Alecil käis pea ringi. Magnus on talle andestanud, Magnus muretseb tema pärast. „Kas teadsid, et läheme Idrisesse?”
„Catarina ütles, et teda kutsuti portaali tegema. Siis ei olnud mul enam raske ära arvata,” sõnas Magnus mõrult. „Mind üllatas pisut, et sa ei helistanud ega saatnud sõnumit, teatamaks, et lahkud.”
„Sa ei vastanud ühelegi mu telefonikõnele ega sõnumile,” ütles Alec.
„Varem ei lasknud sa end sellest segada.”
„Lõpuks annavad ju kõik alla,” lausus Alec. „Ja muide. Jace lõhkus mu telefoni ära.”
Magnus mühatas korraks naerda. „Oh, Alexander.”
„Mis on?” küsis Alec, siiralt hämmeldunud.
„Sa oled lihtsalt… Oled nii… Tahan nii väga sind suudelda,” vastas Magnus äkki ja raputas siis pead. „Nüüd saad aru, miks ma sind seni näha pole soovinud.”
„Aga nüüd oled sa siin,” ütles Alec. Talle meenus esimene kord, kui Magnus oli teda oma maja seina ääres suudelnud; tema põlved olid muutunud nõrgaks ja ta oli mõelnud: Ah soo, niimoodi see siis ongi. Nüüd ma mõistan. „Sa võiksid…”
„Ma ei saa,” ütles Magnus. „Sellest ei tule midagi, see ei toiminud. Sa saad ju sellest ometi aru, eks?” Tema käed olid Aleci õlgadel; noormees tundis, kuidas Magnuse pöial puudutab krae juures tema kaela, ning võpatas kogu kehast. „Saad ju?” ütles Magnus ja suudles teda.
Alec vastas suudlusele. See oli ääretult õrn. Noormees kuulis, kuidas lumi saabaste all krudises, kui ta sammu edasi astus; Magnuse käsi libises talle kaela taha, et toetada kukalt; Magnusel oli tuttavlik maitse, magus ja mõrkjas, ning Alec paotas huuled, et ahmida õhku, hingata sisse, hingata Magnust endasse, aga oli juba hilja, sest Magnus tõmbus temast jõupingutusega eemale ja astus tagasi – see oli läbi.
„Mis on?” küsis Alec rabatult, tundes iseäralikku alandust. „Magnus, mis on?”
„Ma poleks tohtinud seda teha,” ütles Magnus erutatult. Alec oli teda harva niisugusena näinud: sorts oli ilmselgelt ähmi täis, tema kõrged põsesarnad õhetasid. „Ma andestan sulle, aga sinuga jääda ma ei saa. Ei saa. Sellest ei tule midagi välja. Mina elan igavesti või vähemalt nii kaua, kuni keegi mu tapab, aga sina ei ela ja sa ei suuda seda mõtet taluda…”
„Ära tule mulle ütlema, mida ma taluda suudan,” vastas Alec ning tema hääl kõlas karmilt ja kiretult.
Magnus oli nii harva üllatunud, et see ilme mõjus tema näol lausa võõrana. „Seda ei suuda enamik inimesi,” lausus ta. „Enamik surelikke. Ja meile ei ole see samuti kerge. Näha, kuidas armastatud inimene saab vanaks ja sureb. Tundsin kunagi üht tüdrukut, ta oli nagu minagi surematu…”
„Ja ta armastas surelikku?” küsis Alec. „Mis neist sai?”
„Mees suri,” vastas Magnus. Viisis, kuidas ta seda ütles, oli midagi nii lõplikku – midagi, mis rääkis sügavamast valust, kui sõnadega on võimalik väljendada. Tema kassisilmad hiilgasid pimeduses. „Ei tea, miks ma arvasin, et sellest võiks midagi välja tulla,” ütles ta. „Anna mulle andeks, Alec. Ma poleks tohtinud tulla.”
„Ei,” ütles Alec. „Sa poleks tohtinud.”
Magnus silmitses Alecit natuke umbusklikult, otsekui oleks astunud tänaval ligi kellelegi, keda pidas tuttavaks, ent avastanud siis, et too on võhivõõras.
„Ma ei tea, miks sa seda tegid,” jätkas Alec. „Ma olen sinu pärast mitu nädalat piinelnud, kahetsenud seda, mida tegin, kirunud ennast, et millegi niisugusega hakkama sain – et ma üldse Camille’iga rääkima hakkasin. Olen kahetsenud ja andeks palunud, ent sind pole kunagi kohal olnud. Olen teinud seda kõike sinuta. Ja see paneb mind mõtlema, mida kõike ma veel sinuta võiksin teha.” Ta uuris Magnust mõtliku pilguga. „See, mis juhtus, oli minu süü. Aga sinu süü oli see ka. Oleksin ehk pikapeale lakanud muretsemast, et sina oled surematu ja mina surelik. Kõigile antakse mingi aeg, mille nad veedavad ühiselt, ja siis saab see otsa. Ehk ei olegi me selles mõttes nii erinevad. Aga kas tead, millest ma üle ei saa? Sellest, et sa ei räägi mulle midagi. Ma ei tea, millal sa sündisid. Ma ei tea sinu elust kõige vähematki – ei tea, mis on su tõeline nimi või missugune oli sinu perekond või milline oli esimene nägu, mida sa armsaks pidasid või millal tundsid esimest korda südamevalu. Sina tead minust kõike, aga mina ei tea sinust midagi. Tõeline probleem peitub selles.”
