Грянь в безумца огненной стрелою, –
Я стою, как равный, прeд тобою
И высоко голову подняв,
Говорю пред небом и землею:
«Самодержец мира, ты не прав!»
Он умолк, и чудо совершилось –
Чтобы снять алмаз они могли,
Изваянье Будды преклонилось
Головой венчанной до земли, –
На коленях, кроткий и смиренный,
Пред толпою нищи… царь вселенной,
Бог, великий бог, лежал в пыли!3
Leonid Brežnev seletas, et need on Dmitri Merežkovski värsid ballaadist, mille pealkiri on „Sakja Muni”. Nagu teada, oli dekadentlik luuletaja Merežkovski bolševike vihane vaenlane. Pärast revolutsiooni lahkus ta Venemaalt. Ta oli vaimustuses Hitlerist, nimetas teda „kaasaja Jeanne d’Arciks”. Aga Mussolinile tormas ta ükskord vastu nii teesklematu vaimustusega, et ehmunud duce hüüdis: „Presto! Presto!” 1941. aastal toetas Merežkovski avalikult Hitlerit, kui too alustas sõda NSV Liidu vastu.
Kuulajad olid hämmingus, et Brežnev on tuttav sellise odioosse luuletaja loominguga. „Ma sain pärast selguse kätte,” kirjutas G. Arbatov. Selgus, et nooruses oli Leonid „Sinise Pluusi” liikmena lugenud neid värsse lavalt.
Sel ajal, 1920. aastate alguses, vabastati Vene pühakojad üsna samamoodi, nagu on kujutatud legendis, sinna sajandite jooksul kogunenud väärisesemetest: hõbedast, kullast, kalliskividest. Väärisesemed võeti võimude sõnul ära selleks, et osta leiba Volgamaa nälgivatele inimestele. Religiooni vaimust kantud luuletaja-jumalaotsija värsid langesid ootamatult ühte rahvahulkade meeleoluga. Ei käinud tollal võitlus ju mitte ainult kiriku vastu, vaid ka kiriku enda sees. Kirikus laienes uuendajate („elava kiriku”) liikumine, selles osalejad toetasid väärisesemete äravõtmist meelsasti religioossete põhjendustega. Täpselt nagu „Sakja Muni” tegelased!
Muuseas, teistes küsimustes olid uuenduslased valmis uue võimuga vaidlema. Riigis liikusid teravmeelsed naljad nende juhi metropoliit Vvedenski kohta. Kuulus oli tema vaidlus hariduse rahvakomissari Lunatšarskiga. Nad vaidlesid Jumala üle, inimese põlvnemise üle. Rahvakomissar kaitses mõistagi ideed, et inimene põlvneb ahvist, vaimulik seisukohta, et inimese lõi Jumal. Kirikumees märkis irooniliselt:
„Muidugi, igaüks teab paremini, kes ta sugulased on…”
Noored, kelle hulka kuulus tol ajal ka Brežnev, tahtsid selles võitluses osaleda. Ajastule olid iseloomulikud niinimetatud „komnoorte paasapühad”. Karnevalirongikäike korraldati suurte religioossete pühade päevil – paasapühade, jõulude, kolmekuningapäeva ajal. Noored korraldasid pantomiime, tõrvikurongikäike, mis liikusid kastrulite ja pannide kõrvulukustava tagumise saatel. Rongikäikudes osalesid tingimata „neetud mineviku” esindajad: pappideks, mulladeks, rabideks ja ksjondsideks ning laamadeks ja šamaanideks riietatud inimesed. Nende seas kõndisid tsaarid, kindralid, fašistid, vabrikandid, linnavahid ja kordnikud. Mõnikord kõndisid rongikäigu eesotsas „jumalad, pühakud ja prohvetid”: Muhamed, Mooses, Kristus, Neitsi Maarja, inglid ja peainglid. Nad esinesid naeru lagistava rahvahulga ees lustakate „jutlustega”. Nende kõrval kõndisid „põrgu asukad”: kuradid ja saatanad. Juhtus, et nende „kuradite” pihta lendasid nördinud usklike kivid…
Ka Kurskis toimusid komnoorte jõulud ja paasapühad. Näiteks 1923. aasta jõulumaskeraadil esinesid järgmised tegelased:
