„Ta ei armasta kedagi,” kähvas Jocelyn.
„Jäta järele, mamps,” ütles Clary. Tüdruku süda kloppis ja rinnus pakitses, aga samal ajal valdas teda kummaline kergendus. Kogu aja oli ta oodanud, millal Sebastian lagedale ilmub, ning nüüd oli see juhtunud. Ooteaeg oli lõppenud. Nüüd pidi minema sõjaks. „Mida me siis teeme? Hakkame Instituuti kindlustama? Poeme peitu?”
„Las ma arvan ära,” lausus Jace ning tema hääl lausa nõretas sarkasmist. „Klaav on kutsunud kokku nõukogu. Tuleb järjekordne koosolek.”
„Klaav on andnud evakuatsioonikäsu,” vastas Maryse ning otsekohe jäid kõik vait – isegi Jace. „Kõik Instituudid tuleb maha jätta. Kõik Konklaavid peavad pöörduma tagasi Alicantesse. Pärast homset ümbritsevat Idrist topelttõkked. Mitte keegi ei pääse enam sisse ega välja.”
Isabelle neelatas. „Millal me New Yorgist lahkume?”
Maryse ajas end sirgu. Tema hoiak oli peaaegu sama võimukas kui enne – huuled kitsaks triibuks surutud, lõug otsustavalt ette lükatud. „Mine paki asjad,” ütles ta. „Me lahkume täna õhtul.”
2
Seisa või lange 4
Ärgata tundus nagu kukkuda jääkülma veega vanni. Sügavast unest välja kistuna viskus Emma istukile ning tema suu avanes karjeks. „Jules! Jules!”
Pimeduses liigatas miski, tüdruk tundis käsivarrel kellegi kätt ja tema silmi pimestas äkiline valgus. Emma ahmis õhku ja ukerdas tahapoole, patjade vahele; ta mõistis, et lamab voodis, padjad selja taga, linad higise puntrana ümber keha keerdunud. Tüdruk pilgutas pimeduses silmi, teritas pilku.
Tema kohale oli kummardunud Helen Blackthorn, sinirohelistes silmades murelik pilk, käes hiilgav nõiavalguskivi. Kambril oli terava viiluga katus, mis laskus kahel pool kaldu alla, otsekui viibiksid nad mingis muinasjutumajakeses. Keset tuba seisis suur baldahhiinvoodi ning Helenist tagapool eristas Emma silm hämaruses mööbli piirjooni: suur neljakandiline riidekapp, pikk sohva, logisevate jalgadega laud. „K-kus ma olen?” sai Emma üle huulte.
„Idrises,” vastas Helen, silitades rahustavalt tema käsivart. „Sul õnnestus jõuda Idrisesse, Emma. Oleme Penhallow’de maja pööningukambris.”
„M-mu vanemad.” Emma hambad plagisesid. „Kus on mu vanemad?”
„Sa tulid koos Julianiga läbi portaali,” ütles Helen leebelt, ilma et oleks tüdruku küsimusele vastanud. „Te kõik pääsesite mingil moel siia – tead, see on omamoodi ime. Klaav avas küll tee, aga portaali läbida pole kerge. Dru hoidis Tavvyst kinni ning kaksikud tulid muidugi kahekesi koos. Ja siis, kui olime hakanud juba lootust kaotama, jõudsite kohale teie kaks. Sa olid teadvuseta, Em.” Neiu lükkas juuksed Emma laubalt tagasi. „Me olime kohutavalt mures. Oleksid pidanud Julesi nägema…”
„Mis toimub?” nõudis Emma. Ta tõmbus Heleni käe eest eemale – mitte et Helen poleks talle meeldinud, aga tema süda vasardas. „Mis sai Markist ja härra Blackthornist…”
Helen kõhkles viivu. „Sebastian Morgenstern on viimastel päevadel rünnanud kuut Instituuti. Ta on kõik kas tapnud või pööranud. Põrgukarika abil saab ta teha nii, et varjukütid… pole enam need, kes nad olid.”
„Ma nägin, kuidas ta seda tegi,” sosistas Emma. „Katerinaga. Ja sinu isa pööras ta samuti. Markiga tahtsid nad teha sedasama, aga Sebastian ütles, et ei taha teda, sest temas on haldjaverd.”
Helen võpatas. „Meil on põhjust arvata, et Mark on ikka veel elus,” lausus ta. „Mingi ajani õnnestus tema asukohta jälitamisruuni abil määrata; siis ta kadus, aga ruunid näitavad, et ta pole surnud. Pole välistatud, et Sebastian hoiab teda pantvangis.”
„Mu… mu vanemad,” lausus Emma uuesti, aga sedapuhku oli tema kurk kähe. Tüdruk teadis, mispärast Helen polnud vastanud, kui ta esimest korda küsis. „Kus nad on? Instituudis neid ei olnud ning seepärast ei saanud Sebastian neile halba teha.”
