Aga Emma raputas pead. „Marki ei tumestatud. Ta viidi lihtsalt kaasa.”
Clary kibrutas kulmu. „Võeti kaasa?”
„Talle ei tahetud karikast juua anda, sest temas on haldjaverd,” selgitas Emma ning Claryle meenus Aleci ütlus, et Blackthornide sugupuus on haldjast esivanem. Just nagu ennetades Clary järgmist küsimust, lisas Emma väsinult: „Haldjaverd on ainult Markil ja Helenil. Neil oli üks ema, aga ta jättis nad juba väiksena härra Blackthornile. Julianil ja teistel oli teine ema.”
„Aa,” ütles Clary, tahtmata tüdrukut sel teemal pinnida; Emma oli niigi haiget saanud, polnud vaja, et ta näeks Clarys järjekordset täiskasvanut, kes kasutab teda ära, et saada oma küsimustele vastuseid. „Helenit ma tean. Kas Mark on tema moodi?”
„Jah… Helenil ja Markil on natuke teravate otstega kõrvad ja heledad juuksed. Nemad on ainsad blondid Blackthornid. Kõigil teistel on pruunid juuksed peale Ty – temal on need mustad ja keegi ei tea, miks. Livvyl ju ei ole ning ometi on tema ja Ty kaksikud.” Emma nägu oli natuke elavnenud ja sellesse oli ilmunud pisut värvi; oli ilmne, et talle meeldib Blackthornidest rääkida.
„Niisiis ei tahtnud nad, et Mark karikast jooks,” ütles Clary. Salamisi oli ta imestunud, et see Sebastianile mingil moel korda läks. Sebastian ei olnud küll allilmlasi vihanud nagu Valentine, aga mingit sümpaatiat ta nende vastu ka ei tundnud. „Võib-olla ei mõju see neile, kelles on allilmlaste verd.”
„Võib-olla,” nõustus Emma. Clary sirutas käe välja ning asetas selle Emma omale. Ta kartis vastust, aga ei suutnud ometi jätta küsimust esitamata. „Sinu vanemaid ta ju ei pööranud, ega?”
„Ei… ei,” ütles Emma, tema hääl oli nüüd hakanud värisema. „Nad on surnud. Nemad ei olnud Instituudis; oli tulnud teade deemonite tegevuse kohta ja nad uurisid seda. Nende laibad leiti rannalt pärast rünnakut. Oleksin võinud nendega kaasa minna, aga tahtsin jääda Instituuti. Tahtsin koos Julesiga treenida. Kui oleksin lihtsalt läinud nendega koos…”
„Siis oleksid sina ka surnud,” lausus Clary.
„Kust sa seda tead?” nõudis Emma, aga tema silmis oli midagi – midagi, mis tahtis seda uskuda.
„Ma näen, et oled tubli varjukütt,” jätkas Clary. „Näen su märke. Näen su arme. Ja seda, kuidas sa hoiad mõõka. Kui sina oled nii hea, jääb üle ainult arvata, et nemad olid ka head. Kui keegi oli nii tugev, et suutis nad mõlemad tappa, ei oleks sa suutnud neid tolle eest kaitsta.” Clary puudutas kergelt mõõka. „Mitte alati ei tule võitjaks kangelased,” ütles ta. „Mõnikord jäävad nad kaotajaks. Aga nad jätkavad võitlust, nad tulevad tagasi. Nad ei anna alla. See teebki neist kangelased.”
Emma tõmbas habinal hinge ning just sellel hetkel kopiti uksele. Clary pöördus vaatama ja uks avanes; koridorist hoovas tuppa valgust ja sisse astus Jace. Tabanud tema pilgu, poiss naeratas ja nõjatus vastu uksepiita. Noormehe juuksed olid väga tumedat kuldset tooni, silmad varjundi võrra heledamad. Mõnikord tundus Claryle, nagu näeks ta Jace’is pesitsevat tuld, mis sädeles tema silmades, nahas ja soontes päris pealispinna all. „Clary,” lausus poiss.
Claryle tundus, nagu oleks tema tagant kostnud vaikne häälitsus. Emma oli haaranud mõõga kätte ning vaatas Clary ja Jace’i vahelt läbi, silmad pärani.
„Nõukogu istung on läbi,” lausus Jace. „Jia näib olevat üsna pahur, et sa siia tormasid.”
„Järelikult olen endale jälle häda kaela tõmmanud,” ütles Clary.
„Nagu alati,” vastas Jace, aga torget leevendas naeratus. „Meie kõik hakkame lahkuma. Oled valmis kaasa tulema?”
Clary raputas pead. „Tulen pärast teie poole. Siis saate mulle rääkida, mis nõukogus juhtus.”
