Statistilise mõtlemise raskusel on oma osa kolmanda osa peateemas, mis kirjeldab meie mõistuse [mind] kummalist piiratust; meie liigset usku sellesse, mida me teame, ning ilmset võimetust tunnistada oma teadmatuse ja meid ümbritseva maailma määramatuse täit ulatust. Me kaldume üle hindama seda, kui palju me maailmast aru saame ning alahindama juhuse rolli sündmustes. Liigsele kindlusele annab toitu tagantjärele tarkuse illusoorne valiidsus. Minu seisukohti sellel teemal on mõjutanud raamatu „The Black Swan” autor Nassim Taleb. Loodan veeautomaadi vestlustele, mis uurivad intelligentselt mineviku õppetunde, pannes vastu tagantjärele tarkuse ahvatlusele ja kindluse illusioonile.
Neljanda osa keskpunkt on majandusteadusega jätkuv arutelu otsustamise olemuse ja eelduse üle, et majandussubjektid on ratsionaalsed. Raamatu see osa esitab praeguse, kahe süsteemi mudelil põhineva arusaama väljavaateteooria, Amose ja minu 1979. aastal avaldatud valikumudeli peamistest mõistetest. Alapeatükid tegelevad sellega, kuidas inimeste valikud hälbivad ratsionaalsuse reeglitest. Käsitlen kahetsusväärset kalduvust tegelda probleemidega isoleeritult, raamistamise efekte, kus otsuseid kujundavad valikuprobleemide ebaolulised jooned. Need tähelepanekud, mis on lihtsalt seletatavad Süsteemi 1 omadustega, heidavad tõsise väljakutse ratsionaalsuse eeldusele, mida toetab standardmajandusteadus.
Viies osa kirjeldab hiljutisi uurimistöid, mis käsitlevad erinevust „kahe mina”, kogeva mina ja mäletava mina vahel, mille huvid ei ole ühesugused. Nii näiteks võime tekitada inimesele kaks valusat kogemust. Üks kogemustest on objektiivselt võttes raskem kui teine, kuna see on pikem. Kuid mälestuste automaatsel moodustumisel – Süsteemi 1 joon – on oma reeglid, mida me saame ära kasutada nii, et raskem episood jätaks meeldivama mälestuse. Kui inimesed hiljem valivad, kumba episoodi korrata, juhinduvad nad loomuldasa oma mäletavast minast ja põhjustavad endale (oma kogevale minale) tarbetut valu. Kahe mina erinevust kasutatakse heaolu mõõtmisel, kus me näeme taas, et see, mis teeb õnnelikuks kogeva mina, pole päris seesama, mis pakub rahuldust mäletavale minale. See, kuidas kaks mina ühes kehas suudavad õnnelikkusele pürgida, tekitab keerulisi küsimusi nii inimeste kui ka ühiskondade jaoks, kes peavad rahva heaolu oma tegevuse eesmärgiks.
Lõpupeatükk uurib vastupidises järjekorras kolme raamatus käsitletud erinevuse tähendust: kogeva ja mäletava mina vahel, subjektide kontseptsiooni vahel klassikalises majandusteaduses ja käitumuslikus majandusteaduses (mis on laenanud psühholoogialt) ning automaatse Süsteemi 1 ja pingutava Süsteemi 2 vahel. Naasen hariva klatši vooruste ja selle juurde, mida organisatsioonid saaksid teha oma otsuste ja otsustamisprotsesside kvaliteedi parandamiseks.
Raamatu lisas on kaks artiklit, mille me Amosega koos avaldasime. Esimene on ülevaade otsustustest ebakindlas olukorras, mida ma kirjeldasin varem. Teine, mis ilmus 1984. aastal, võtab kokku väljavaateteooria ja meie raamistamisefektide uuringud. Need artiklid on panus, millele viitas oma otsuses Nobeli komitee – ja teid ilmselt üllatab, kui lihtsad need on. Nende lugemine annab teile ettekujutuse sellest, kui palju me teadsime kaua aega tagasi ning ka sellest, kui palju me oleme viimastel kümnenditel õppinud.
I OSA
Kaks süsteemi
– 1 —
Selle loo tegelased
Et näha oma mentaalse automaatika toimimist, heitke pilk allolevale pildile
Joonis 1
Teie mulje naise nägu vaadates tekib nägemise ja intuitiivse mõtlemise sujuvas koostöös, nagu me seda tavaliselt nimetame. Niisama kindlalt ja kiiresti, kui näete, et selle noore naise juuksed on tumedad, teate ka, et ta on vihane. Veelgi enam – see, mida näete, ulatub tulevikku. Võib tajuda, et see naine on välja ütlemas väga ebasõbralikke väljendeid, tõenäoliselt valju ja kriiskava häälega. Eelaimus selle kohta, mida ta järgmiseks ette võtab, tuli teile pähe automaatselt ja pingutamata. Teil polnud plaanis hinnata tema meeleolu või oletada, mida ta võiks teha, ning teil ei olnud tunnet, et te pidite fotole reageerimiseks midagi tegema. See lihtsalt juhtus. See oli kiire mõtlemise näide.
