Serov kandis Moskvasse ette, et „reas piirkondades teevad omavalitsusjuhid ja parteikomiteede töötajad takistusi nende kontrrevolutsiooniliste elementide arreteerimisele, kes olid etendanud mässus juhtivat osa”.
Kádár pöördus Nõukogude emissaride poole palvega vabastada endine peaministri asetäitja Ferenc Erdélyi. Ungari valitsusjuht kinnitas, et akadeemik Erdélyi ei ole kontrrevolutsionäär.
Serov aga teatas Moskvasse:
„Ma arvan, et nendes küsimustes pole vaja järeleandmisi teha, praktika kinnitab, et väiksemgi järeleandmine reaktsionääridele toob kaasa rea uusi nõudmisi ja ähvardusi.”
Kádárit haaras õudus, kui riigis hakkasid levima kuuldused, et arreteeritud ungarlased saadetakse Siberisse.
KGB esimees Serov ja saadik Andropov teatasid Moskvasse:
„Väike ešelon arreteeritutega suunati Tšopi jaama. Ešeloni liikumise ajal viskasid arreteeritud kahes jaamas vaguniaknast välja kirjakesi, milles teatasid, et neid viiakse Siberisse. Ungari raudteelased korjasid need kirjad üles. Meie liinide kaudu on antud korraldus saata arreteerituid edaspidi kinnistes autodes ja tugevdatud valve all.”
NSV Liidu siseministri asetäitja Mihhail Holodkov, kes oli saabunud Užgorodi arreteerituid vastu võtma, kandis Moskvasse ette, et Serov oli talle teatanud, et arreteerituid tuleb kokku 4000-5000 inimest. Peale nende saabus veel paarkümmend 14-17-aastast alaealist, nende hulgas üheksa tüdrukut. Enamiku arreteeritute kohta puudusid nõuetekohaselt vormistatud dokumendid, polnud selge, mille eest nad üldse arreteeriti.
Holodkov oli siseministeeriumisse tööle määratud vaid paar kuud enne Ungari sündmuste algust, varem oli ta olnud Moskva linna Oktoobri rajooni parteikomitee sekretär, enne seda aga töötanud tehases ega olnud veel tuttav tšekistide töömeetoditega.
Siseministri asetäitja kandis oma ülemusele ette, et tegemist on ilmselt põhjendamatute arreteerimistega. Vastuseks teatas Serov Moskvasse, et süüdi on ühe diviisi komandör, kes saatis tööstuskooli õpilased Tšoppi ilma temaga kooskõlastamata. Mis aga teistesse arreteeritutesse puutub, siis ega vaenlased ju kunagi oma süüd üles ei tunnista…
Serov kandis ette, et ülestõusnuid juhendasid jugoslaavlased, nendega kohtusid ka USA diplomaadid, sealhulgas sõjaväeatašee. Need väited hiljem kinnitust ei leidnud.
Serov tegi ettepaneku röövida kardinal József Mindszenty, kes varjas ennast USA saatkonnas. KGB saatis tema juurde oma agendi, kes pidi tegema ettepaneku, et aitab tal Ungarist välja pääseda. Kuid kardinal ei läinud provokatsiooni õnge.
Osalemise eest Ungari sündmustes said 26 sõjaväelast Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse. KGB esimees Ivan Serov sai juba teise väejuhtidele mõeldud kõrge autasu – Kutuzovi I järgu ordeni.
Ungari uus režiim käitus väga karmilt. Ametisse pandi sõja-välikohtud, millele anti õigus kiirendatud korras langetada surmaotsuseid. Detsembris tulistati Salgótarjnis Kádári valitsuse käsul kaevurite demonstratsiooni. Töölisnõukogud kutsusid üles korraldama üldstreiki. Seepeale kehtestati kogu riigis eriolukord ja sõja-välikohtud alustasid tööd. Töölisnõukogud keelustati. Kirjanike liit ja ajakirjanike liit saadeti laiali, mitmed nimekad kirjanikud ja publitsistid arreteeriti.
Tulevane president Árpád Göncz, kes oli osalenud vastuhakus Nõukogude sõjaväele, anti kohtu alla ja mõisteti eluajaks vangi „vandenõus osalemise ja kodumaa reetmise eest”.
Kádár, kes Ungaris toetust ei leidnud, muutus üha karmimaks, mis Moskvat üliväga rõõmustas – nõukogude seltsimehed olid algul tema otsusekindluses kahelnud. Uus võim sai ise ka aru, et tal pole riigis mingit tuge, et ta püsib Nõukogude tääkide najal.
Nõukogude sõjavägi jäi Ungarisse, neist moodustati sõjaväe Lõunagrupp.
Ungarisse saadeti suur hulk nõunikke. Hruštšov on meenutanud:
„Kui Kádár minuga vestles, nimetas ta naljatades meie nõunikke „polkovnikuteks”, ametiühingunõunikke „majoriteks” ja komsomolinõunikke „leitnantideks”.”
Tegelikult polnud Kádár auastmete osas päris täpne.
