„Ei,” alustas Julian, aga Jia katkestas teda, hääl endiselt leebe: „Emma, me küsitlemegi järgmisena sind. Mõõk on küll valus, aga see ei tee midagi halba…”
„Jätke järele,” ütles Emma. „Jätke kohe järele.” Ta astus Juliani juurde, aga poiss hoidis mõõgast kindlalt kinni. Oli näha, et ta ei kavatse seda loovutada. Ta raputas pead, kui Emma käed tema kätele asetas, nii et nad hoidsid mõõka kahekesi.
„Ma viskasin Sebastianit pistodaga,” lausus Emma ja tema hääl kandus üle kogu saali. „Aga ta tõmbas selle välja ja naeris. Ta ütles: „Kahju, et pead surema. Ellu jäädes oleksid võinud Klaavile rääkida, et Lilith on andnud mulle määratu jõu. Võib-olla õnnestuks mind surmata Hiilgavaga. Kahju, et nefilimid ei saa enam taevalt teeneid paluda, sest ükski hädine relv, mida nad valmistavad oma Adamanti tsitadellis, ei suuda mind enam vigastada.””
Claryt läbistas värin. Emma sõnade taga kuulis ta Sebastiani häält ning vaat et nägi teda enda ees seismas. Saalis oli puhkenud sumin ning ta ei kuulnud, mida Jace talle ütles.
„Kas oled kindel, et sa ikka südant tabasid?” nõudis Robert, tumedad kulmud ninajuurele kokku tõmbunud.
Sedapuhku vastas Julian. „Emma tabab alati,” ütles ta, hääl nii pahane, nagu oleks solvatud teda.
„Mina tean, kus süda asub,” vastas Emma, astudes Julianist eemale ning pilk, mille ta konsulile ja inkvisiitorile heitis, oli tulvil viha või midagi enamat kui viha – valu. „Aga paistab, et teie ei tea.”
Tüdruku hääl kerkis ja ta tormas poodiumilt minema, peaaegu trügides Robertist mööda. Ta tõmbas lahti sama ukse, mille kaudu oli tulnud, ja kadus ning Clary kuulis omaenda hingeõhku kahinal hammaste vahelt välja pressimas: kas tõesti ei lähe keegi lapsele järele? Oli selge, et Julian tahaks minna, aga tema seisis konsuli ja inkvisiitori vahel, hoidis rasket surmamõõka ega saanud paigast liikuda. Näol valugrimass, vaatas Helen Emmale järele, hoides süles noorimat poissi, Tavvyt.
Ühtäkki oli Clary jalul. Ema sirutas käe, et teda tagasi hoida, aga juba tormas tüdruk mööda pingiridade vahel kulgevat vahekäiku allapoole. Jõudnud selle lõpus olevate puust astmeteni, jooksis ta neist üles, möödus konsulist ja inkvisiitorist, seejärel Helenist ja astus sisse samast uksest mis Emmagi.
Seejuures oleks ta äärepealt pikali jooksnud Aline’i, kes seisis avatud ukse juures ning jälgis kulmu kortsutades, mis toimub nõukogu saalis. Claryt nähes kadus tema näolt tusane ilme ja andis maad üllatusele. „Mida sina siin teed?”
„See väike tüdruk,” lausus Clary hingeldades. „Emma. Ta jooksis siia.”
„Ma tean. Katsusin teda kinni pidada, aga ta kiskus ennast lahti. Ta on praegu…” Aline ohkas ja heitis pilgu nõukogu saali, kus Jia oli hakanud uuesti Juliani küsitlema. „Neil kõigil, Helenil ja teistel on olnud rasked ajad. Tead ju, et nende ema suri kõigest paar aastat tagasi. Nüüd pole neil enam kedagi peale Londonis elava onu.”
„Kas see tähendab, et lapsed viiakse Londonisse? Siis kui see kõik ükskord möödas on,” ütles Clary.
Aline raputas pead. „Onule on pakutud Los Angelese Instituudi juhi kohta. Küllap loodetakse, et ta nõustub selle ametiga ning võtab ühtlasi lapsed enda kasvatada. Seni pole ta vist küll veel nõusolekut andnud. Küllap ta on šokis. Eks kaotanud ta ju vennapoja ning kuigi tema vend Andrew Blackthorn pole surnud, teeb see tegelikult sama välja. On ehk mõnes mõttes hullemgi.” Neiu hääl kõlas kibedalt.
„Ma tean,” vastas Clary. „Tean täpselt, mis tunne siis on.”
