„Sinul samuti,” tähendas Clary.
„Arvasin, et sul ei ole neid.”
„Amatise omad,” vastas tüdruk. „Kuule, ma pean sulle midagi rääkima.”
Jace laskis tal ennast kõrvale tõmmata. Clary jutustas, mida oli köögi ukse juures seistes kuulnud ema ja Luke’i karbist rääkimas. „Olen kindel, et tundsin selle ära. Sedasama karpi, mis oli emal, kui mina olin alles väike, nägin Sebastiani korteris.”
Jace vedas käega läbi heledate salkude. „Arvasingi, et midagi on juhtunud,” vastas poiss. „Maryse sai hommikul sinu emalt teate.” Jace näis vaatavat endasse. „Sebastian muutis Luke’i õe tumestatuks,” lisas ta. „Ta tegi seda meelega, et haavata Luke’i ja tema kaudu sinu ema. Ta vihkab Jocelyni. Et Amatist röövida, pidi Sebastian selsamal ööl, kui võitlesime Burrenis, tungima Alicantesse. Õigupoolest rääkis ta, et kavatseb seda teha – siis, kui olime veel seotud. Ta ütles, et plaanib röövida Alicantest ühe varjuküti, aga jättis enda teada, kelle nimelt.”
Clary noogutas. Tal oli alati imelik kuulda Jace’i rääkimas sellest, kes ta oli olnud; kõnelemas tollest Jace’ist, kes oli kunagi olnud Sebastiani sõber, koguni midagi enamat kui sõber – tema liitlane. Too Jace oli viibinud Clary Jace’i nahas ja kandnud tema nägu, olles sisimas hoopis teine inimene.
„Küllap võttis ta karbi siis kaasa ja jättis Amatise majja,” lisas Jace. „Ta teadis ju, et su perekond selle sealt ühel päeval leiab. See pidi olema omamoodi sõnum või signatuur.”
„Kas niisugune on Klaavi arvamus?” küsis Clary.
„Nõnda arvan mina,” ütles Jace ja vaatas tüdrukule silma. „Ning sa ju tead, et meie mõistame Sebastianit paremini kui nemad seda eales suudavad. Nemad ei tea temast kõige vähematki.”
„Veab neil.” Läbi õhu kaikus vali kellahelin ja väravapooled libisesid lahku. Clary ja Jace läksid Lightwoodide ning Luke’i ja Jocelyni juurde ja lasksid väravast sisse valguvate varjuküttide voolul end kaasa kanda. Nad kõndisid läbi kindlust ümbritseva aia, läksid trepist üles, astusid laiast uksest sisse ja sattusid pikka koridori, mille lõpus oli nõukogu saal.
Saali uksel seisis Jia Penhallow, seljas konsulirüü, ja jälgis, kuidas üks varjukütt teise järel sisse astus. Saal oli ehitatud amfiteatrina: poolkaarena lae poole kerkivate pingiridade vastas seisis ruumi esiosas kõrgem nelinurkne platvorm. Sellel paiknes kaks kõnepulti, millest üks oli mõeldud konsulile, teine inkvisiitorile; pultide taga olevatest suurtest akendest avanes vaade all laiuvale Alicantele.
Clary hoidis Lightwoodide ja ema ligi ning võttis istet nende juures, samal ajal kui Robert Lightwood eraldus neist ja kõndis mööda vahekäiku edasi, et võtta sisse inkvisiitorile määratud koht. Kõnepultide taga seisis neli kõrget tooli, kõigi seljatuge kaunistas sümbol: loitsuraamat, kuu, täht ja nooleots. Need kohad olid mõeldud nõukogusse kuuluvatele allilmlaste esindajatele. Luke vaatas sinnapoole, kus oli tema koht, aga jäi Jocelyni kõrvale. See ei olnud täiskogu koosolek, kus osalenuksid ka allilmlased. Luke ei viibinud siin ametiisikuna. Istmeridade ette oli seatud sinise sametiga kaetud laud. Sametil lebas midagi pikka ja teravat – midagi, mis läikles aknast langeva valguse käes. Surmamõõk.
Clary laskis pilgul ringi käia. Varjuküttide jõgi oli kahanenud nirekeseks. Saal oli vaat et vastukajava katuseni täis. Kunagi oli sellel olnud rohkem sissepääse kui üksnes Gardi kaudu. Clary teadis neid olevat paiknenud Westminster Abbeys, samuti Sagrada Familía ja Vassili Blažennõi kirikus, aga portaali leiutamise järel olid need kinni pitseeritud. Clary pidi tahes-tahtmata mõtlema, kas pole mängus mingi võluvägi, et nõukogu saal kõik tulijad ära mahutas. Ta polnud selles kunagi näinud nii palju inimesi, aga ometi leidus siin-seal veel vabu kohti, kui Jia Penhallow poodiumile astus ja valjusti käsi plaksutas.
