Jace hakkas naerma ja laskis end tugitoolis lösakile. Diivanil oli Briti lipu mustriga padi. Ta haaras selle ja torkas kukla taha. „Mul ei ole tarvis kuhugi minna. Võin istuda siin terve päeva.”
„Tore on,” lausus Magnus. „Lähen teen väikese uinaku.” Sorts küünitas end võtma tekki, mis vedeles põrandal, ning samal hetkel helises Jace’i telefon. Käsi välja sirutatud, vaatas Magnus, kuidas poiss taskus sobrab ja telefoni lahti klõpsab.
Helistas Isabelle. „Jace?”
„Jah. Olen Magnuse pool. Tundub, nagu hakkaks asi edenema. Mis lahti?”
„Tule tagasi,” ütles Isabelle ning Jace ajas end järsult sirgu, nii et padi põrandale kukkus. Tüdruku hääl oli katkemiseni pingul. See oli nõnda terav, et riivas Jace’i kõrva nagu häälestamata klaverilt kostvad valenoodid. „Tule Instituuti. Tee kähku, Jace.”
„Mis on?” küsis poiss. „Mis juhtus?” Ta nägi, et Magnuski on end istukile ajanud ja teki käest pillanud.
„Sebastian,” vastas Isabelle.
Jace sulges silmad. Ta nägi marmorpõrandal kuldset verd ja laialipillutatud valgeid sulgi. Talle meenus korter, kus ta seisis, nuga käes, maailm jalge ees, Sebastiani sõrmed tema randme ümber, põhjatute mustade silmade hämar ja muigvel pilk temale suunatud. Tal oli hakanud kõrvus undama.
„Mis on?” lõikus tema mõtetesse Magnuse hääl. Jace sai aru, et seisab juba ukse juures, telefon tasku tagasi pistetud. Ta pöördus. Magnus oli tema taga, pilk sünge. „Kas Aleciga juhtus midagi? On temaga kõik korras?”
„Mis see sulle korda läheb?” ütles Jace ning Magnus võpatas. Poiss ei uskunud, et oleks kunagi varem näinud Magnust võpatamas. See oli ainus põhjus, miks ta end talitses ega löönud väljudes ust enda järel pauguga kinni.
Instituudi esikus rippus kümneid võõraid mantleid ja jopesid. Tundes õlgades umisevat pinget, tõmbas Clary oma villase mantli luku lahti ja riputas ülerõiva seinale konksu otsa.
„Ja Maryse ei öelnud, milles asi on?” nõudis Clary. Tema närvid olid nii pingul, et hääl ähvardas katkeda.
Jocelyn oli pika halli salli kaela ümbert lahti kerinud ega pööranud õieti peadki, kui Luke selle temalt võttis ja nagile laotas. Naise rohelised silmad libisesid üle trepihalli, peatudes põgusalt liftipuuri uksel, võlvitud lael ning inimesi ja ingleid kujutavatel luitunud freskodel.
Luke raputas pead. „Ta mainis ainult, et Klaavi on rünnatud ning peame tulema nii kähku kui võimalik siia.”
„Mulle teeb muret just see „meie” värk.” Jocelyn keeras juuksed sõlme ja kinnitas kuklale, hoides krunni sõrmedega kinni. „Ma pole juba aastaid Instituudis käinud. Miks nad mind siia kutsusid?”
Luke pigistas naist julgustavalt õlast. Clary teadis, mida Jocelyn kardab ning mida nad kõik kardavad. Ainus põhjus, miks Klaav Jocelyni siia oli kutsunud, pidi peituma selles, et tema poja kohta on uudiseid.
„Maryse ütles, et nad on raamatukogus,” lausus Jocelyn. Clary hakkas ees minema. Luke ja ema ajasid isekeskis juttu ja Clary kuulis nende vaikseid samme – Luke kõndis aeglasemalt kui varem. Mees ei olnud veel päriselt paranenud haavast, mis oleks ta novembris peaaegu tapnud.
Sina tead küll, miks sa siin oled, sosistas vaikne hääl Clary kuklas. Tüdruk teadis, et kujutab seda endale ainult ette, aga sellest teadmisest polnud abi. Ta polnud venda näinud Burreni lahingust peale, aga kusagil sügaval teadvusesopis käis Sebastian temaga kogu aeg kaasas nagu pealetükkiv ja ebameeldiv kummitus. Minu pärast. Sina ju oled kogu aeg teadnud, et ma ei lahkunud alatiseks. Ütlesin sulle, mis juhtuma hakkab. Tegin lausa puust ette.
Erchomai.
Ma tulen.
Nad olid jõudnud raamatukoguni. Uks oli poikvel ja koridori kostis häältekõma. Jocelyn seisatas korraks, tema näost aimus pinget.
