Sellane sõnavara väljamärkimine ja kartoteegistamine oleks omamoodi huvitav, mõnos ja rahulik kõrvalharrastustöö. See toodaks tegijalle ilusat sisemist rahuldust. Seda võib teha ruttamata, oma vabadel puhketundidel. Sellen toodet mõno oleks jaunim ja peenem kui bridžimängimine või õngitsemas käimine. Isikliko töömõno juure seltsiks rahuldav teadvus, et tehakse oma rahvuskultuurile, kirjakeele arenemisloo uurimisele ka oma väike teenus ja kantakse materjaale kokku tulevase suure ehituse pystitamiseks: suur mitmeköiteline kirjakeele ajalooline sõnaraamat. Muidogi veel täielisemaks uurimismaterjaaliks jääb Eesti-keele Arhhiivi yldkartoteek ise.
Teisipäev 8. september 1942
Omal-ajal Tarto yliõpilasin-filoloogiden harjotustööna teha lastud sõnavara-väljakirjotused sedeleile, mis leiduvad Eestikeele Arhhiivis, on lynklikod ja puudulikod. Seepärast selles leksikograafistet trykingod tuleks lasta uuesti sõnavaraliselt läbi töötada ja sedeldada. Tuleks ka koostada umbkaudnegi ylevaade, millises järjekorras peaks see syndima, s.o. millised trykingod esimeses järjekorras, millised teises jne.
Eestikeele Arhhiivi kartoteek tuleks lasta ymber kirjotada autorite, resp. teoste järele. Veel parem: leksikografeerijailt tuleks kohe nõuda kaks eksemplaari.
Seda tööd ei tohiks lasta harjotajail yliõpilasil teha, vaid selleks tuleks välja koolitada umbes tosin isikot, kes seda tööd toimetaksid kogu oma elu kestel, mõned elukutseliselt palgalistena, kelle päämine ametitöö see oleks, mõned harrastustööna muu töö kõrval. Viimaseile võiks ka maksta teatavat tasu, eriti suuremate ja põhjalikomate tööde eest. Yldiselt aga peaks see neile jääma harrastustööks, mille eest nad ei või loota otsest tasu. See on samoti kui postmarkide korjaja ei või riigilt või yhiskonnalt nõuda tasu oma korjamistöö eest, kuigi ta sellest omalt poolt on pidand ohverdama ysna tubli summa.
Väga huvitav ja väärtuslik oleks terve Piibli leksikaalne läbitöötamine ja sedeldamine. Selle võiks mõni eestikeele õpetaja võtta otse oma elutööks, tehes seda kasvõi paarkymmend aastat. See töö tuleks teha võrdlemisi detailne. Yhtlasi võiks siis sama uurija välja märkida ka grammatilisi seiko. Töö lõpul võiks ta kirjotada kokkuvõtliko brošyyri oma töö tulemustest, s.o. ylevaate Piibli sõnavara yle [Eestikeele Arhhiivis kartoteegis olevat Piibli sõnavara juba sedeldatuna, aga see sedeldus, algajain yliõpilasin tehtud, on paratamata lynklik ja hõre. See tuleb teha hoopis tuhedamin ja põhjalikomalt, seega uuesti teha! Sõnavara sedeldajaile tuleks saata/anda nisti yldse yhised kui (tarbekorral) ka individuaalsed kirjalikod instruktsioonid ja juhendid, mis detailselt on välja töötet. Esimesed on tarvilised töö yhtlustamise mõttes. Nende ridade kirjotaja koostas 1934. aasta sygisel sellased detailsed juhendid Eestikeele Arhhiivile. Enne seda toimund sedeldamised on aga tehtud äärmiselt hõredate juhenidte järele ja tuleks kõik seepärast lasta teiskordselt teha.]. Lisabrošyyr võiks olla Piibli grammatilise kylje yle.
Keegi teine töötaks läbi kiriko-lauluraamatu, kolmas muid vaimulikke teoseid.
Edasi tuleks estofiilide kirjandus, Masing, siis Kreutzwald, Jannsen, „Jenoveevad” ja selletaolised, „Koli-Ramatud”, „Perno Postimees” ja „Eesti Postimees”, J. Pärn, C.R. Jakobson, Koidula, ärkamisaegne koolikirjandus, Jakobsoni-aegne „Sakala”, „Oleviko”, „Postimehe”, „Virulase”, „Valguse” aastakäigud jne.
Keegi peaks võtma kogu Wilde teoste sõnavara uurimise oma ylesandeks. Juba yksi „Mahtra sõda” oleks huvitav sõnavaraliselt sedeldada.
Mõnedest teostest tuleb otse kõik sõnad (Piiblist, kiriko-lauluraamatust, „Kalevipojast”).
Pääle sõnavara võiksid mõned uurida ka teoste grammatilist kylge, koguni selle yksikoid alo nagu objekti, rektsioone, sõnajärjestust.