„Ma ütlesin sulle meie esimesel kohtumisel,” lausus Magnus leebelt, „et sa pead võtma mind sellisena, nagu olen, esitamata küsimusi…”
Alec rehmas käega. „Seda pole aus kelleltki paluda; pealegi tead sa – teadsid –, et olin siis armastuses võhik ega mõistnud, mida see tähendab. Teed näo, nagu oleksid sina see, kellele liiga on tehtud, aga selles kõiges oli oma osa ka sinul, Magnus.”
„Jah,” vastas Magnus, olles natuke aega vaikinud. „Jah, küllap oli.”
„Aga see ei muuda midagi?” lausus Alec, tundes rinnus külmust. „Sinu puhul ei muuda see midagi.”
„Ma ei suuda end muuta,” ütles Magnus. „Olen elanud nii kaua. Meie, surematud, kivistume, nii nagu muutuvad kiviks fossiilid. Sind kohates mõtlesin, et sinule on valla kõik elu imed ja rõõmud, sulle on kõik uus; mõtlesin, et see muudab ka mind, aga…”
„Muuda ennast ise,” ütles Alec, aga see ei kõlanud vihaselt ega rangelt, nagu ta oli kavatsenud, vaid leebelt nagu palve.
Aga Magnus üksnes raputas pead. „Alec,” ütles ta. „Sa ju tead minu unenägu. Seda, milles on verest linn, tänavatel voolab veri, tornid on luudest. Kui Sebastian saab, mida tahab, muudab ta maailma niisuguseks. Tänavatel on nefilimide veri. Mine Idrisesse. Seal on sul kindlam, aga ära usalda kedagi ja ära mineta valvsust. Mul on tarvis, et sa elaksid,” ütles sorts vaevukuuldavalt; siis ta pöördus, väga järsult, ja kõndis minema.
Mul on tarvis, et sa elaksid.
Alec istus jääkoorikuga kaetud kivipingile ja peitis näo kätesse.
„Ei mingit „jää igaveseks jumalaga”,” õiendas Simon, aga Isabelle üksnes kortsutas kulmu.
„Tule siia,” ütles ta ja sikutas poissi varrukast. Tüdruk kandis punaseid sametkindaid ning Simoni tumesinisel jopel meenutasid tema käed suurt vereplekki.
Simon tõrjus selle mõtte endast eemale. Kui ta ometi ei mõtleks alati kõige ebasobivamal ajal verele. „Kuhu ma pean tulema?”
Isabelle ainult pööritas silmi ja tõmbas ta kõrvale, Instituudi peavärava lähedal olevasse varjulisse alkoovi. Seal oli vähe ruumi ja Simon tundis Isabelle’i kehast õhkuvat soojust; pärast vampiiriks saamist soojus ja jahedus teda enam ei mõjutanud, kui tegu polnud just vere soojusega. Poiss ei teadnud, kas põhjus peitus selles, et ta oli kord juba joonud Isabelle’i verd, või kusagil sügavamal, aga neiu puhul oli ta tolle soontes pulseerivast verest teravamalt teadlik kui ükskõik kelle teise puhul.
„Tahaksin tulla sinuga Idrisesse kaasa,” ütles Simon pikema sissejuhatuseta.
„Siin on sul turvalisem,” vastas neiu, aga tema tumedad silmad mahenesid. „Pealegi ei lähe me ju alatiseks. Allilmlastest tohivad Alicantesse tulla ainult nõukogu liikmed, sellepärast, et tuleb koosolek, kus otsustatakse, mida me tegema hakkame, ja siis saadetakse meid kõiki tõenäoliselt tagasi. Me ei saa Idrisesse peitu pugeda, samal ajal kui Sebastian väljas ringi märatseb. Varjuküttidel pole nõnda kombeks.”
Simon libistas Isabelle’il sõrmega üle põse. „Aga ometi tahad, et mina siin peitu poeksin?”
„Sind valvab siin Jordan,” ütles neiu. „Sinu isiklik ihukaitsja. Oled Clary parim sõber,” lisas ta. „Sebastian teab seda. Oled potentsiaalne pantvang. Sa ei tohiks viibida seal, kus viibib Sebastian.”
„Ta