„Võiks küll, aga ta ei taha,” vastas Simon kulmu kortsutades. „Sellest ajast peale kui Maureen ohjad Camille’ilt üle võttis, pole ma Dumorti kambast midagi kuulnud. Tean, et Raphael on tema esimene asetäitja. Olen üsna kindel, et nende teada kannan ma ikka veel Kaini märki, vastasel korral oleksid nad juba kellegi mulle kukile saatnud. Aja küsimus.”
„Ei. Nad teavad, et sind tuleb rahule jätta. See tähendaks Klaaviga sõtta astumist. Instituut on teinud selle kohta selge avalduse,” ütles Clary. „Sa oled kaitstud.”
„Clary,” sõnas Simon. „Mitte ükski meist pole kaitstud.”
Enne kui Clary jõudis midagi vastata, kuulis ta, et keegi hõikab tema nime; täielikus hämmingus laskis tüdruk pilgul ringi käia ja märkas ema, kes ostlejate summas endale teed tegi. Aknast välja vaadates nägi ta Luke’i väljas kõnniteel ootamas. Oma flanellsärgiga mõjus mees hästi riietatud newyorklaste seas võõrkehana.
Inimeste vahelt läbi pugenud, astus Jocelyn nende juurde ja haaras Claryl ümbert kinni. Jahmunult vaatas tüdruk üle ema õla Simonile otsa. Poiss kehitas õlgu. Lõpuks laskis Jocelyn temast lahti ja astus sammukese tagasi. „Kartsin hirmsasti, et sinuga on midagi juhtunud…”
„Siin Sephoras3?” imestas Clary.
Jocelyni laup tõmbus kipra. „Sa pole siis kuulnudki? Arvasin, et selle aja peale on Jace sulle kindlasti sõnumi saatnud.”
Clary tundis, kuidas tal sees kõik külmaks tõmbub, otsekui oleks ta joonud jäävett. „Ei, ma… Mis toimub?”
„Anna andeks, Simon,” ütles Jocelyn. „Clary ja mina peame otsekohe Instituuti minema.”
Sellest ajast peale kui Jace esimest korda Magnuse juures käis, polnud siin just palju muutunud. Seesama kitsuke trepikoda ja laes üksainus kollane elektripirn. Et välisuksest sisse pääseda, kasutas Jace avamisruuni, jooksis kahte astet korraga võttes trepist üles ja helistas Magnuse uksekella. Teist ruuni ei riskinud ta teha: lõppude lõpuks võis Magnus ju ihualasti arvutimänge mängida või teha ükskõik mida. Jumal ise teab, millega sortsid vabal ajal tegelevad.
Jace andis uuesti kella, vajutades sedapuhku otsustavalt nupule. Veel kaks pikka helinat ning lõpuks tõmmati uks ühe ropsuga lahti ja lävel seisis vihane Magnus. Valge triiksärgi ja tviidpükste peal kandis sorts mustast siidist hommikumantlit. Ta oli paljajalu. Tema tumedad juuksed olid sassis ja lõual sinetas habemetüügas. „Mida sina siit otsid?” nõudis ta.
„Oi, oi,” imestas Jace. „Kas siis nii võetakse külalisi vastu?”
„Ma ei ole sind siia kutsunud.”
Jace kergitas kulmu. „Arvasin, et oleme sõbrad.”
„Ei. Sa oled Aleci sõber. Alec oli mu kallim, seepärast olin sunnitud sind taluma. Nüüd ta mu kallim pole ja ma ei ole enam sunnitud sind taluma. Paraku paistab, et teie kamp pole sellest aru saanud. Mitmes sa nüüd õieti oledki, kes mind tülitamas käib – neljas vist?” Magnus hakkas pikki sõrmi abiks võttes loendama. „Clary. Isabelle. Simon…”
„Simon käis ka või?”
„Üllatab see sind?”
„Ma ei arvanudki, et sinu ja Aleci suhe talle nii palju korda läheb.”
„Mul ei ole Aleciga suhet,” ütles Magnus keerutamata, aga Jace oli temast juba mööda lipsanud ja seisis nüüd uudishimulikult ringi vaadates keset elutuba.
Magnuse korteri juures oli üks asi, mida Jace oli salamisi alati imetlenud: see ei näinud peaaegu kunagi välja samasugune kui eelmisel korral. Mõnikord oli see suur moodne pööningukorter. Mõnikord meenutas Prantsuse bordelli, Victoria-aegset oopiumiurgast või kosmoselaeva sisemust. Praegu oli see sünge ja segamini. Diivanilaual vedelesid Hiina kiirtoidu karbid. Esimees Mäu lamas kaltsuvaibal, kõik neli jalga sirgelt ees nagu surnud hirvel.
