Jätnud Ungari sõjaväe juhtkonnata, alustati järgmisel päeval, 4. novembri hommikul, operatsiooni „Вихрь” („Tormituul”) – Nõukogude väeüksused alustasid Budapesti hõivamist. Marssal Konev käskis vägedel „osutada ungari rahvale vennalikku abi sotsialistlike saavutuste kaitsel ja fašismi taastamise tõkestamisel”.
Kuuenda novembri hommikul tegi Nagy raadios viimase avalduse:
„Täna varahommikul alustasid Nõukogude väed pealetungi meie pealinnale ilmse kavatsusega kukutada Ungari seaduslik ja demokraatlik valitsus. Meie väed peavad lahinguid. Valitsus on oma tööpostil.”
Operatsioonis „Вихрь” osalesid seitseteist Nõukogude diviisi. Lisaks Erikorpusele oli kaasatud 38. armee, mida juhtis kindralleitnant Hadži-Umar Mamsurov ja 8. mehhaniseeritud armee, mida juhtis kindralleitnant Hamazasp Babadžanjan, hilisem soomusvägede peamarssal.
Nõukogude sissetungivägedes oli kokku 60 000 meest ja 6000 tanki. Suur osa Ungari vägedest ei osutanud üldse vastupanu, mõistes, et see on mõttetu. Kuid mõned väeosad alustasid vastupanu, nendega liitusid tuhanded ülestõusnud. Neil oli paar tanki ja pisut suurtükke. Õhutõrjesuurtükiga tulistasid nad alla isegi ühe lennuki. Kaitsjaid juhtis kindral Béla Király.
Konev tegutses Budapestis samamoodi kui 1945. aastal Berliinis, kus linna ründamises osales suur hulk tanke ja liikursuurtükke. Ülestõusnud loopisid nende pihta majade keldritest ja kõigi korruste akendest käsigranaate ja süütepudeleid. Nad pildusid granaate ja pudeleid tankide avatud katuseluukide ja mootorisektsioonide pihta.
Berliinis oli jalavägi puhastanud hooneid vastastest, et oma tanke säästa. Budapestis polnud see taktika võimalik. Kuid jõudude ilmse ülekaalu tõttu surusid Nõukogude väed vastupanukolded massiivse suurtükitulega ja tankidega üksteise järel maha. Kõige kauem pidasid vastu tööliskvartalid.
Nõukogude armee üldised inimkaotused olid Ungari operatsiooni ajal 640 tapetut ja 1251 haavatut. Ungarlaste kaotused olid 2652 tapetut ja 19 226 haavatut.
3. novembril oli Moskvas moodustatud Ungari revolutsiooniline töölistetalupoegade valitsus, mille peaministriks sai Kádár, Münnich oli tema asetäitja ning relvajõudude ja ühiskondliku julgeoleku minister.
Järgmisel päeval, 4. novembril, naasis Kádár Ungarisse. Ta toimetati üle piiri Szolnoki linna, kus paiknes marssal Konevi staap. 7. novembril toimetati ta Nõukogude sõjaväesoomukil Budapesti.
4. novembril leidsid Imre Nagy ja talle ustavaks jäänud ministrid ning nende perekonnad varjupaiga Jugoslaavia saatkonnas. Sellele oli eelnenud Hruštšovi ja Malenkovi käik Jugoslaaviasse. Seal olid nad palunud Titol Nagy’it mõjutada, et ta vabatahtlikult erru läheks. Seepärast, saanud juhtnööre oma valitsuselt, oli Jugoslaavia saadik Dalibor Soldatić teinud Nagy’ile ettepaneku saatkonda varjule tulla.
Kuid Ungari valitsusjuhi avameelne avaldus lõi kõik kaardid segi. Imre Nagy süüdistas Nõukogude Liitu varjamatus agressioonis. Nüüd tekkis Moskvas soov ta Jugoslaavia saatkonnast kätte saada, et tema üle kohut mõista.
5. novembril tulistas Nõukogude tank Jugoslaavia saatkonda, surma sai saatkonna nõunik Milovanov.
7. novembril võttis Nõukogude välisminister Moskvas vastu Jugoslaavia saadiku Veljko Micunovići ja tegi talle esildise:
„Nõukogude avalikkus on nördinud, et pankrotistunud renegaadid ja kontrrevolutsionääride käsilased nagu Nagy ja tema kaaskond on pärast lüüasaamist varjunud Jugoslaavia saatkonnas.”
Josip Broz Tito pidi mõtlema oma riigi reputatsioonile ega saanud endale lubada tõsta Nagy saatkonnast lihtsalt välja. Ettepaneku, et ta toimetab Nagy Jugoslaaviasse, lükkas Nõukogude Liit nördimusega tagasi – see oleks tähendanud Nagy’i eksiilvalitsuse säilimist. Sellises olukorras poleks maailm üldse tahtnud tunnustada János Kádári revolutsioonilist töölis-talupoegade valitsust.