Yldkartoteegis peaks ka Wiedemanni sõnaraamatu sõnavara olema sedeldatuna, samoti teiste sõnaraamatute oma.
Niipaljo huvitavat ja mõnosat tööd oleks eesti filoloogidel ja igal keelehuvilisel. Aga nad ei tee midagi selles suunas, nad lasevad oma leisutunnid niisamoti kaotsi minna või raiskavad need tyhjeks vaimuväsitavaiks lõbostusiks (bridž, male, pummeldused).
Kesknädal 9. september 1942
Sel leksikografeerimistööl oleks oma soodustav mõju Eesti kirjakeele arenemisele: kirjakeele ajaloolise arenemise sõnaraamat saaks varemin ilmuda; huvi keele sõnavaralise rikastamise vasto tõuseks; ka uute sõnade loomisele hakataks siis vahest suhtuma suurema huvi ja vastotulelikkusega; eestikeel rikastuks kiiremin uute sõnadega.
Tõlkimine on huvitav töö, nimelt siis, kui tõlgitakse mõnd lemmikteost. Tähtis on, et sellane tõlkimine toimuks rahulikos meeleolus, häirimattuses, mõnusas ja meeldivas interjööris, pigemin vanamoodsas majas ja toas kui uues. Nii huvitav on teises keeles väljendet mõtteid siirutada omasse eestikeele, väljendada neid nima täpsesti ning sama stiililise rytmi ja muljega. Igal autoril on oma hingeline ja stiililine tämber, ja ainolt see tõlkija saab reilida seda tämbrit, kes ka ise hingeliselt lähedal on sellele ja seetõtto võib sellesse sisse elada. Tõlkimine nõuab peent intelligentsi. Tõlkesse tuleb paratamata ka tõlkija enese stiililist värvingot, ka hingelist tämbrit. Kui see tõlkijal on tyse, törge, siis on seda ka tõlke oma. Säärane tõlkija rikob peenehingelise stiilitämbri. Selle rikob ka vähese intelligentsiga tõlkija.
Olen tõlkind Aho, Poe’d, Bourget’d, Maupassant’i, Huysmans’i ja arvan, et ma nende stiilitämbrit olen ysna lähedalt taband, sellepärast et ma neisse olen sygavasti sisse eland, neid sisemiselt mõistnud, nende teoseis kujotetut tihedasti kaasa eland, paigoti vahest seelgi intensiivsemin kui autorid ise. K. Reitav oli vist õigusega vaimustet mu tõlkest no Maupassant’i „Vee pääl”. Ka mu Aho, Poe ja Bourget peaksid olema tämbrilt ysna autorilähedased. Mul on koguni auahnus kujotella, et mu Poe-tõlked on yhed parimad maailmas, sellased, kus Poe tämbrile on kõige lähemalle jõutud.
Seejuures peaks mu tõlgete keel olema head eestikeelt, sest ma taotlen seda oma tõlkeis. Mu tõlgete, ja yldse mu kirjotuste stiil peaks olema sulav, läbipaistev, selge, aga seejuures loomulikolt eestipärane. Hästi on mõjund see, et ma lapsest saati olen lugend rohkesti eestikeelt ja nimelt veel 19. sajandi eestikeelt, mis oli vaba Vabariigi snooblikost tämbrist ja ka puhtamin põhjaeestiline ja põhjaeestilise laadiga.
Tõlkima peab huvi ja innoga. Selleks peab teos olema sellane, mida kangesti tahetakse tõlkida. Lemmikteosed on niisugused. Siis tõlgitakse inspiratsiooniga ja ollakse reilimises leidlik. Tõlkijalle ykskõikse või koguni ebameeldiva raamatu tõlge, mida ju tehakse tellimise pääle ja rahateenimiseks, ei või kunagi saada nii hea. Võimaluse piirides hea, kongeniaalse tõlke tegemiseks peab ka aega olema; seda ei tohi teha rutates, nagu see harilikolt synnib rahateenimistõlgetega, eriti veel, kui teosed ei ole tõlkijalle huvitavad.
Tõlkimises peab ka vaeva nägema: tuleb niikaua tõlkelauseid läbi mõtelda, parandada, proovida, kui leiad viimaks parima väljenduse, mis on võimalikolt täpne, aga seejuures yhtlasi ladus, eestikeelele loomukohane ja hea sisemise rytmiga.
Aga veel kord toonitan: tõlkijal, kes tahab teha tõesti häid ja kongeniaalseid tõlkeid, peab autoriga olema hingesugulust nende joonte poolest, mis valitsevad on tõlgitavas teoses.
Nooremas eas, ja veel 1930. aasta ymber, ma kaalusin võimalust tõlkida no Huysmans’i „A rebours” ja „Làbas”