Aline vaatas teda tähelepanelikumalt. „Usun, et tead seda tõesti,” sõnas ta. „Olen mures… Heleni pärast. Ma ei oska tema heaks suurt midagi teha. Helenit vaevavad kohutavad süümepiinad, et tema ei viibinud Los Angeleses, kui Instituuti rünnati, vaid oli siin minu juures. Ja ta pingutab küll kõigest väest, aga ei suuda ikka kõigile neile lastele ema eest olla; onu ei ole seni ühendust võtnud ning nüüd lisandus veel Emma, Ingel hoidku teda. Tüdrukul ei ole enam ainsatki lähedast…”
„Tahaksin temaga rääkida. Emmaga.”
Aline lükkas ühe juuksesalgu kõrva taha; tema parema käe sõrmes sädeles Blackthornide sõrmus. „Emma ei räägi kellegagi peale Juliani.”
„Luba ma proovin,” käis Clary peale. „Palun.”
Aline silmitses Clary otsustavat ilmet ja ohkas. „Mööda koridori edasi, esimene tuba vasakut kätt.”
Nõukogu saali juurest algav koridor tegi kaare. Clary hakkas mööda seda edasi minema, kuuldes, kuidas varjuküttide hääled tema selja taga vaiksemaks jäävad. Siledast kivist seinu katvatel gobeläänidel oli kujutatud varjuküttide ajaloo kuulsusrikkaid stseene. Vasakut kätt nähtavale ilmuv esimene uks oli puidust, väga tavaline. See seisis pisut poikvel, aga enne kui Clary selle lahti lükkas, koputas kiiresti, et ei üllataks toas olijat.
Tuba oli lihtne, puidust tahveldise ja rohkete toolidega, mis näisid olevat kiiruga kokku tassitud. See meenutas Claryle haigla ooteruumi. Siin valitses rusuv õhustik nagu ikka ajutistes kohtades, kus inimesed on sunnitud viibima võõras ümbruses, hinges ärevus ja kurbus.
Üks tool oli lükatud seina äärde nurka ning sellel istus Emma. Tüdruk paistis väiksem, kui oli tundunud eemalt vaadates. Ta kandis ainult lühikeste varrukatega T-särki ja tema paljastel käsivartel torkasid silma ruunid; voyance’i ruun oli vasakul käel – niisiis oli ta vasakukäeline nagu Jace’gi –, mis hoidis süles lebava paljastatud lühikese mõõga pidet. Nüüd kui Clary oli päris lähedal, nägi ta, et Emma juuksed on kahvatublondid, aga sassis ja nii määrdunud, et tunduvad tumedamad. Tüdruk vaatas Claryle sagris salkude vahelt trotslikult otsa.
„Mis on?” küsis ta. „Mida sa tahad?”
„Mitte midagi,” vastas Clary ja lükkas ukse enda järel kinni. „Tahan sinuga ainult rääkida.”
Emma silmad tõmbusid kahtlustavalt pilukile. „Kas tahad kasutada minu peal surmamõõka? Tahad mind küsitleda?”
„Ei. Seda on minu peal kasutatud ja see oli hirmus. Mul on kahju, et nad su sõpra sellega küsitlevad. Minu arvates peaksid nad leidma mingi muu mooduse.”
„Minu arvates peaksid nad teda usaldama,” ütles Emma. „Julian ei valeta kunagi.” Tüdruk vaatas Claryle väljakutsuvalt otsa, justkui ootaks, et neiu vaidleb talle vastu.
„Muidugi ei valeta,” vastas Clary ja astus ettevaatlikult tuppa, nagu kardaks himutada pelglikku metsloomakest. „Julian on su parim sõber, eks?”
Emma noogutas.
„Minu parim sõber on samuti poiss. Tema nimi on Simon.”
„Kus ta siis on?” Emma pilk libises Claryst mööda, nagu ootaks ta, et seal ilmub äkki nähtavale Simon.
„Ta on New Yorgis,” vastas Clary. „Ma igatsen väga tema järele.”
Emma näost oli näha, kui tohutult tähtsaks ta seda peab. „Julian käis ka ükskord New Yorgis,” ütles ta. „Tundsin temast hirmsasti puudust, seepärast lasksin tal tagasi tulles tõotada, et ta ei lähe ilma minuta enam kuhugi.”
Clary naeratas ja astus Emmale lähemale. „Sul on ilus mõõk,” lausus ta, osutades tüdruku süles lebavale relvale.
Emma ilme mahenes vaevumärgatavalt. Ta puudutas tera, mida ehtis peen lehtede ja ruunide muster. Kaitseraud oli kullast ning terale olid graveeritud sõnad: Olen Cortana, valmistatud sellestsamast karastatud terasest mis Joyeuse ja Durendal. „See kuulus mu isale. Seda on Carstairside perekonnas põlvest põlve edasi antud. See on kuulus mõõk,” lisas tüdruk uhkelt. „Väga ammu valmistatud.”
„Sellestsamast karastatud terasest mis Joyeuse ja Durendal,” lausus Clary. „Need