„Ta teeks ka sinu nimel kõike, Izzy.” Nähes Isabelle’i näol kahtlust, asetas ta pihu neiu põsele. „Olgu peale – kui te ei lähe eriti kauaks, mis me siin siis üldse jahmerdame?”
Isabelle tegi talle grimassi. Neiu põsed ja huuled olid roosad, külm oli pannud need õhetama. Simon oleks tahtnud suruda oma külmad huuled Izzy omadele, mis olid nii tulvil verd ja elu ja soojust, aga nägi, et neiu vanemad vaatavad nende poole. „Ma kuulsin, kuidas Clary sinuga hüvasti jättis. Ta ütles, et armastab sind.”
Simon jäi talle otsa vaatama. „Jah, aga ta ei mõelnud seda niiviisi…”
„Ma tean,” tõrjus Isabelle. „Usu, ma tean seda. Aga see tuleb tal nii kergelt ja sina vastad sama kergelt; mina ei ole seda kellelegi öelnud. Kui siis ainult perekonnaliikmetele.”
„Kui sa seda ütled,” lausus poiss, „siis võid haiget saada. Sellepärast sa ei ütlegi.”
„Sina samuti.” Neiu silmad olid suured ja mustad ning neist peegeldus vastu tähevalgus. „Sa võid samuti haiget saada. Mina võin sulle haiget teha.”
„Ma tean,” vastas Simon. „Tean, aga see ei lähe mulle korda. Jace ütles kord, et trambid mu südamest üle, jalas kõrge kontsaga saapad, aga ma pole lasknud sellel ennast häirida.”
Isabelle turtsatas korraks üllatusest. „Ütles ta tõesti nõnda? Ja sina ei pistnudki plehku?”
Simon kummardus neiu poole; kui ta oleks veel hinganud, riivanuks tema hingeõhk Isabelle’i juukseid. „Peaksin seda endale suureks auks.”
Neiu kallutas pead ja nende huuled puutusid kokku. Isabelle’i omad olid nii soojad, et poisil hakkas lausa valus. Izzy kohmitses midagi teha – teeb vist keebihaake lahti, mõtles poiss korraks, aga ei, Isabelle ei hakkaks ju ometi kogu pere silme all lahti riietuma. Simon ei uskunud ka, et tal jätkuks meelekindlust tüdrukut takistada. Eks olnud too ju lõppude lõpuks Isabelle ja ta oli – peaaegu – öelnud, et armastab Simonit.
Neiu hakkas rääkima ning tema huuled liikusid Simoni suu vastas. „Võta see,” sosistas ta ning poiss tundis kuklal jahedust ja kurgul sametist puudutust, kui Isabelle pisut eemale tõmbus ja kinnastatud sõrmedega õrnalt tema kaela riivas.
Simon langetas pilgu. Tema rinnal sädeles veripunane nelinurk. Isabelle’i rubiinripats. Ehe, mida oli varjuküttide perekonnas põlvest põlve edasi antud ning mille võluvägi võimaldas kindlaks teha, kas läheduses on deemonienergiat.
„Ma ei saa seda vastu võtta,” lausus poiss rabatult. „Iz, see maksab ilmselt terve varanduse.”
Isabelle ajas end sirgu. „See pole kingitus, vaid laen. Hoia seda, kuni jälle kohtume.” Neiu libistas oma kinnastatud sõrmedega üle rubiini. „Mingi ammuse loo järgi olevat see tulnud meie perekonda ühe vampiiri kaudu. Niisiis igati sobiv.”
„Isabelle, ma…”
„Aitab,” ütles neiu, katkestades teda, ehkki ei teadnud, mida poiss oli kavatsenud öelda. „Ära ütle enam midagi – esialgu.” Selg ees, hakkas Isabelle eemalduma. Üle neiu õla nägi Simon tema vanemaid – ainsaid kogu Konklaavist. Luke oli portaalist läbi läinud ja Jocelyn valmistus talle järgnema. Alec, kes ilmus, käed taskus, välja Instituudi nurga tagant, vaatas kulmu kergitades Isabelle’i ja Simoni poole ning kõndis edasi. „Vaata ainult, et sa minu ära olles mitte ühegi teisega ei käi – on ju?”
Simon vaatas talle ainiti järele. „Kas see tähendab, et me käime?” küsis ta, aga neiu üksnes muigas salapäraselt, pöördus ja tormas portaali poole. Poiss nägi, kuidas ta Alecil käest kinni võttis, ning nad astusid koos portaali. Maryse järgnes neile, siis läks Jace ja viimaseks jäi Clary, kes seisis Catarina kõrval, küütleva sinise valguse raamis.
Clary pilgutas Simonile silma ja astus portaali. Poiss vaatas, kuidas see tüdruku pööreldes endaga kaasa kiskus, ning siis oli ta läinud.
Simon tõstis käe kurgu all rippuva rubiini juurde. Talle tundus, otsekui tuksleks kivis miski – võbelev pulss. Peaaegu nagu oleks tal jälle süda.
