Käsipuu-strateegia võti on võimalikult väheste piirangute määratlemises, valides välja vähesed kõige olulisemad ja tugevamad ning lastes inimestel seejärel tüürida nende vahel ja ümber, nagu nad soovivad. Kui hoiate piirangute nimekirja lühikese, vähendate koormust, mis on nii kasvatamisega tegelevatel meeskondadel ja juhtidel kui ka klienditeenindajatel, kellelt nõutakse uute käitumisviiside ja uskumuste elluviimist. Nagu 4. peatükk näitab, on tarbetu keerukuse ja kognitiivse koorma vähendamine tõhusa kasvatamise puhul liikumapanev jõud. Võti seisneb selles, et eemaldada võimalikult palju tarbetuid piiranguid – valida välja mõned hädavajalikud käsipuud ning öelda ja (eelkõige) demonstreerida kõigile, et nende piirete ületamine toob kaasa ebameeldivaid tagajärgi –, kuid muus osas lasta inimestel käia radu, millesse nad ise usuvad.
II
Kasvatamise põhimõtted
3. peatükk
Kuumad motiivid, kained lahendused
Kasvatamismootori kütus
Loeme Stanfordi ülikoolis kraadiõppe kursust „Suurepärasuse kasvatamine“. Tudengid tutvuvad selle käigus näidisjuhtumitega ning õpivad meie kasvatamispõhimõtteid tundma. Ühtlasi laseme neil pista rinda keeruliste kasvatamisväljakutsetega, sest töö käigus õppimist ei saa asendada miski. Aastal 2012 tegelesid tudengid rattakiivri kandmise edendamisega Stanfordi üliõpilaskonnas. Jalgratas on kampuses tudengite peamine liikumisvahend. Hajevil ratturid, kes sageli telefonitsi räägivad või sõnumeid saadavad, põhjustavad pidevalt ohtlikke olukordi ja väiksemaid õnnetusi. Peaaegu igal nädalal saab mõni neist nii raskelt viga, et satub traumapunkti. Kiiver vähendab raske peavigastuse tõenäosust õnnetuses 85 %, kuid seda kannab alla 10 % üliõpilasi (kraadiõppes ja personali seas on protsent suurem).59 Paljud üliõpilased on enne Stanfordi tulekut kiivrit kandnud, kuid loobuvad, sest vähesed kaastudengid kannavad seda. Vaikne kampus tundub olevat rattasõiduks ohutu, ning nagu Stanfordi rattaprogrammi koordinaator (ja meie õppemeeskonna liige) Ariadne Delon Scott selgitas, on kiivrid ebamugavad, ajavad soengu sassi ega näe „lahedad välja“.
Ka paljud meie loengul käivad tudengid ei kandnud kiivrit. Palusime raske rattaõnnetuse ohvril Kali Lindsayl jutustada auditooriumile oma loo. Kali kandis alguses Stanfordis kiivrit, kuid lõpetas, kui kaaslased hakkasid teda „kiivritüdrukuks“ ja „nohkariks“ kutsuma. Kord samal aastal pedaalis ta raamatukokku (ilma kiivrita, loomulikult) ja tema järgmine mälestus oli „vanemate saabumine haiglasse kell kaks öösel … enam kui 12 tundi hiljem“. Kali kukkus ning selle tagajärjel tekkis kolju ja aju vahel verevalum. Ta oli sunnitud uimasuse, mäluhäirete ja väsimuse tõttu semestri vahele jätma. Tüdruk arvas, et saab kiiresti taas järjele – „Mõtlesin, et Stanfordi tudengina suudan kõike“ –, aga ta ei suutnud kiiresti lugeda ja kannatas paanikahäirete all. Taas endaks saamine võttis poolteist aastat. Kursus oli Kali loost väga liigutatud. Paljud tudengid nutsid. Kali rõhutas, et nende tundeist pole kasu, kui midagi ei muutu – kiivrikandmise harjumuse levitamine on nende kätes. Kali lugu oli „kuum motiiv“. See pälvis tudengite tähelepanu, vallandas tundeenergia ja pühendumise. Paljud soetasid kiivri ja hakkasid seda kandma.
Kuumadest motiividest kainete lahendusteni
Jagasime tudengid rühmadesse ning andsime igaühele ülesande edendada kiivrikandmist kindlas ühiselamus, mees- või naiskorporatsioonis või spordimeeskonnas. Näiteks tuli Carolin Christianssonil, Sarah Choul, Ivan Chual, Aaron Ngil ja Jim Tomczykil veenda neliteist Stanfordi jalgpallimeeskonna ratturit kiivrit kandma. Enne sekkumist kandis kiivrit ainult üks neist – niisiis oli tegu katsega laiendada „kiivripartei“ uskumusi ja käitumisviisi ühelt paljudele. Tudengirühm mõistis, et sportlased pole eriti vastuvõtlikud ei sellele ega muudele turvameetmetele. Nad arvavad, et ei vaja kiivrit, sest on küllalt tugevad ja koordineeritud; jalgpallurid ei kanna ju kiivreid ka oma tihti ohtliku spordialaga tegeledes. Tudengite ees seisis väljakutse muuta meeskonna mõtteviisi ning tekitada selle järjepidevuse tagamiseks vajalikku vastutustunnet – soovi talitada õigesti ka siis, kui keegi ei vaata. Nad lootsid, et kui turvalisusele mõtlemine on juba õnnestunud juurutada, levitab jalgpallimeeskond seda teistele Stanfordi sportlastele.