1956. aastal saadeti Ungarisse suur rühm komsomolitöötajaid, kes pidid Ungaris taastama parteile ustava noorsoo-organisatsiooni. Kõigile komsomolisekretäridele anti ka majori aukraad.
Endine riigipea Mátyás Rákosi sõitis Nõukogude Liitu. Esialgu suhtuti temasse kui vennaspartei juhti, kui aga Ungaris kindlustus uus juhtkond, muutus Rákosi tülikaks. Seda enam, et ta oli üpris aktiivne, kirjutas NLKP Keskkomiteele kirju ja käis tihti Ungari saatkonnas Moskvas.
1957. aasta veebruaris otsustas Ungari Sotsialistliku Töölispartei Keskkomitee pleenum, et Rákosil ja Geröl ei lubata järgneva viie aasta jooksul enam Ungarisse tulla. Seepeale saatsid nõukogude võimu esindajad Rákosi 1957. aasta augustis auväärsele asumisele Krasnodari. Talle anti neljatoaline korter ning maksti iga kuu viissada rubla, mis 1961. aasta hindu arvestades oli vägagi soliidne summa.
1960. aasta augustis sõitsid Rákosi juurde Krasnodari kaks partei keskkomitee liiget Ungarist – Sándor Nógrády ja György Aczél. Nad hoiatasid Rákosit, et ta ei tohi enam kunagi Ungarisse naasta, sest tema ümber hakkaksid koonduma „parteile vaenulikud elemendid”. Pärast seda, kui Ungari Sotsialistliku Töölispartei Keskkomitee tegi 15. augustil 1962 otsuse, milles varasemates repressioonides süüdistati peamiselt Rákosit, halvenes tema elujärg. Ungarlased pöördusid Moskvasse palvega, et Rákosi elutingimusi muudetaks.
NLKP Keskkomitee presiidiumi otsusega 30. augustist 1962 saadeti Rákosi Kirgiisia kõrgmägedes asuvasse Tokmaki linna, kus ta hakkas saama vaid 200 rubla kuus. 1970. aastal saadeti ta Arzamassi linna ja sealt Gorkisse. Ta kirjutas mälestusi, mis avaldati alles perestroika aastatel. Rákosi suri 1971. aastal.
Ma põikan nüüd korraks tulevikku. 1994. aastal, kui ma töötasin ajalehes Izvestija, sõitsin Ungarisse komandeeringusse. 6. juulil, János Kádári viiendal surma-aastapäeval, tuli Budapestis kokku vähemalt 20 000 inimest, et austada tema mälestust. Neid inimesi ühendasid ilusad mälestused peaaegu õnnelikust Kádári-ajast.
Ent omal ajal oli Ungari kommunistide liidrit nimetatud „Budapesti lihunikuks” – selle eest, et ta oli 1956. aastal nõustunud kirjutama alla pöördumisele Moskva poole, mille alusel Ungarisse saadeti Nõukogude sõjavägi, ja et ta võttis endale võimu Nõukogude sõjaväe tääkide toetusel.
Vene diplomaadid Ungaris hüüdsid Kádárit vana harjumuse kohaselt „onu Vanjaks” ja pidasid teda viimaseks kommunistlikuks romantikuks. Nende arvates võttis Kádár 1956. aastal hingele patu, mis vaevas teda kogu edasise elu – eriti seetõttu, et ta oli nõustunud Imre Nagy’i mahalaskmisega. Kádár suri 1989. aastal, kolm nädalat pärast seda, kui Imre Nagy’i põrm oli auavalduste saatel pidulikult ümber maetud. See tseremoonia tähistas ühtlasi ka sotsialistliku Ungari lõppu.
Ungari ühiskonnas on omavahel võidelnud väga erinevad suunad. Ühed, kõige leppimatumad, algatasid Ungaris 1848. aasta revolutsiooni ja ka 1956. aasta ülestõusu. Teised, mõõdukad ja pragmaatilised, sõlmisid 19. sajandil liidu Austriaga, et ungarlased saaksid Austria-Ungari keisririigis teatavaid privileege, 20. sajandil aga liitusid Moskvaga, et saada eristaatus sotsialistlike riikide blokis. Kolmandad, kes lähtusid rahvusluse ideest, läksid koostööle Hitleriga ja tasuks lisandunud territooriumide eest võitlesid koos fašistidega Punaarmee vastu.
Ühed poliitikud tõid Ungarile kuulsust, teised õitsengut, kolmandad aga häbi ja õnnetust.
János Kádár oli ungarlastele sümpaatne kas või oma rõhutatud tagasihoidlikkuse poolest, mida tema eeskujul pidid välja näitama ka teised parteibossid.
Tema lubas ungarlastel hakata maailmas ringi sõitma palju varem, kui seda said teha teiste Ida-Euroopa riikide elanikud. Kádár saatis noori ungarlasi õppima nii Venemaale kui ka Läände. Kádári ajal oli Ungari avatud mõlemas suunas. Kádár oskas suurepäraselt kasutada seda vabadust, mille talle andis Hruštšov, kes „onu Vanjat” armastas.