3
Lindudena mägedele 5
Clary asetas koti ukse juures põrandale ja vaatas ringi.
Ta kuulis, kuidas ema ja Luke tema lähedal askeldavad, sättides pakke ja lülitades sisse Amatise maja nõiavalguslampe. Clary valmistas ennast ette. Neil ei olnud õigupoolest ikka veel aimu, kuidas Sebastian Amatise oli röövinud. Nõukogu liikmed olid ohtlikke aineid otsides siin küll ringi vaadanud, aga Clary tundis oma venda: kui teda oleks vallanud tuju, oleks ta majas kõik hävitanud kas või ainuüksi selleks, et näidata oma võimu – peksnud diivanid pilbasteks, löönud peeglid kildudeks, purustanud aknad pihuks ja põrmuks.
Ta kuulis, kuidas ema kergendatult ohkas, ja mõistis, et Jocelyn oli mõelnud sedasama: ükskõik mis siin ka poleks juhtunud, maja paistis korras olevat. Polnud mingit märki, et Amatisega oleks sündinud midagi halba. Diivanilaual olid virnas raamatud, põrandad olid küll tolmused, aga neil ei vedelnud rämpsu, fotod rippusid seinal otse. Clary süda tõmbus valusasti kokku, kui ta nägi kamina kõrval värsket fotot: tema koos Luke’i ja Jocelyniga Coney Islandil üksteise ümbert kinni hoidmas ja naeratamas.
Claryle meenus viimane kord, kui ta Amatist oli näinud: kuidas Sebastian surus karikat naise huulile ja too pani karjudes vastu. Kuidas naise pilgus oli karikast võetud sõõmu järel kustunud kõik, mis oli talle omane. Clary mõtiskles, kas kellegi surma vaadata tunduks samamoodi. Ei saanud küll öelda, nagu poleks ta näinud inimesi suremas. Valentine oli surnud tema silme all. Kas polnud Clary liiga noor, et kanda endaga kaasas nii rohkeid kummitusi?
Luke oli astunud kamina juurde ja vaatas selle kõrval rippuvaid fotosid. Ta sirutas käe ja puudutas üht, millele olid jäädvustatud kaks sinisilmset last. Neist noorem, poiss, joonistas, samal ajal kui õde vaatas armastava näoga pealt.
Luke oli väsinud näoga. Portaal oli kandnud nad Gardi ning sealt olid nad tulnud alla ja kõndinud läbi linna Amatise majani. Luke krimpsutas ikka veel aeg-ajalt nägu, kui küljehaav valu tegi – vigastus polnud seniajani päris paranenud –, aga Clary ei uskunud, et see teda eriti vaevaks. Amatise majas valitsev vaikus, kodused kaltsuvaibad, hoolikalt sätitud mälestusesemed – siin kõneles kõik tavapärasest elust, mis oli ühtäkki kõige julmemal moel katkestatud.
Jocelyn astus Luke’i juurde, pani käe talle õlale ning ütles midagi vaikselt ja rahustavalt. Mees pöördus tema käte vahel ja toetas pea naise õla vastu. Selles oli rohkem lohutuse otsimist kui romantikat, aga Claryle tundus ikka, nagu oleks ta sattunud peale lembehetkele. Vaikselt võttis tüdruk õlakoti ja hakkas trepist üles minema.
Külaliste magamistuba oli samasugune kui ennegi. Väike, seinad valgeks värvitud; aknad ümmargused nagu illuminaatorid – sellest seal oli Jace ühel ööl sisse roninud –, voodil seesama värviline lapitekk. Tüdruk laskis kotil öökapi kõrvale kukkuda. Sellele öökapile oli Jace jätnud hommikul kirja, andes teada, kuhu ta läks, ja öeldes, et ei tule tagasi.
Clary istus voodiservale, püüdes kiskuda end lahti mälestuste kammitsaist. Tüdruk polnud kujutlenud, kui raske on viibida taas Idrises. New York oli kodu, oli tavaline. Idris tähendas sõda ja hävingut. Just Idrises oli ta näinud esimest korda surma.
Clary veri ümas ja vasardas kõrvus. Ta oleks tahtnud näha Jace’i, näha Alecit ja Isabelle’i – nemad oleksid andnud talle pidepunkti, toonud ta tagasi reaalsusesse. Väga nõrgalt kuulis tüdruk ema ja Luke’i alumisel korrusel ringi liikumas. Kas ei kostnud köögist koguni tasside kõlksatust? Tüdruk ajas end voodilt püsti ja läks jalutsi juurde, kus seisis neljakandiline riidekirst. Kui Clary eelmine kord siin viibis, oli Amatis selle toonud ning käskinud tal otsida sealt endale rõivaid.
Tüdruk põlvitas ja tegi kaane lahti. Needsamad riided, hoolikalt paberikihtide vahele pakitud: koolivorm, praktilised kampsunid ja teksad,