Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Cassandra Clare
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Ужасы и Мистика
Год издания: 2014
isbn: 9789985332665
Скачать книгу
rõivast kannavad nad talvel, kui ilmad on külmad. Keep oli raskest sametisest materjalist ning seda hoidsid rinnal koos pandlad. Simon ei teadnud, kust Clary niisuguse saanud oli. Ehk olid need lihtsalt kõigile ette nähtud. „Mis on teistsugune?”

      „Portaal,” vastas Simon. „See on teistmoodi kui Magnuse tehtu. Rohkem… sinine.”

      „Võib-olla on neil kõigil stiilist erinev arusaam.”

      Simon heitis pilgu Catarinale. Naine oli kärme ja toimekas nagu haigla meditsiiniõed või lasteaiakasvatajad. Üldsegi mitte Magnuse moodi. „Mis meeleolus Izzy on?”

      „Küllap murelik. Kõik muretsevad.”

      Mõnda aega valitses vaikus. Clary hingas välja ning tema hingeõhk moodustas talvises õhus valge pilvekese.

      „Ma ei taha, et sa lähed,” lausus Simon täpselt samal ajal, kui Clary sõnas: „Ma ei taha ära minna ja sind siia maha jätta.”

      „Ei juhtu minuga midagi,” vastas Simon. „Minu eest hoolitseb ju Jordan.” Jordan oli tõepoolest seal, istus Instituuti ümbritseval müüril ja silmitses valvsalt ümbrust. „Ja juba tervelt kaks nädalat pole keegi proovinud mind tappa.”

      „See pole põrmugi naljakas.” Clary tõmbas näo mossi. Viga on selles, arutles Simon endamisi, et Valguses Kõndijana on tal raske kedagi veenda, et tema elu pole ohus. Osa vampiire soovib Simonit enda hulka, et lõigata kasu tema ebatavalistest võimetest. Camille oli tahtnud teda värvata ja sedasama võivad proovida teha ka teised, aga Simon oli üsna kindel, et enamik vampiire ihkab teda tappa.

      „Olen üsna kindel, et Maureen loodab mind ikka veel endale saada,” lausus Simon. Maureen oli New Yorgi vampiiriklanni pealik ning arvas end olevat Simonisse armunud. Eriti piinlikuks muutis kogu loo tõik, et plika oli kõigest kolmeteistkümneaastane. „Nojah, Klaav on kõiki hoiatanud, et mind ei tohi puutuda, aga…”

      „…Maureen tahab sind puutuda,” lõpetas Clary, muiates ühe suupoolega. „Tema puudutus ei too head.”

      „Jää vait, Fray.”

      „Jordan hoiab ta sinust eemal.”

      Simon vaatas mõtlikult enda ette. Ta oli püüdnud hoiduda silmitsemast Isabelle’i; too oli talle tervituseks üksnes põgusalt viibanud, kui ta Instituuti jõudis. Neiu aitas ema, tema mustad juuksed lehvisid kõledas tuules.

      „Võiksid astuda ligi ja temaga rääkida,” soovitas Clary, „selle asemel et piiluda nagu mingi pervo.”

      „Ma ei piilu nagu pervo. Ma piilun vargsi.”

      „Seda ma näen,” sõnas Clary. „Kuule, sa ju tunned Isabelle’i. Kui tal on mure, tõmbub ta endasse. Ta ei räägi siis kellegagi peale Jace’i või Aleci, sest ei usalda õieti kedagi. Kui tahad olla tema kallim, pead näitama, et oled niisugune inimene, keda ta saab usaldada.”

      „Ma ei ole Isabelle’i kallim. Noh, igatahes ei usu ma, et oleksin tema kallim. Isabelle ise pole muide küll kordagi kasutanud sõna „kallim”.”

      Clary andis talle vopsu vastu pahkluud. „Ma ei tunne ühtki teist paari, kellel oleks nii hädasti vaja SSR-i kui teil.”

      „Räägite suhteid selgeks või?” kostis nende selja tagant kellegi hääl. Simon pöördus ning nägi Magnust, kes seisis seal – väga pikk tumeda taeva taustal. Sorts kandis süngeid rõivaid, teksasid ja musta T-särki; tumedad juuksesalgud ripnesid tal silmadel. „Näen, et ajal kui kogu maailm sööstab vastu pimedusele ja hukule, seisate teie kaks ja arutate oma armuasju. Teismelised.”

      „Mida sina siin teed?” küsis Simon, liiga jahmunud, et leida tabavamat vastust.

      „Tulin Alecit vaatama,” vastas Magnus.

      Clary vaatas Magnuse poole ja kergitas kulmu. „Mis teismelistest sa siin rääkisid?”

      Magnus vibutas hoiatavalt sõrme. „Ära muutu ninakaks, musirull,” ütles ta, astus neist mööda ning kadus portaali juures olevasse inimsumma.

      „Musirull?” imestas Simon.

