Erinevalt keskkomitee teistest osakondadest ei töötanud siin mitte instruktorid ja inspektorid, vaid referendid ja nooremreferendid, kes kõik pidid oskama ka võõrkeeli.
Andropovi osakonnal oli seitse sektorit:
Poola ja Tšehhoslovakkia sektor – üheksa töötajat;
Saksa Demokraatliku Vabariigi sektor – neli töötajat;
Rumeenia ja Ungari sektor – kaheksa töötajat;
Bulgaaria, Albaania ja Jugoslaavia sektor – kümme töötajat;
Hiina sektor – kuus töötajat;
Põhja-Vietnami, Põhja-Korea ja Mongoolia sektor – seitse töötajat;
Välismaa parteide ja ühiskondlike organisatsioonidega suhtlemise sektor. Viimane ei tegelenud mitte ainult delegatsioonide vastuvõtmise ja ärasaatmisega, vaid ka välismaalaste õppe korraldamisega.
Peale sektorite oli osakonnas ka neljaliikmeline toimetus, mis tegeles sotsialismimaade olukorda kajastavate materjalide kogumise ja talletamisega.
Ponomarjovi osakonnast anti seega Andropovi alluvusse senine Euroopa rahvademokraatiamaade sektor ja Ida rahvademokraatia maade sektor. Ülejäänud töötajad tuli leida mujalt – välisministeeriumist, Teaduste Akadeemia instituutidest ja teaduslike ajakirjade toimetustest.
Andropovil oli harukordne võimalus valida endale noori kaastöölisi, kes polnud saanud parteiametniku koolitust, seega värskeid ja rikkumata ajudega töötajaid. Tavaliselt võeti keskkomiteesse vaid neid, kes olid juba varem pikemat aega parteitööga tegelenud – partei rajooni-, linna- ja oblastikomitee töötajaid. Nende kasutamine intellektuaalses töös oli raske.
Juba Hruštšovi, kuid veel rohkem Brežnevi ajal läksid hinda osavad ettekannete ja kõnede koostajad. Seda tööd ei saanud vanadele parteitöötajatele usaldada, selleks otsiti andekaid, erudeeritud ja hea sulega inimesi. Ning Andropov mõistis, et sellisele tugevale koosseisule toetudes on tal võimalus silma paista. Kui talle usaldati töö mõne dokumendiga, oli tulemus meelepärane nii Hruštšovile kui hiljem ka Brežnevile.
Kõned olid tõesti suurepärased, kuid tegelikkust peegeldasid need kahjuks vähe. Kõned muutusid aina paremaks, asjad tegelikkuses aga üha halvemaks…
Boriss Ponomarjov oli 1963. aasta oktoobris esimesena saavutanud, et rahvusvahelises osakonnas moodustati konsultantide rühm. Ponomarjov valis sinna hea haridusega ja hästi kirjutada oskavaid inimesi, kes ei valmistanud ette mitte ainult osakonna dokumente, vaid koostasid ka tema esinemiste ja kõnede tekste.
Andropov oskas kolleegi ideed hinnata ja tahtis samuti toimida. 25. detsembril saatis ta NLKP Keskkomitee sekretariaati kirja palvega lubada avada oma osakonnas informatsiooni allosakond ja viia sinna seni tema osakonnas töötanud üheksa vastutavat konsultanti, kes valmistaksid ette vastutusrikkaid dokumente sotsialismimaade arengu ja ühtsuse tugevdamise üldküsimustes ning ka vajalikke propagandistlikke materjale.
Andropovi palve rahuldati 1964. aasta 2. jaanuaril. Informatsiooni allosakonda hakkas juhtima Fjodor Burlatski, kellest sai ajapikku professor ja Literaturnaja gazeta peatoimetaja ning NSVL Ülemnõukogu saadik.
Niiviisi lõi Juri Andropov endale ajutrusti, mida ta ka sajaprotsendiliselt ära kasutas.
Konsultantide rühmas töötasid väga arukad inimesed, mõned neist said hiljem ka akadeemikuteks.
Georgi Arbatov tuli osakonda 1964. aasta mais ajakirja Problemõ mira i sotsializma juurest, hiljem rajas ta USA ja Kanada instituudi, mida ta ka ise juhtis, ning sai akadeemikuks.
Oleg Bogomolov, Ida-Euroopa maade majanduse spetsialist, sai hiljem Sotsialistlike Riikide Majanduse instituudi direktoriks ja samuti akadeemikuks.
1963. aasta detsembris tuli osakonda konsultandiks ajakirjas Kommunist töötanud Aleksandr Bovin, suurepärane ajakirjanik ja originaalselt mõtlev poliitik.
Bovin formuleeris allosakonna eesmärgid nii:
„See on nõukoguliku sotsialismi ehitamise kaelamäärimise osakond.”
