Clary oleks äärepalt naeratanud – ta ei teadnud isegi päris täpselt, miks. Selles, et Alec ja Jace jagasid tuba, oli midagi, mis tegi tal südame soojaks. Tüdruk mõtiskles endamisi, kas nendel on, nagu temal ja Simonil alati oli olnud, samuti komme ajada juttu ja hoida teineteist poole ööni üleval.
Alec ja Isabelle kõõlusid aknalaual. Läbi akna nägi Clary, kuidas kanalivesi all loojanguvärvides sädeleb. Jace lebas ühes kitsas voodis, saapad üsna trotslikult sametist kattele tõstetud.
„Küllap pidasid nad silmas, et ei saa jääda ootama, kuni Sebastian ründab järgmisi Instituute,” lausus Alec. „See oleks sama mis peitupugemine. Varjukütid ei poe peitu.”
Jace hõõrus põske vastu õlga; tema nägu oli väsinud ja heledad juuksed sassis. „Tundub tõesti, nagu oleksime peitu pugenud,” ütles ta. „Sebastian on kusagil seal väljas, meie oleme siin sees. Topelttõkked ümber. Kõik Instituudid maha jäetud. Pole kedagi, kes kaitseks maailma deemonite eest. Kes valvab valvureid?”
Alec ohkas ja vedas pihuga üle näo. „Loodame, et see ei kesta kaua.”
„Raske öelda, mis juhtuma hakkab,” sõnas Isabelle. „Maailm, kus pole varjukütte. Igal pool deemonid. Allilmlased üksteisel kõri kallal.”
„Kui mina oleksin Sebastian…” alustas Jace.
„Aga sa ju pole. Sa ei ole Sebastian,” sekkus Clary.
Kõigi pilgud pöördusid korraga tema poole. Alecis ja Jace’is polnud enamasti midagi ühist, mõtles Clary, aga aeg-ajalt võis nende liigutustes või viisis, kuidas nad vaatasid, siiski märgata sarnasust, mis tuletas tüdrukule meelde, et nad olid kasvanud koos. Mõlemad poisid silmitsesid teda uudishimulikult ja pisut murelikult. Isabelle näis olevat pigem väsinud ja kurb.
„Kas sinuga on kõik korras?” küsis Jace tervituse asemel ja naeratas talle ühe suupoolega. „Kuidas Emmaga on?”
„Sandisti,” vastas Clary. „Mis juhtus, kui mina olin koosolekult jalga lasknud?”
„Küsitlus oligi juba sama hästi kui läbi,” ütles Jace. „Rünnakute taga on ilmselgelt Sebastian ning teda toetab arvestatav tumestatud sõdalaste armee. Kui palju neid on, seda ei oska täpselt keegi öelda, aga arvata võib, et kõik kadunuks jäänud on pööratud.”
„Meie vägi on esialgu ikkagi hoopis suurem,” arutles Alec. „Temal on need, kellega ta alustas, ja kuus Konklaavi, keda tal on õnnestunud pöörata; kõik teised on meiega.”
Jace’i silmades oli midagi, mis laskis nende kuldsel värvil paista tumedamana. „Sebastian teab seda,” ütles ta tasa. „Ta teab oma väe suurust viimse kui sõdalaseni. Ta oskab täpselt rehkendada, millest tema jõud üle käib ja millest mitte.”
„Allilmlased on meie poolel,” lausus Alec. „See ongi homse istungi mõte, eks? Esindajatega tuleb rääkida, liitlassuhteid tugevdada. Nüüd kui teame, mida Sebastian teeb, võime rajada oma strateegia sellele – kaasata rünnakutesse Öö Lapsed, haldjaõukonnad, sortsid…”
Clary ja Jace’i pilgud kohtusid sõnatus kahekõnes. Nüüd kui teame, mida Sebastian teeb, võtab ta ette midagi sootuks muud. Midagi niisugust, mida me ei oska praegu veel oodata.
„Ning seejärel rääkisid kõik Jace’ist,” ütles Isabelle. „Nii et ei midagi ebatavalist.”
„Jace’ist?” Clary nõjatus vastu Jace’i voodijalutsit. „Mida temast räägiti?”
„Pikalt heietati selle ümber, kas Sebastian on nüüd sama hästi kui hävimatu – kas leidub üldse mingit võimalust teda haavata ja tappa. Hiilgavaga olnuks võimalik seda teha, sest selles oli taevane tuli, aga praegu on meie ainus taevase tule allikas…”
„…Jace,” lõpetas Clary süngelt. „Ometi on Vaikivad Vennad teinud ju kõik, et taevast tuld Jace’ist välja saada, aga see pole õnnestunud. See on tal hinges. Mis plaan neil siis tegelikult on? Materdada Sebastianit Jace’iga, niikaua kui ta kooleb?”