      „Usu või ära usu, aga ta on mind varemgi niiviisi kutsunud,” ütles Clary. „Simon, kuula mind.” Tüdruk pöördus poisi poole ja sikutas tollel käe teksataskust välja. Ta vaatas seda ja naeratas. „Sõrmus,” lausus ta. „Kulus marjaks ära, kuni veel töötas, eks?”

      Simon langetas samuti pilgu. Tema parema käe nimeta sõrme ehtis lehekujuline sepistatud kullast sõrmus. Kunagi oli see ühendanud teda Claryga. Nüüd kui tüdruku oma oli hävinud, oli see tavaline sõrmus, aga Simon ei raatsinud sellest siiski lahkuda. Ta teadis, et seda võib mõnes mõttes võrrelda pooliku sõbraripatsi kandmisega, aga ei lasknud sellel end häirida. Sõrmus oli ilus ning tuletas talle alati meelde nendevahelist sidet.

      Clary pigistas tugevasti poisi kätt, tõstis pilgu ja vaatas talle silma. Tüdruku rohelistes iiristes vilksatas vari; Simon nägi, et tal on hirm. „Ma tean, et see on kõigest nõukogu koosolek…” hakkas Clary ütlema.

      „Aga sa jääd Idrisesse.”

      „Ainult nii kauaks, kui nad on välja selgitanud, mis Instituutides juhtus, ja otsustanud, kuidas neid kaitsta,” vastas Clary. „Siis tuleme kõik tagasi. Tean, et mobiilid ja tekstsõnumite saatmine ja muu niisugune värk Idrises ei tööta, aga kui sul on tarvis minuga ühendust võtta, räägi Magnusega. Tema leiab mooduse, kuidas mulle teadet saata.”

      Simonile kerkis klimp kurku. „Clary…”

      „Ma armastan sind,” vastas tüdruk. „Oled mu parim sõber.” Clary laskis poisil käest lahti, tema silmad läikisid. „Ei, ära ütle midagi. Ma ei taha, et sa midagi ütleksid.” Ta pöördus ja läks peaaegu joostes portaali juurde, kus Jocelyn ja Luke teda ootasid, pakitud õlakotid jalge ees maas. Luke vaatas üle õue Simoni poole, näol mõtlik ilme.

      Aga kus oli Isabelle? Varjuküttide summ oli hõrenenud. Jace oli astunud Clary kõrvale ja asetanud käe tüdruku õlale; Maryse seisis portaali kõrval, aga Isabelle, kes oli olnud koos temaga…

      „Simon,” lausus keegi poisi taga ning pöördudes nägi ta Izzyt; tüdruku nägu, kahvatu laik tumedate juuste ja musta keebi vahel, oli pooleldi vihane, pooleldi kurb. „Nüüd on siis vist käes see aeg, kui ütleme teineteisele head aega?”

      „Hüva,” lausus Magnus. „Tahtsid minuga rääkida. Eks räägi siis.”

      Alec vaatas teda, silmad suured. Nad olid läinud kiriku nurga taha ning seisid väikeses talvest räsitud aias raagus hekkide vahel. Kivist seinu ja roostetanud väravat katvatelt lopsakatelt väänkasvudelt oli talv kiskunud leherüü, jättes need nii paljaks, et Alec nägi raudvärava varbade vahelt maapealsete tänavat. Lähedal oleva kivist pingi krobelist pinda kattis jääkoorik. „Ma tahtsin… Mida?”

      Magnus silmitses teda mornilt, nagu oleks ta hakkama saanud mingi lollusega. Arvata võis, et oligi. Noormehe närvid helisesid üksteise võidu nagu tuulekellad ning kõhus keeras vastikult. Kui Alec Magnust viimati oli näinud, kõndis sorts mahajäänud metroojaamas tema juurest eemale, muutus järjest väiksemaks ja väiksemaks, kuni kadus lõpuks silmist. Aku cinta kamu, oli ta Alecile öelnud. Indoneesia keeles „ma armastan sind”.

      Lootusesädemest, mille see Alecisse jättis, oli piisanud selleks, et helistada Magnusele kümneid kordi; selleks, et vaadata alatasa oma telefoni ja vaadata, kas pole tulnud kirju; kontrollida isegi oma toa aknaid – Magnuseta tundus tuba veidralt tühi ja võõras, justkui ei kuuluks üleüldse temale –, veendumaks, et seal pole maagiliste kanalite kaudu saadetud teateid või sõnumeid.

      Ning nüüd seisis Magnus tema ees, mustad juuksed sassis, silmad pilujate pupillidega nagu kassil, hääl nagu tume melass, ilus teravate joontega nägu jahe ja vähimagi emotsioonita, ning Alecile tundus, nagu oleks ta liimi neelanud.

      „Tahtsid minuga rääkida,” ütles Magnus. „See oli vist kõigi nende telefonikõnede põhjus. Ja põhjus, miks sa oma tobedad sõbrad minu korterisse saatsid. Või on sul lihtsalt kombeks kõigiga niiviisi käituda?”

      Alec