„Clary?” Hääl kuulus tema emale, kes seisis uksepiida vastu toetudes ja silmitses teda. „Mis need on… Oi.” Jocelyn tuli tuppa, puudutas kleiti ja ohkas. „Oh, Amatis.”
„Ta ei saanudki Stephenist üle, ega?” küsis Clary.
„Mõnikord juhtub, et ei saada.” Jocelyn tõstis käe kleidilt Clary juustele ja lükkas need emaliku täpsusega näolt eemale. „Ja meie, nefilimid… armastame enamasti ennastunustavalt. Armuda ainult kord elus ja surra armastusest – mu vana õpetaja ütles, et nefilimidel on süda nagu inglitel: nood tundsid inimeste kombel valu, mis ei läinud iial üle.”
„Aga sinul ju läks. Sa armastasid Valentine’i, kuid nüüd armastad Luke’i.”
„Ma tean.” Jocelyni pilk oli suunatud kaugusse. „Alles siis, kui olin juba mõnda aega maapealsete seas elanud, hakkasin mõistma, et nemad saavad armastusest teistmoodi aru. Mõistsin, et seda tunnet on võimalik kogeda mitu korda; et südame haavad paranevad, nii et võid armuda ikka ja jälle. Ning Luke’i olen ma alati armastanud. Ma ei pruukinud seda küll ise teada, aga armastasin teda.” Jocelyn osutas voodil lebavatele riietele. „Peaksid kandma seda leinajakki,” ütles ta. „Homme.”
„Koosolekule minnes?” küsis Clary ehmunult.
„Hulk varjukütte on surnud või muudetud tumestatuteks,” vastas
Jocelyn. „Ei leidu varjukütti, kes poleks kedagi kaotanud – poega, venda, õde, sugulast. Nefilimid on üks pere. Düsfunktsionaalne, aga…” Naine puudutas tütre nägu. Tema enda ilmet varjas hämarus. „Katsu natuke magada, Clary,” ütles ta. „Homme tuleb pikk päev.”
Kui uks ema järel sulgus, tõmbas Clary öösärgi selga ja ronis sõnakuulelikult voodisse. Ta pani silmad kinni ja proovis uinuda, aga und ei tulnud. Tulevärgina sähvisid tema laugude taga pildid: taevast langevad inglid; kuldne veri; aheldatud, pimedate silmadega Ithuriel rääkimas ruunikujutistest, mida ta oli tüdrukule kogu tolle elu jooksul saatnud, nägemustest ja tulevikku kuulutavatest unenägudest. Claryle meenus, kuidas ta oli näinud unes oma venda, kes kõndis jäätunud järvel, mustadest tiibadest tilkumas verd…
Tüdruk heitis teki pealt. Keha oli kuum ja sügeles; närvid olid liiga pingul, et magama jääda. Roninud voodist välja, tatsas ta trepist alla, et võtta klaas vett. Elutuba oli hämar, nõrka nõiavalgust immitses koridori. Ukse tagant kostis vaikseid hääli. Keegi oli ärkvel ja ajas köögis juttu. Clary hiilis vaikselt mööda koridori edasi, kuni pealtkuuldud vaiksed sosinad muutusid selgemaks ja sõnad võtsid kuju. Kõigepealt tundis tüdruk ära ema hääle. See oli rusutud ja pingul. „Aga ma ei mõista, kuidas see puhvetkappi sai,” ütles Jocelyn. „Ma pole seda näinud sellest ajast peale, kui Valentine võttis New Yorgis kõik meie asjad endaga kaasa.”
Luke’i hääl: „Kas Clary ei öelnud, et nägi seda Jonathani käes?”
„Jah, aga sellisel juhul pidanuks see hävima koos tolle koleda korteriga, eks?” Astunud veel edasi, jäi Clary köögi ukse juures seisma ja Jocelyni hääl kostis valjemini. „Korteriga, kus kapp oli täis minule ostetud riideid. Nagu loodaks Valentine, et tulen tagasi.”
Clary seisis väga vaikselt. Ema ja Luke istusid köögilaua ääres; ema oli langetanud pea käele ja Luke silitas tema selga. Clary oli rääkinud emale üksikasjalikult korterist; sellestki, kuidas Valentine oli hoidnud alles kõik Jocelyni asjad, uskudes kindlalt, et ühel päeval tuleb naine tagasi ja hakkab koos temaga seal elama. Ema oli kuulanud rahulikult, aga ilmselt mõjus see jutustus talle siiski rängemalt, kui tüdruk oli osanud arvata.
„Teda pole enam, Jocelyn,” lausus Luke. „Tean, et see võib tunduda peaaegu võimatu. Valentine oskas panna end maksma isegi siis, kui oli sunnitud ennast varjama. Kuid nüüd on ta tõepoolest surnud.”