– Päikese ja tule Jumal (teda iseloomustasid pöörlev ratas ja tõrvikutega toober);
– Jumal Rama nahkades;
– karvane ürginimene;
– naised pajuokstega, kaks neist vedasid endaga kaasas püha lammast (lammast muuseas ei leitud, lamba osa täitis kits);
– Jumal Krišna;
– Jumal Devi ema, teda õnnistas luigega Jumal-isa;
– kaks fakiiri muistsetes India rõivastes;
– elevant nukuga, Maarja, Joosep, kolm Hommikumaa tarka ja Jumal Jeesus;
– Jumal Kapital, kullast ebajumal, luud käes, nende kõrval tsaar, pursui ja papp;
– tööline vasaraga, talupoeg adraga, punaarmeelane vintpüssiga…
„Siin oli koos terve taevane kollektsioon: kõigi aegade ja kõigi rahvaste mitmesugused jumalad,” kirjutas kohalik ajaleht. Mõni vastutulija lõi jumalakartlikult risti ette, kui nägi tulemas „püha perekonda” ja Hommikumaa tarkasid. Kui see enneolematu protsessioon jõudis kloostri juurde, tulid vaimulikud seda vastu võtma, nad olid otsustanud, et käimas on mingi „elava kiriku” moodne üritus… „Lähenesime kloostrile,” kirjutas rongikäigust osavõtja. „Moodustus ring. Algas kõikide jumalate põletamine, noored hakkasid selle lõkke ümber tantsu lööma, üle tule hüppama…” Juhtus sedagi, et mõned karnevalist osavõtjad heitsid uudishimust pilgu ka tõelisele pidupäeva jumalateenistusele. Kuid kohaliku ajakirjanduse kinnitusel tulid nad sealt varsti ära:
„Seal on kuratlikult igav!”
Sinipluusid võtsid nendest etendustest meelsasti osa, midagi ligilähedast etendasid nad ka lavalaudadel. 1924. aastal olid ühes „Sinise Pluusi” näidendis järgmised tegelased:
„Impressaario ja dirigent Kaliif (idamaine halatt, turban).
Rooma paavst (sutaan, punane tiaara).
Rabi (juudi pikk-kuub, pigimüts, palverätik).
Elav kirik (džentelmen, krae, habe aetud).
Surnu (tüüpiline papp).
Valguspildi näitaja (vanaätt).”
On väga tõenäoline, et Brežnev võttis sinipluusina nendest üritustest osa. Kuid talle polnud võõras ka keelatu külgetõmme: kuivõrd kõik ümberringi naersid religiooni välja, siis äratas religioon temas siirast huvi. Ljubov Brežneva on kirjutanud, et onu rääkis „kuidas ta oli üliõpilasena läinud õpingukaaslase juurde ühiselamusse. Üks tema sõber oli aga ootamatult pakkunud talle lugemiseks Piiblit. Onu oli roninud laua alla, mis oli kaetud põrandani ulatuva linaga, ja lugenud seal taskulambi valguses.” Tärkas uudishimu, kuigi Brežnevil olid kahtlemata olnud koolis ja gümnaasiumis usuõpetuse tunnid. Muuseas, kui ta oli juba riigijuht, meenutas Brežnev eravestlustes sageli Jumalat. Näiteks oli ta ükskord valjusti arutanud:
„Tõde on kõrgem päikesest, kõrgem taevast, kõrgem Jumalast: sest kui ka Jumal algaks valest, siis ei oleks ta Jumal, ja taevas oleks mädasoo ja päike oleks vaskkauss…”
Mis puutub ballaadi „Sakja Muni”, siis peab märkima legendist pärit nimetu hulguse ja selle raamatu peategelase saatuse sarnasust. Nad mõlemad olid kunagi vaesed, mõlemad said ootamatult ja etteaimamatult – tänu imele! – osakese Jumala „porfüürkroonist”, mis sümboliseerib võimu universumi üle. Küllap tunnetas seda sarnasust ka Leonid Brežnev ise, seepärast talle need värsid nii väga meeldisidki.
„Teile oleks praegu parem hakata prostituudiks.” Hiljem, isegi sõja ajal ei minetanud Leonid Brežnev huvi kirjanduse vastu. Näiteks ilmus