Noormees kõhkles viivu. „Lase Aline’il või Helenil ennast saata,” ütles ta viimaks. „Konsuli maja pole inkvisiitori omast kaugel.” Noormees tõmbas jopeluku kinni, lipsas toast välja ja sulges enda järel ukse.
Clary pöördus uuesti Emma poole; tüdruk vaatas teda ikka veel suuril silmil.
„Kas sa tunned Jace Lightwoodi?” ütles Emma.
„Ma… Mida?”
„Ta on kuulus,” ütles Emma, kes oli ilmselgelt rabatud. „Ta on kõige parem varjukütt. Kõige parem.”
„Ta on mu sõber,” vastas Clary, tähendades endamisi, et vestlus on võtnud ootamatu pöörde.
Emma mõõtis teda üleoleva pilguga. „Ta on su peika.”
„Kust sa seda…”
„Ma nägin, kuidas ta sind vaatas,” vastas Emma, „ning pealegi teavad kõik, et Jace Lightwoodil on pruut ja tema nimi on Clary Fairchild. Miks sa mulle ei öelnud, kes sa oled?”
„Küllap ma ei uskunud, et sa mu nime tead,” ütles Clary, tundes, et tal käib pea ringi.
„Ega ma rumal ole,” andis Emma vastu; tema hoiakust võis lugeda välja pahameelt, mispeale Clary ajas end sirgu, surudes alla soovi naerma pahvatada.
„Ei, rumal sa ei ole. Oled väga nutikas,” kinnitas ta. „Ning mul on hea meel, et tead, kes ma olen, sest tahan sulle öelda, et võid ükskõik mis ajal tulla ja minuga rääkida. Ning mitte ainult sellest, mis juhtus Instituudis, vaid millest aga soovid. Jace’iga võid samuti rääkida. Kas tahad teada, kust meid leida võib?”
Emma raputas pead. „Ei,” vastas ta ning tema hääl oli jälle vaikne. „Ma tean, kus inkvisiitori maja asub.”
„Tore.” Clary põimis käed rinnal vaheliti, põhiliselt selleks, et ei võtaks tüdrukukesel ümbert kinni ega kallistaks teda. Ta kahtles, kas see Emmale meeldiks. Neiu pöördus ukse poole.
„Kui oled Jace Lightwoodi pruut, peaks sul olema parem mõõk,” ütles Emma korraga ning Clary langetas pilgu mõõgale, mille oli hommikul endale vööle kinnitanud – vana relv, New Yorgis ühes muude asjadega kaasa pakitud.
Ta puudutas käepidet. „See ei ole siis hea või?”
Emma raputas pead. „Üldsegi mitte.”
Tüdrukuke lausus seda nii tõsiselt, et Clary naeratas. „Tänan nõu andmast.”
4
Tumedam kui kuld
Kui Clary inkvisiitori maja uksele koputas, avas selle Robert Lightwood.
Clary tardus esialgu paigale ega teadnud, mida öelda. Ta polnud Jace’i kasuisaga eales sõnagi vahetanud ega tundnudki teda õieti. Mees oli alati viibinud tagaplaanil – seisnud tavaliselt varjuna Maryse’i taga, käsi tema tooli seljatoel. Robert oli suur tumedajuukseline mees, kelle habe oli korralikult piiratud. Clary ei suutnud kujutleda, et ta võis kunagi olla tema isa sõber, ehkki teadis, et Robert oli kuulunud Valentine’i Ringi. Tema näol oli liiga palju kortse ja lõuapärad olid liiga rangelt kokku surutud, et Clary oleks suutnud kujutleda teda noorena.
Kui Robert talle otsa vaatas, nägi Clary, et mehe silmad on väga tumedat sinist värvi – nii tumedad, et tüdruk oli alati pidanud neid mustaks. Tema näoilme ei muutunud; Clary tajus temast õhkuvat pahakspanu. Tüdruk järeldas, et Jia pole ainus, keda ta nõukogu saalist Emma järel ära joostes oli pahandanud. „Kui otsid mu lapsi, siis nemad on ülakorrusel,” olid mehe ainsad sõnad. „Kõige ülemisel.”
Clary astus temast mööda erakordselt uhkesse halli. Maja oli ametlikult projekteeritud inkvisiitorile ja tema perekonnale; see oli suur, kõrgete lagedega ning täis rasket kallihinnalise välimusega mööblit. Siin jätkus ruumi võlvkaartele ja avarale trepile ning laest rippus alla tuhmis nõiavalguses sädelev kroonlühter. Ei tea, kus Maryse on ja kas talle meeldib see maja, mõtles tüdruk.
„Tänan,” lausus Clary.
Robert