Georgi Šahnazarov, hilisem Gorbatšovi abi ja Teaduste Akadeemia korrespondentliige, jõudis Andropovi juurde 1964. aasta jaanuaris. Ta on kirjeldanud oma esimesi muljeid tööst parteiaparaadis nii:
„Mõtlevad, andekad ja isegi erakordsed inimesed kaotasid seal ajapikku oma „mina”. Süsteemi kuulekateks mutrikesteks ei muutunud mitte ainult referendid, instruktorid ja teised „alamkihi” esindajad, vaid ka keskkomitee sekretärid ja poliitbüroo liikmed…”
Osakonnas töötasid veel väljapaistev Hiina spetsialist Lev Deljussin, kellest sai hiljem professor, ja parteiehituse spetsialist Fjodor Petrenko, kes samuti oli enne töötanud ajakirjas Kommunist.
Selline intellektuaalne ümbrus arendas tahtmatult ka Andropovit ennast, lõi tema ümber vabameelse ja liberaalse poliitiku oreooli.
Need, kes tol ajal koos temaga töötasid, räägivad vaimustusega, et ta lõi nendele vaimse vabaduse õhkkonna, mõnikord vestles kolleegidega isegi teemadel, mis olid keskkomitee hoones keelatud. Paljud neist meestest idealiseerivad Andropovit.
Akadeemik Georgi Arbatov on rääkinud, kuidas nad kogunesid Andropovi kabinetti, võtsid pintsakud seljast, Juri Vladimirovitš võttis pliiatsi kätte ja siis algas kollektiivne looming. Oli väga huvitav, kirjutab Arbatov, puutuda poliitikaga kokku sellise võluva ja targa vahendaja abil, nagu seda oli Andropov…
„Andropoviga oli huvitav koos töötada,” kirjutas Aleksandr Bovin. „Ta oskas ja tahtis mõelda. Ta lausa vehkles argumentidega. Teda ei häirinud kellegi ootamatu ja ebatrafaretne mõttekäik.”
„Kui ta juhatas keskkomitee sotsialismimaade osakonda, siis töötas ta kolmandal korrusel,” on meenutanud ajalehe Pravda peatoimetaja Viktor Afanasjev. „Temas oli mingi külgetõmbejõud. Tal oli range, terane ja uuriv pilk. Elegantne soeng.”
„Ta kandis juba siis prille, kuid need ei takistanud nägemast tema säravat pilku mis läbitungivalt vestluskaaslast uuris,” meenutab Fjodor Burlatski. „Kogu tema pikk massiivne kuju äratas usaldust ja sümpaatiat. Ta võitis mu poolehoiu kiiresti, veel enne, kui ta midagi öelda jõudis.”
Juri Andropov erines tõepoolest teistest keskkomitee sekretariaadi töötajatest, karmidest, vähese haridusega parteilastest, kes olid harjunud saavutama tulemusi jõhkruse ja kärkimisega.
Arbatovi arvates aitas suhtlemine konsultantidega Andropovil oma teadmisi täiendada, ja mitte ainult akadeemilistes valdkondades. See suhtlemine andis talle informatsiooni igapäevasest elust, pakkus vabameelseid arvamusi ja hinnanguid. Ta kuulas tähelepanelikult ka selliseid jutte, mis ei saanud talle meeldida, kuid ütles:
„Siin toas võib rääkida puhtast südamest, täiesti avameelselt, pole vaja oma mõtteid varjata. Kuid siit väljudes on teine asi, siis tuleb juba juhinduda üldkehtivatest reeglitest.”
Kuid sageli ta kuuldut üldse ei kommenteerinud ega reageerinud sellele kuidagi, lihtsalt vaikis. Võis aru saada, et ta on kogenud parteiametnik.
1957. aasta mais määrati tema esimeseks asetäitjaks Ivan Vinogradov, kes endises suures osakonnas oli olnud Ponomarjovi asetäitja suhete alal välismaa parteidega. 1959. aastal saatis Andropov ta ajakirja Problemõ mira i sotsializma toimetajaks.
1962. aasta lõpus sai Andropovi esimeseks asetäitjaks Lev Tolkunov. Ta oli tulnud osakonda juba 1957. aastal ajalehe Pravda juurest, kus ta töötas sotsialismimaade osakonnas. Ta alustas konsultandi ametist, 1960. aastal sai juhataja asetäitjaks ja veel kahe aasta pärast juba esimeseks asetäitjaks.
Bovin kirjutas tema kohta:
„Üldine mulje oli, et temast õhkub heatahtlikkust, intelligentsust, täielikult puudub hierarhiline kõrkus, mis aparaaditöötajatele nii omane on. Millegagi jäi ta nõusse, millegagi mitte, kuid ta oli alati avatud kõigile argumentidele, uutele, mõnikord ka ootamatutele mõttekäikudele.”
1965. aasta oktoobris määrati