Clary asetas käe ukselingile. „Oled valmis?” Tüdruk polnud enne märganudki, mis emal seljas on: Jocelyn kandis musti teksasid, saapaid ja musta kõrge kaelusega džemprit, just nagu oleks alateadlikult valinud rõivad, mis kõige rohkem meenutavad lahinguvarustust.
Jocelyn noogutas tütrele.
Raamatukogus oli mööbel kokku lükatud, nii et keset tuba Ingli mosaiigi ümber oli tekkinud vaba plats. Sinna oli paigutatud suur laud – massiivne marmorplaat, mis toetus kahele põlvitavale kivist inglile. Laua ümber olid end sisse seadnud Konklaavi liikmed. Mõnda neist, näiteks Kadiri ja Maryse’i tundis Clary nimepidi. Teised olid ainult nägupidi tuttavad. Maryse seisis püsti ja loetles ükshaaval sõrmi kõverdades valjusti nimesid. „Berliin,” lausus ta. „Mitte ühtegi ellujäänut. Bangkok. Mitte ühtegi ellujäänut. Moskva. Mitte ühtegi ellujäänut. Los Angeles…”
„Los Angeles?” sekkus Jocelyn. „Seal olid Blackthornid. Kas nad…”
Maryse näis ehmuvat, nagu poleks ta märganudki, millal Jocelyn sisse astus. Tema siniste silmade pilk libises üle Luke’i ja Clary. Naine oli pinges ja väsinud, tema juuksed olid rangelt kuklasse seatud ja rätsepakostüümi varrukal oli plekk – veri või punane vein? „Seal oli ellujäänuid,” vastas Maryse. „Lapsed. Nad on praegu Idrises.”
„Helen,” lausus Alec ja Clary mõte läks neiule, kes oli võidelnud Burrenis koos nendega Sebastiani vastu. Talle meenus, kuidas Helen oli seisnud Instituudi löövis ja hoidnud kinni tumedajuukselise poisi randmest. Minu vend Julian.
„Aline’i kallim,” sõnas Clary mõtlematult ning nägi Konklaavi liikmete silmis halvasti varjatud vaenu. Nood vaatasid teda alati nõnda, nagu ei laseks teadmine, kes Clary on ja mida tüdruk esindab, neil näha teda ennast. Valentine’i tütar. Valentine’i tütar. „Kas temaga on kõik korras?”
„Helen oli Aline’iga Idrises,” vastas Maryse. „Tema nooremad vennad ja õed jäid ellu, aga vanema venna Markiga näib kahjuks olevat mingi probleem.”
„Missugune probleem?” küsis Luke. „Mis õigupoolest toimub, Maryse?”
„Täit selgust ei saa me arvatavasti enne, kui oleme jõudnud Idrisesse,” vastas Maryse, siludes oma niigi siledaid juukseid. „Aga kuuldavasti on kahel ööl rünnatud kuut Instituuti. Me ei tea esialgu veel, kuidas ründajatel õnnestus sisse pääseda, aga kindel on, et…”
„Sebastian,” lausus Clary ema. Ta oli torganud käed mustade pükste tasku; tüdruk küll ei näinud, aga kahtlustas, et need on rusikasse tõmmatud. „Asu asja juurde, Maryse. Minu poeg. Sa poleks mind siia kutsunud, kui mängus ei oleks tema käsi. On ju nii?” Jocelyn vaatas Maryse’ile otse silma ja Clary mõtles, kas oli see nõnda olnud ka siis, kui mõlemad kuulusid Ringi – kaks tugevat naist, kelle isiksuse teravate nurkade kokkupõrkest lendas sädemeid.
Enne kui Maryse jõudis vastata, läks uks lahti ja sisse astus Jace. Ta oli palja peaga, põsed õhetasid külmast, juuksed olid tuulest sassis. Kindaid poisil polnud, jahedast ilmast punaseks tõmbunud sõrmeotstega kätel tõusid esile vastsed märgid ja vanadest jäänud armid. Jace nägi Claryt ja naeratas talle korraks, enne kui istus seina äärde lükatud toolile.
Luke püüdis nagu ikka pingeid leevendada. „Maryse. Kas see oli Sebastiani kätetöö?”
Maryse hingas sügavalt sisse. „Jah, oli küll. Ning temaga olid kaasas tumestatud.”
„Kes muu saanuks see olla kui Sebastian?” lausus Isabelle. Neiu oli puurinud pilguga lauaplaati; nüüd tõstis ta pea. Tema näole oli tardunud raevu ja vihkamise mask. „Ta ütles, et tuleb; noh, nüüd ongi ta siin.”
Maryse ohkas. „Eeldasime, et ta ründab Idrist. Kõik luureandmed viitasid sellele. Me ei oodanud, et ta võtab sihikule Instituudid.”
„Niisiis tegi ta käigu, mida te ei osanud ette näha,” ütles Jace. „Ta teeb alati seda, mida temast ei oodata. Võib-olla peaks Klaav sellega arvestama.” Jace madaldas häält. „Ma ütlesin seda.