„Siin lõhnab südamevalu järele,” lausus Jace.
„See, mis lõhnab, on Hiina toit.” Magnus viskus sohvale ja sirutas pikad koivad välja. „Noh, eks lao siis lagedale. Lase tulla, mis sul öelda on.”
„Arvan, et peaksid Aleciga ära leppima,” ütles Jace.
Magnus tõstis silmad taeva poole. „Ja miks sa nõnda arvad?”
„Sellepärast et Alec on õnnetu,” vastas Jace. „Ja ta kahetseb. Ta kahetseb seda, mida tegi. Ta ei tee seda enam.”
„Ah et siis enam ta ei sepitse minu selja taga mu vana kallimaga salaplaane, kuidas mu elu lühendada? Väga õilis temast.”
„Magnus…”
„Pealegi on Camille surnud. Ta ei saagi seda enam teha.”
„Sa saad aru küll, mida ma mõtlen,” ütles Jace. „Ta ei valeta enam sulle ega varja sinu eest midagi, või mille pärast sa õieti endast väljas oled?” Jace potsatas kõrge korjuga nahktugitooli ja kergitas kulmu. „Mis sa kostad?”
Magnus pööras end külili. „Mis see sulle korda läheb, et Alec on õnnetu?”
„Mis see mulle korda läheb?” hüüatas Jace nii valjusti, et Esimees Mäu kargas otsekui šokeeritult püsti. „Muidugi läheb Alec mulle korda; ta on mu parim sõber, mu parabatai. Ja ta on õnnetu. Nagu sinagi kõige järgi otsustades. Igal pool kiirtoidukarbid ja kohutav segadus; kass näeb välja, nagu oleks ta surnud…”
„Ta ei ole surnud.”
„Ma hoolin Alecist,” ütles Jace, vaadates Magnusele otse silma. „Hoolin temast rohkem kui iseendast.”
„Kas sa pole kunagi mõelnud,” mõtiskles Magnus, näpitsedes kooruma hakanud küünelakki, „et kogu see parabatai-värk on kaunikesti julm? Võid valida endale parabatai, aga temast lahti öelda pole sul enam võimalik. Isegi kui ta pöördub sinu vastu. Võta või Luke ja Valentine. Ning ehkki parabatai on sulle mõnes mõttes maailma kõige lähem inimene, ei tohi sa temasse armuda. Ja surres võtab ta sinust osa endaga kaasa.”
„Kuidas sina parabatai’dest nii palju tead?”
„Ma tunnen varjukütte,” vastas Magnus ja patsutas enda kõrval sohvale, mispeale Esimees patjadele hüppas ja Magnust peaga müksima hakkas. Sortsi pikad sõrmed kaevusid kassi karvadesse. „Olen neid tundnud juba väga kaua. Olete veidrad olendid. Teis on segunenud ühest küljest habras inimlik õilsus ja teisest küljest inglite tulest lähtuv kannatamatus.” Ta heitis Jace’ile kiire pilgu. „Ennekõike puudutab see sind, Herondale, sest sinu veres voolab taevane tuli.”
„Sul on siis varemgi olnud varjuküttidest sõpru?”
„Sõpru,” kordas Magnus. „Mida see sõna õieti tähendab?”
„Küllap teaksid,” vastas Jace, „kui sul oleks neid olnud. On või? Kas sul on sõpru? Ma ei pea silmas neid, kes käivad su pidudel. Enamik kardab sind, mõned on sulle midagi võlgu, mõnega oled kunagi maganud, aga sõbrad – ma ei tea, et sul neid eriti palju oleks.”
„See on tõepoolest midagi uut,” lausus Magnus. „Ükski teine teie pundist pole veel proovinud mind solvata.”
„Kas see võte toimib?”
„Kui tahad teada, kas tunnen endas ühtäkki tungi Aleciga ära leppida, siis ei,” vastas Magnus. „Kange tahtmine pitsat süüa tuli mulle küll, aga selle põhjus võib peituda milleski muus.”
„Alec ütles, et sul on niisugune komme,” ütles Jace. „Pöörata kõik enda kohta käivad küsimused naljaks.”
Magnus tõmbas silmad pilukile. „Ning mina olen siis ainus, kes seda teeb?”
„Tabasid naelapea pihta,” vastas Jace. „Usu mind, sest mina tean. Sulle ei meeldi endast rääkida ja sa ei taha, et sind haletsetaks – pigem ajad inimesed vihaseks. Kui vana sa oled, Magnus? Päriselt.”
Magnus