Nagu paljud teisedki juhid, kes püüavad midagi meeskonnas või organisatsioonis muuta, pidi grupp otsustama, kas keskenduda eeskätt mängijate uskumuste või pigem käitumise muutmisele – me nimetame seda „U-K valikuks“. Vaidlus selle üle, mil viisil on kõige parem tegevusi ja muutusi esile kutsuda, on möllanud sajandeid. „Mõte on iga tegevuse esivanem,“ kirjutas XIX sajandi ameerika kirjanik Ralph Waldo Emerson60, tema kaasaegne, briti peaminister Benjamin Disraeli aga vaimutses: „Mõte on tegevuse laps.“61
Küsimusel, kas uskumused on pigem käitumise põhjused või tagajärjed, on muutuste eskaleerimisel võtmetähendus. Paljud teadusuuringud kinnitavad Emersoni seisukohta, et inimeste uskumuste muutmine veenvate, emotsionaalselt laetud lööklausete, lugude ja argumentide abil toob kaasa muutusi käitumises. Seda nägime ka Kali loo puhul, mis pani mõnedki tudengid kiivrit kandma. Teised uuringud väidavad nagu Disraeligi, et inimeste uskumustest olenemata on kõige parem alustada käitumise muutmisest. Teisisõnu – inimeste mõtteid ja tundeid kujundab see, mida nad teevad. Need uuringud näitavad, et kui inimesed meelitatakse käituma kooskõlas mingi uskumusega (näiteks argumenteerima mingi seisukoha poolt, millesse nad ei usu, või sööma toitu, mis neile ei meeldi), muudavad nad sageli algseist veendumustest olenemata oma uskumused käitumisele vastavaks, et mitte iseendale – ja teistele – silmakirjalikuna paista.62
Milline on seda vasturääkivust arvestades parim koht, kust kasvatamisüritust alustada? Meie uuringud näitavad, et sobib iga koht, kus saab. Kuigi vaidlused selle üle, kas tõhusam või loogilisem on esmalt muuta uskumusi või käitumist, toetavad mõlemad strateegiad teineteist, nii et praktiliselt võib kasvatamismootorit käigus hoida, võttes sihikule kas käitumise või uskumused või mõlemad korraga. Võti on positiivse mõjuringi loomises ning käigus hoidmises. Kuuma motiivi edastamine tähendab, et luuakse ja jagatakse lugusid, sümboleid, sõnavara ja argumente – kindlast mõtteviisist lähtuvaid uskumusi ja emotsioone. Tõhus kuum motiiv vallandab selliseid tugevaid emotsioone nagu uhkus ja õiglane viha. Niisugused tunded panevad inimesed tajuma end võimsana ning suutlikuna ümbritsevat maailma kontrollima, mis omakorda käivitab enesekindla ja veendunud tegutsemise.63 Kuigi Kali sõnad kahtlemata puudutasid meie auditooriumit, poleks neil olnud nii suurt mõju ilma tema kaasakiskuvate emotsioonideta – ilma viha, kurbuse ja rõõmuta, aga ka ilma tema hääles kõlanud pinge tõusu ja languseta. Tüdruku kehahoiak näis raskeist õnnetusejärgseist kuudest rääkides veidi kramplik, kuid ta ajas end sirgu ning muutus enesekindlaks – õlad taga, lõug ees –, kui kirjeldas oma edusamme vigastustest paranemisel ning veenis kaastudengeid kiivrit kandma. Emotsioonid on nakkavad. Psühholoog Elaine Hatfield tõestab, et säärane tunnete väljendamine nagu Kali puhul (näoilmed, hääletoon, kehahoiak) mõjub kõige paremini näost näkku suheldes. Kui eesmärk on inimeste koondamine kuuma motiivi taha, on võti „tundekogukondi“ tekitavate kogemuste loomises.64
Arbuusirünnak
Stanfordi meeste jalgpallimeeskonnaga töötanud tudengid õppisid, kuidas inimesi kuuma motiiviga kaasata, kuidas mitte. Nad alustasid ohutusstatistika esitamisest, kuid sellel polnud mingit mõju. Pärast ajurünnakut ning võimalike mängijais tugevaid tundeid äratavate lahenduste mudeldamist leidis rühm, et arbuuside lõhkumine on küll karikatuurne,