Kádári positsioon oli Ungaris väga nõrk. Ei temal endal ega ta valitsusel polnud mingit autoriteeti. Töölisnõukogud nõudsid Nagy’i taastamist valitsusjuhiks. Isegi äsja loodud Ungari Sotsialistliku Töölispartei ajutise keskkomitee pleenumil räägiti, et riigi juhtimisse oleks vaja kaasata ka Nagy ja tema pooldajad.
Seejärel lepiti kokku, et neil Imre Nagy’i valitsuse liikmetel, kes soovivad Ungarisse jääda, lubatakse takistamatult koju naasta, ülejäänud aga võivad riigist lahkuda. János Kádár lubas garanteerida nende puutumatuse ja lubas, et ei hakka neid vastutusele võtma.
Endine minister Lukács ja veel paar inimest jäid lubadusi uskuma ning tulid Jugoslaavia saatkonnast välja – nad võeti kohe kinni ja viidi Nõukogude sõjaväekomandantuuri.
Nagy ja tema kaaslased, kes polnud juhtunust teadlikud, nõustusid 22. novembri õhtul samuti saatkonnast lahkuma. Bussis istus nende juurde Nõukogude ohvitser, väidetavalt selleks, et neid kõiki kodudesse toimetada. Bussis olid ka kaks Jugoslaavia diplomaati. Kuid buss peatus Nõukogude komandantuuri juures, kus ohvitser käskis Jugoslaavia diplomaatidel väljuda. Seejärel piirasid bussi sisse Nõukogude soomukid.
Järgmisel päeval saadeti Nagy ja tema kaaslased konvoi valve all Rumeeniasse. Esialgu paigutati nad Sagovi kuurorti eraldi majakestesse, nende kaaslased aga Rumeenia valitsuse puhkekodusse. Neid valvasid Rumeenia julgeolekuameti töötajad. Rumeenlased hoidsid Nagy’it ja teisi ungarlasi meelsasti vahi all, sest neil oli Transilvaanias probleeme oma maa ungarlastega. Seal olid alanud rahutused Ungari sündmuste toetuseks. Paarsada kohalikku ungarlast andsid Rumeenia võimud kohtu alla.
1957. aasta märtsis aga Nagy’i ja tema kaaslaste olukord muutus. Nad arreteeriti ja toimetati Bukaresti vanglasse. 17. aprillil saadeti nad tagasi Ungarisse. Riigi uus juht János Kádár oma sõna ei pidanud. Esialgu rääkis ta vaid Nagy’i poliitilisest vastutusest, peagi aga juba kohtu alla andmisest.
Nagy’i süüdistuskokkuvõtet luges Andropov juba Moskvas, olles saanud NLKP Keskkomitee osakonnajuhatajaks. Tema palus kavandatavas otsuses karmistada seda osa, milles räägiti Nagy’i sidemetest Läänega. Kohtupidamine lükkus Moskva palvel mitu korda edasi, see sai teoks ajal, kui Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia suhted järjekordselt halvenesid.
1958. aasta 15. juunil toimunud kinnisel kohtuistungil mõisteti Imre Nagy, tema kaitseminister Pál Maléter ja tuntud ajakirjanik Miklós Hímes surma. Juba järgmisel päeval viidi kohtuotsus täide.
Üks süüdistatavatest suri vanglas enne kohtuotsust. Ülejäänud mõisteti erinevateks tähtaegadeks vangi. Rahvuskaardi juhataja asetäitjale Sándor Kopácsile mõisteti eluaegne vangistus.
Nagy keeldus armuandmispalvet esitamast. Räägitakse, et ka János Kádár ise viibis hukkamise juures, helistas pärast seda Hruštšovile ja teatas, et kohtuotsus on täide viidud. Selles kõiges oli midagi isiklikku: Kádárit ennast oli vangistuse ajal rängalt piinatud. Ta pidas Imre Nagy’it oma kannatustes süüdlaseks…
Ajalehe Pravda endine korrespondent Ungaris Vladimir Gerassimov kirjutas, et riigi uus juht vihkas Nagy’it, kes kunagi, kui Kádár oli siseministri asetäitja, oli andnud nõusoleku tema arreteerimiseks – Kádárit oli süüdistatud selles, et sõja ajal olevat ta olnud Horthy-aegse politsei agent. Kas Kádár ei suutnud Nagy’ile andestada enda piinamist vanglas? Või kas tal oli üldse vaja 1956. aasta traagilise sügise sündmuste tunnistajat?8
Räägitakse, et Hruštšov oli teinud ettepaneku määrata Nagy mingi provintsiinstituudi õppejõuks. Kuid Kádár ei tahtnud. Imre Nagy ja teised 1958. aasta juunis hukatud maeti Budapesti surnuaia 301. kvartali nimetusse hauda.
Budapesti õppetunnid
KGB esimees Serov andis Ungarisse saadetud diviiside eriosakondadele korralduse arreteerida kõik mässu organisaatorid ja vastupanu osutanud inimesed, samuti need, kes „ässitasid inimesi ja õhutasid rahvas viha kommunistide ja julgeolekutöötajate vastu”.
Arreteerimiste