„Vend Zachariah ütles peaaegu sedasama,” lausus Jace. „Ainult et vist mitte nii sarkastiliselt.”
„Igatahes jõudsid nad oma jutuga sinnamaale, et arutasid, kuidas püüda Sebastian kinni, teda seejuures tapmata: kui õnnestub kõik tumestatud varjukütid hävitada ning tema mingil moel mingisse kohta vangistada, poleks ju vahet, kas ta on elus või surnud,” ütles Alec.
„Ta tuleks panna adamas’est kirstu ja lasta merepõhja,” torkas Isabelle. „Niisugune on minu ettepanek.”
„Igatahes kui oli üksipulgi räägitud minust, ja see oli muidugi parim osa,” jätkas Jace, „kandus jutt jälle kiiresti sellele, mismoodi tumestatuid terveks ravida. Nad maksavad Spiraallabürindile terve varanduse, et sealsed sortsid prooviksid anda tagasikäiku loitsule, mida Sebastian kasutas põrgukarika loomiseks ja rituaali toimetamiseks.”
„Nad peaksid loobuma kinnisideest, et tumestatuid on võimalik ravida, ja keskenduma sellele, kuidas nendega võidelda,” ütles Isabelle karmilt.
„Paljud tunnevad neid, kes on pööratud, Isabelle,” tuletas Alec meelde. „Muidugi tahavad nad neid tagasi.”
„Jah, aga mina tahan tagasi oma väikest venda,” ütles Isabelle ja tema hääl kerkis. „Kas nad siis ei mõista, mida Sebastian on teinud? Ta on nad tapnud. Ta on surmanud kõik, mis neis oli inimlikku, ning jätnud järele inimnahas deemonid, kes näevad välja nagu meie kunagised tuttavad – see on kõik…”
„Rahune maha,” ütles Alec otsustaval vanema venna toonil. „Mamps ja paps on ka majas, tead ju. Nad tulevad üles.”
„Muidugi on nad majas,” vastas Isabelle. „Kui magamistubadest rääkida, siis teineteisest nii kaugel, kui üleüldse olla saab, aga jah, nad on siin.”
„Pole meie asi, kus nad magavad, Isabelle.”
„Nad on meie vanemad.”
„Aga neil on oma elu,” ütles Alec. „Ja me peame seda austama ega tohi oma nina sinna toppida.” Tema nägu tõmbus süngeks. „Paljud abielupaarid lähevad lahku, kui nende laps sureb.”
Isabelle ahmis kuuldavalt õhku.
„Izzy?” Alec näis mõistvat, et oli läinud liiale. Paistis, et Maxi mainimine mõjub Isabelle’ile rängemalt kui ühelegi teisele Lightwoodile –
isegi Maryse’ile.
Isabelle pöördus, jooksis toast välja ja lõi ukse enda järel kinni.
Alec surus sõrmed juustesse, nii et need udusulgedena püsti tõusid. „Kuradi raisk,” vandus ta ja punastas kohe: Alec kasutas harva vägisõnu ning kui ta üldse vandus, siis enamasti pominal. Heitnud Jace’ile peaaegu andekspaluva pilgu, läks ta õele järele.
Jace ohkas, vibutas oma pikad koivad üle voodiääre maha ning ajas end püsti. Ta ringutas nagu kass ja õgvendas õlgu. „Arvan, et mul on nüüd õige aeg sind koju saata.”
„Ma oskan ise ka minna…”
Poiss raputas pead ja haaras voodiotsalt jope. Tema liigutustes oli midagi kärsitut, midagi varitsevat ja valvast, mis ajas Claryle kananaha ihule. „Ma tahan siit niikuinii ära minna. Tule. Hakkame minema.”
„Möödas on juba tund aega. Vähemalt tund. Olen selles täitsa kindel,” ütles Maia. Ta lebas Jordani ja Simoni korteris diivanil, paljad jalad Jordani süles.
„Poleks pidanud Tai toitu tellima,” vastas Simon hajameelselt. Ta istus põrandal ja nokitses videomängu puldi kallal. See polnud juba mitu päeva korralikult töötanud. Kaminas põles Duraflame’i halg. Nagu kõik muugi selles korteris, oli ka kamin kehv ja ajas enamasti suitsu sisse, kui nad võtsid vaevaks seda kütta. Jordan kaebas alatasa,