Nüüd heitke pilk järgmisele ülesandele:
17 × 24
Te teadsite kohe, et see on korrutamistehe ning ilmselt ka seda, et suudaksite selle välja arvutada, kas siis pliiatsi ja paberi abil või isegi ilma. Teil tekkis ilmselt ka ebamäärane vaistlik ettekujutus vahemikust, millesse võimalik tulemus mahub. Te teadsite üsna kiiresti, et ei 12 609 ega 123 ei ole õige vastus. Kuid lahendamisele aega kulutamata ei saanud te olla kindel, et vastus ei ole näiteks 568. Täpne vastus teile pähe ei tulnud ning teil oli tunne, et võite valida, kas asuda arvutama või ei. Kui te pole veel korrutamist üritanud, siis peaksite seda nüüd vähemalt osaliselt tegema. Korrutamise etappe läbides oli tegemist aeglase mõtlemisega. Esmalt leidsite mälust koolis õpitud korrutamise kognitiivse programmi ja võtsite selle kasutusele. Korrutamine ise oli pingutav. Teil oli raske suurt hulka materjali meeles pidada, pidada järge selle kohta, kus te olete ja kuhu edasi liigute, hoides samal ajal meeles vahetulemust. Protsess oli vaimne pingutus: tahtlik, energiat nõudev ja korrastatud – aeglase mõtlemise prototüüp. Korrutamisega ei tegelenud üksnes mõistus; selles osales ka teie keha. Lihased tõmbusid pingule, vererõhk tõusis, süda hakkas kiiremini lööma. Kui keegi oleks selle ülesande lahendamise ajal teie silmi uurinud, näinuks ta, kuidas pupillid laienevad. Pupillid ahenesid taas normaalseks niipea, kui olite töö lõpetanud ja leidnud vastuse (mis on muide 408), või alla andnud.
Kaks süsteemi
Mõtlemise kahe viisi vastu, mille kutsusid välja vihase naise pilt ja korrutamisülesanne, on psühholoogid tundnud elavat huvi juba aastakümneid ning pakkunud neile palju nimetusi. Kasutan termineid, mille pakkusid esimestena välja psühholoogid Keith Stanovich ja Richard West, ning nimetan kaht mõtlemissüsteemi Süsteemiks 1 ja Süsteemiks 2.
• Süsteem 1 tegutseb automaatselt ja kiiresti, vähese pingutusega või üldse pingutuseta ning tahtliku kontrolli tundeta.
• Süsteem 2 suunab tähelepanu vaimset pingutust nõudvatele tegevustele, sealhulgas keerulised arvutused. Süsteemi 2 tegevust seostatakse sageli iseotsustamise, valiku ja keskendumise subjektiivse kogemisega.
Nimetusi Süsteem 1 ja Süsteem 2 kasutatakse psühholoogias laialdaselt, kuid mina lähen kaugemale ning käesolevat raamatut võite lugeda kui psühhodraamat kahe tegelasega.
Endast mõeldes samastame end Süsteemiga 2, teadliku arutleva minaga, kellel on oma tõekspidamised, kes teeb valikuid ning otsustab, mida mõelda ja mida teha. Kuigi Süsteem 2 arvab ise, et on sündmuste tulipunktis, on selle raamatu peategelane automaatne Süsteem 1. Kirjeldan Süsteemi 1 loomas pingutuseta muljeid ja tundeid, mis on Süsteemi 2 selgelt väljendatud tõekspidamiste ja teadlike valikute peamised allikad. Süsteemi 1 automaatne tegutsemine loob üllatavalt keerukaid ideede mustreid, ent vaid aeglasem Süsteem 2 suudab konstrueerida mõtteid korrastatud sammude jadana. Kirjeldan ka olukordi, milles Süsteem 2 võtab juhtimise üle, heites Süsteemi 1 vabakäigul kujunenud impulsid ja assotsiatsioonid kõrvale. Kutsun teid mõtlema kahest süsteemist kui nende endi individuaalsete võimete, piiride ja toimingutega tegutsejatest.
Järgnevalt on ligikaudses keerukuse järjekorras toodud mõned näited Süsteemile 1 omistatud automaatsetest tegevustest:
• tajumine, et üks objekt asub kaugemal kui teine;
• ootamatu heli allika asukoha määramine;
• väljendi „nagu sukk ja…” lõpetamine;
• grimassi tegemine kohutava pildi peale;
• vaenulikkuse tabamine hääles;
• vastuse leidmine liitmistehtele 2 + 2 =?
• sõnade lugemine suurtelt kuulutustahvlitelt jms;
• auto juhtimine tühjal maanteel;
• tugeva käigu leidmine males (kui olete malemeister);
• lihtsatest lausetest arusaamine;
• arusaamine,