„Palun nõukogu tähelepanu,” lausus ta.
Ruumis jäi kiiresti vaikseks; paljud varjukütid kallutasid end ettepoole. Kuulujutud olid lennelnud ringi nagu hirmunud linnud ning õhus oli elektrit, mis särises infonäljas inimeste vahel.
„Bangkok, Buenos Aires, Oslo, Berliin, Moskva, Los Angeles,” loetles Jia. „Rünnakud järgnesid üksteisele nii kiiresti, et neist ei jõutud teatada. Ei jõutud häiret anda. Kõigi nende linnade Konklaavidest on varjukütid kaasa võetud ja pööratud. Üksnes vähesed, kahetsusväärselt vähesed, olgu siis väga vanad või väga noored, notiti lihtsalt maha ning nende surnukehad jäeti meile põletada – liita nende hääled Vaikuse linna kadunud varjuküttide sosinatele.”
Kusagilt esimestest ridadest kostis hääl. Rääkija oli mustajuukseline naine, kelle põse tumedal nahal kerkis esile hõbedane tätoveeritud koikala. Clary oli harva näinud varjuküttidel märkide kõrval teisi tätoveeringuid, aga midagi ennekuulmatut selles ei olnud. „Ütlesid „pööratud”,” lausus naine. „Sa ei pidanud sellega silmas, et nad on tapetud?”
Jia huuled tõmbusid kitsaks triibuks. „Ma ei pidanud silmas tapmist,” vastas ta. „Pidasin silmas pööramist. Jutt käib tumestatutest, nendest, keda Jonathan Morgenstern ehk Sebastian, nagu ta nüüd eelistab ennast kutsuda, on põrgukarika abil nefilimide algsest eesmärgist kõrvale kallutanud. Kõigile Instituutidele saadeti Burrenis asetleidnud sündmuste kohta teade. Me oleme tumestatutest juba mõnda aega teadlikud olnud – iseasi et leidub kindlasti ka selliseid, kes pole tahtnud seda uskuda.”
Saalist käis läbi häältekõmin. Clary peaaegu ei kuulnudki seda. Ta küll tundis, et Jace hoiab tal käest kinni, aga tema kõrvus undas Burreni tuul ning silme eest vilksatasid läbi põrgukarika abil muudetud varjukütid, kes tõusid ja vaatasid Sebastiani poole, kuna „Halli raamatu” märgid hakkasid luituma ja kadusid nende nahalt…
„Varjukütid ei võitle teiste varjuküttide vastu,” ütles vanem mees kusagil eespool. Jace sosistas Claryle kõrva, et too on Reykjavíki Instituudi juht. „See on pühaduserüvetus.”
„See on pühaduserüvetus,” nõustus Jia. „Pühaduserüvetus ongi Sebastian Morgensterni lipukiri. Tema isa ihkas vabastada maailma allilmlastest. Poja eesmärk on hoopis teine. Tema tahab põrmustada nefilimid ning soovib teha seda nefilimide endi kätega.”
„Kui tal õnnestus teha nefilimidest mingid… mingid koletised, peaksime kindlasti leidma mooduse, kuidas anda sellele muutusele tagasikäik,” lausus Mumbai Instituudi juht Nasreen Choudhury, kuninglik oma ruunidega ehitud valges saris. „Pole ju mõeldav, et võiksime omadele nii lihtsalt käega lüüa.”
„Berliini sündmuspaigalt leiti üks tumestatu,” ütles Robert. „Ta oli haavatud ning jäetud ilmselt sinna surema. Vaikivad Vennad uurivad teda praegu, püüdes leida teavet, mis võimaldaks töötada välja ravimeetodi.”
„Missugune tumestatu?” küsis kalatätoveeringuga naine. „Enne pööramist oli tal ometi nimi. Varjukütinimi.”
„Amalric Kriegsmesser,” ütles Robert pärast hetkelist kõhklust. „Tema perekonnale on juba teatatud.”
Spiraallabürindi sortsid juba töötavad ravimeetodi kallal, kajas saalis Vaikiva Venna kõigile suunatud mõtteline hääl. Clary tundis ära Vend Zachariah’, kes seisis poodiumi lähedal, käed rinnal ristatud. Tema kõrval oli Helen Blackthorn, leinarõivad seljas, nägu murelik.
„Sortsid on sortsid,” lausus keegi põlastavalt. „Pole nad põrmugi paremad meie endi Vaikivatest Vendadest.”
„Kas Kriegsmesserit küsitleda ei saa?” katkestas teda pikk valgepäine naine. „Ehk oskab ta öelda, mis Sebastianil järgmiseks kavas on, või teab koguni meetodit, mis võimaldaks teda ravida…”
Amalric Kriegsmesser vaagub elu ja surma piiril ning pealegi on ta põrgukarika teener, vastas Vend Zachariah. Ta on täielikult põrgukarika mõju all. Tal