„Aga mu poeg paraku pole,” ütles Jocelyn. „Kas tead, et igal aastal võtsin selle karbi tema sünnipäeval välja ja nutsin seda vaadates? Mõnikord näen veel praegugi unes roheliste silmadega poisikest. Poissi, keda pole mürgitatud deemoniverega – kes on suuteline naerma ja armastama, olema inimene; selle poisi pärast nutsin ma, aga teda pole kunagi olemas olnud.” Võtsin selle välja ja nutsin seda vaadates, mõtles Clary – ta teadis nüüd, mis karbist jutt käib. Mälestusmärgist lapsele, kes oli surnud, ehkki elas ikka veel. Karbist, milles olid tema titejuuksed, fotod ja tilluke king. Viimati oli Clary näinud seda venna toas. Küllap oli ta selle saanud Valentine’ilt, aga tüdruk ei suutnud mõista, miks ta selle alles oli hoidnud. Sentimentaalsuses teda vaevalt keegi süüdistada sai.
„Sa pead sellest Klaavile rääkima,” ütles Luke. „Kui sellel on midagi pistmist Sebastianiga, siis tahavad nad teada.”
Claryl läks seest üleni külmaks.
„Kui ma ometi ei peaks seda tegema,” lausus Jocelyn. „Kui võiksin kogu selle kupatuse tulle visata. Ma ei suuda taluda mõtet, et see on minu süü,” pahvatas naine. „Kõik, mida olen eales soovinud, on kaitsta Claryt. Aga nüüd ohustab teda ja meid kõiki ennekõike too, keda poleks olemaski, kui ei oleks mind.” Jocelyni hääl oli muutunud kõlatuks ja kibedaks. „Oleksin pidanud poisi tapma, kui ta oli alles väike,” lausus naine ning nõjatus tagasi, Luke’ist eemale, nii et Clary nägi köögilaual olevat eset. See oli sama hõbedane karp, mida ta hästi mäletas. Raske, lihtsa kaanega, küljel graveeritud nimetähed J. C.
Gardi uued väravad helkisid hommikupäikeses. Vanad, oletas Clary, olid saanud kannatada lahingus, mis hävitas suure osa Gardi ja söestas mäenõlval kasvavad puud. Teisel pool väravaid avanes allpool tema pilgule Alicante – kanalite sillerdav vesi, kõrguvad deemonitornid, mille tipud kiiskasid päikeses nagu sätendav vilgukivi.
Gard ise oli taastatud. Selle seinu ja torne polnud tuli suutnud hävitada. Endiselt ümbritses seda müür ning uued väravad olid valmistatud sellestsamast tugevast läbipaistvast adamas’est millest deemonitornidki. Need paistsid olevat käsitsi sepistatud ning moodustasid kaarduvaid mustreid ümber nõukogu sümboli, nelja ruudukujuliselt paikneva C, mis tähistasid nõukogu, püha lepingut, Klaavi ja konsulit7. Iga C kumeruses paiknes ühe allilmlaste haru sümbol. Hunte esindas poolkuu, sortse loitsuraamat, haldjarahvast haldjanool ja vampiire täht.
Täht. Clary ise polnud suutnud välja pakkuda midagi, mis võinuks sümboliseerida vampiire. Veri? Kihvad? Aga tähes oli midagi lihtsat ja elegantset. See säras pimeduses, pimeduses, mida miski ei suuda hajutada, ja see oli üksildane, nagu on üksildane kõik, mis iial ei sure.
Clary tundis Simonist teravalt puudust. Ta oli öösel vähe maganud ja seepärast väsinud ning tema tundevarud olid otsakorral. Asja tegi hullemaks see, et ta tajus endal rohkeid vaenulikke pilke. Väravate juures tungles kümneid varjukütte, kellest suurem osa olid talle tundmatud. Paljud uudistasid salamisi Jocelyni ja Luke’i; mõni astus ligi ja teretas, teised vaatasid uudishimulikult eemalt. Jocelyn oli väliselt rahulik, aga tundus, et see nõuab temalt mõningat jõupingutust.
Üha uusi varjukütte tuli mööda teerada Gardi mäest üles. Kergendustundega märkas Clary nende seas Lightwoode – kõige ees Maryse, tema kõrval Robert, nende järel Isabelle, Alec ja Jace. Nad kandsid leinarõivaid. Maryse näis olevat eriti morn. Clary pani tahes-tahtmata tähele, et mees ja naine kõnnivad küll kõrvuti, ent ometi teineteisest eemal, nii et isegi käed ei puutu kokku.
Jace eraldus teistest ja hakkas tema poole tulema. Teda saatsid pilgud, aga poiss ei paistnud seda märkavatki. Ta oli nefilimide seas erilisel moel kuulus – Valentine’i poeg, kes polnudki päriselt tema poeg. Sebastian oli ta röövinud, Taeva mõõk oli ta vabastanud. Clary teadis seda lugu hästi, nagu teadsid kõik teisedki Jace’i lähedased, aga kõlakad olid levinud kulutulena ning omandanud seejuures üha uusi värve ja varjundeid.
„…ingli