajamine. Elanikkonna hulgas on palju inimohvreid. Linnas lehvivad leinalipud.”
25. oktoobril olid Nõukogude väed ajanud laiali Kossuthi väljakul toimunud demonstratsiooni, surma sai kuuskümmend inimest. Demonstrantide mahalaskmine, majade tulistamine tankisuurtükkidest ja kuulipildujatest tugevdasid nõukogudevastaseid meeleolusid ja rahva võitlustahet veelgi.
Imre Nagy ei olnud Nõukogude vägede kohalviibimise vastu. Kuid ühiskonnas levinud meeleolu, mille kutsus esile Nõukogude tankide viibimine pealinnas,