„Em…” Helen hingas välja. Ühtäkki paistis ta väga noor, peaaegu Julesiga ühevanune. „Sebastian ei ründa üksnes Instituute; ta mõrvab Konklaavi liikmeid ka nende kodus või röövib nad sealt. Sinu vanemad… Jälitamisruuni abil ei õnnestunud Klaavil neid leida. Nüüd, täna hommikul leiti surnukehad Marina del Rey rannast, kuhu meri oli need välja uhtunud. Klaav ei oska veel täpselt öelda, mis nendega juhtus, aga…”
Heleni hääl kostis Emma kõrvus mõttetute sõnade jadana… „üheselt tuvastada”, „kehal olevaid arme ja märke” ning „mingeid asitõendeid ei leitud”. Siis veel, et „mitu tundi vees olnud” ja „surnukehi on võimatu ära tuua” ja „tavapärased matuseriitused on sooritatud, nad põletati rannal, nagu oli olnud nende mõlema soov; sa ju mõistad…”
Emma hakkas karjuma. Esialgu oli see sõnatu karje, mis muutus üha valjemaks ja valjemaks; karje, mis rebestas tema kurku ja tõi suhu metallimaitse. Karje, mis kerkis nii põhjatust kaotusvalust, et selle kirjeldamiseks polnud väljendeid leiutatud. Nõnda sõnatult karjub keegi, kellel on taevas pea kohalt ja õhk kopsudest alatiseks ära kistud. Tüdruk karjatas, karjatas ikka ja jälle ning rebis madratsit, kuni selle riie kärises, tema küünealused olid täis verd ja sulgi ning Helen püüdis teda nuuksudes kinni hoida, öeldes: „Emma, Emma, palun, Emma, palun.”
Korraga läks toas valgemaks. Keegi oli süüdanud laterna ning Emma kuulis, kuidas teda kutsuti nimepidi; hääl oli vaikne, tuttav ja murelik, Helen laskis temast lahti ja tüdruk nägi Julesi; poiss toetus vastu voodiserva ning sirutas midagi tema poole – midagi, mis hiilgas kuldselt äsja süüdatud valusas valguses.
See oli Cortana. Mõõk oli tupest tõmmatud ja lebas paljastatuna poisi pihkudel nagu ohvriand. Emma arvas, et ta polnud karjumist lõpetanud, aga võttis mõõga, mille teral välgatavad sõnad lausa põletasid tema silmi: Olen Cortana, valmistatud sellestsamast karastatud terasest mis Joyeuse ja Durendal.
Emma peas kõlas isa hääl. See relv on olnud Carstairside valduses paljude põlvkondade vältel. Selle graveering tuletab meile meelde, et varjukütid on Ingli relvad. Kui meid karastatakse tules, siis muutume tugevamaks. Kui suudame taluda kannatusi, jääme ellu.
Emma läkastas, võitles karjetega, surus need alla ja sundis end vaikima. Selles oligi olnud isa sõnade mõte: nii nagu Cortana on terasest, nõnda on ka tema veres terast ja ta on loodud tugevaks. Isegi kui vanemad seda enam ei näe, austab Emma neid sellega, et on tugev.
Tüdruk surus mõõga vastu rinda. Otsekui kuskilt kaugelt kuulis ta Heleni hüüatust ja nägi neiu käsi enda poole sirutumas, aga Julian, Julian, kes alati teadis, mida Emma tahab, tõmbas Heleni käe tagasi. Emma sõrmed pigistasid tera ning veri voolas alla mööda tema käsivarsi ja rinda, kui mõõga teravik rangluu juures naha läbistas. Valu tüdruk ei tundnud. End edasi-tagasi õõtsutades klammerdus ta mõõga külge, otsekui oleks see ainus asi, mida ta eales on armastanud, ja laskis pisarate asemel voolata verel.
Simon ei suutnud päriselt vabaneda déjà vu tundest.
Korra oli ta juba seisnud sealsamas Instituudi juures ning vaadanud, kuidas Lightwoodid kaovad läbi sillerdava portaali. Erinevus oli üksnes selles, et toona, kui tema laubal ei olnud veel Kaini märki, oli portaali teinud Magnus, aga sedapuhku sündis see sinise nahaga sortsitari Catarina Lossi käe all. Tookord oli Jace Simoni kutsunud, öeldes, et tahab rääkida temaga Claryst, enne kui nad teisele maale siirduvad.
Sedakorda pidi Clary minema koos nendega.
Simon tundis oma käel tüdruku kätt, Clary hoidis tal sõrmedega kergelt randme ümbert kinni. Kogu Konklaav, peaaegu kõik New York City varjukütid olid tulnud Instituudi väravast sisse ja kadunud sillerdavasse portaali. Lightwoodidel kui Instituudi juhtidel oli ette nähtud minna viimasena. Simon oli tulnud, kui hakkas hämarduma. Punase taeva riba vajus New Yorgi silmapiiri moodustavate hoonete taha ning nüüd valgustas üksnes ruunikivide helk tema ees avanevat