„Unistasin saada näitlejaks.” Üks kahekümnendate aastate eredaid nähtusi oli ka teatriliikumine ,,Sinine Pluus”. Selles osales ka Leonid Brežnev. „Mängisime näidendeid,” on napisõnaliselt öeldud selle kohta tema mälestustes…
„Sinise Pluusi” põhiidee oli selles, et kaotada piir mängu ja elu vahel, tavalise inimese ja näitleja vahel. Selle liikumise osalised mängisid ilma eesriideta, sageli ilma grimmi ja teatrikostüümideta… Rolli märkis mingi silmahakkav sümbol: mõõk vööl, kõvakübar, pagunid, juuksuri käärid, kojamehe luud, fašisti svastikaga kiiver. Masinakirjutajal võis olla peas midagi kirjutusmasinataolist, laskuril ilutses kõhu peal märklaud. Tavaliselt oli sinipluusidel laval seljas sinine pluus (sellest ka liikumise nimetus). Kuid mõnikord esinesid nad ainult kehakultuurlase püksikute väel ja paljajalu. (Peaaegu et ühingu „Maha Häbi!” vaimus. Ajakirjanduses mõisteti nad ülemäärase kiindumise pärast nii tagasihoidlikesse kostüümidesse koguni hukka.) Lustlikult laulsid nad tšastuškasid:
Minu poeg käib ringi
peaaegu päris paljalt,
eile mängitud sai naljalt
jalkat siingi.
Ajakirjas „Sinine Pluus” kirjutati:
„Dekoratsioonid on tarbetu rämps.”
„Esemed peavad laval mängima koos näitlejatega.”
„Milleks tuua lavale laud ja toolid, kui neil ei istuta, uksekell, kui seda ei helistata, jms.”
„Sinipluus peab oskama liikuda, peab oskama valitseda oma keha. Valitsema nii hästi, et see keha räägiks piisava väljendusrikkusega.”
„Grimm varjutab sageli publiku eest räägitavat teksti.”
„Sinipluuside põhimõtteks on tinglik grimm. Mitte naturalistlikud ponnistused näidata tegelikkust, vaid ainult kõige tähtsama, iseloomuliku rõhutamine.”
„Värvi võib kasutada ainult äärmise vajaduse korral: vanainimese kortsud, joodiku punasinine nina, moenarri vuntsid jms.”
„Maha naturalistlik kostüüm, parukas, viisud. Kõik peab olema tinglik.”
„Vähem grimmi, parukaid, mitte koormata näitlejat kostüümidega jms. Tuleb mõista anda, viidata… Et kujutada poeselli, piisab näitlejale põlle ette sidumisest.”
„Ainult jämedate joontega ja ei mingeid peensusi.”
„Mitte fotod, vaid ehitus.”
„Vanad armastajad, ingénue jms. sõnaline rämps sinipluusidel käibel ei ole. Nende oma aja ära elanud terminite asemel on meil väljend „maskid”.”
„Sinipluusid pidasid isegi Meierholdi liiga vähe vasakpoolseks,” kirjutas V. Šalamov, „ning pakkusid uut vormi mitte ainult teatri tegevustikule… vaid ka elufilosoofiale.” Hiljem võttis need ideed omaks ja arendas neid edasi „Brechti teater”. Oma etendust alustasid sinipluusid tavaliselt üldise paraadväljatulekuga, mille vältel nad laulsid muusika saatel:
Me sinipluusid oleme,
me ametiühingudki oleme,
me kõigest kõike teame,
me mööda ilma laia
oma satiiri ja nalja
nagu tõrvikut uhkelt kanname.
Etendus lõpetati lustaka lõpuhümniga. Näiteks niisugusega:
Kõike, mida oskasime,
me teile näitasime,
Näitasime, mida suutsime,
ja muidugi kõik hästi tegime,
kui kasu teile pisut tõime.
Sinipluuside näidendite tegelaste seas olid nepmanid, pioneerid, militsionäärid, palvetavad naised, komnoored, fašistid, pornograafiat kirjutavad kirjanikud, vabrikandid, puskariajajad, sandid, leedid, kodutud lapsed, paatrid, kaevurid – ühesõnaga kõik ja igaüks, kaasa arvatud sellised koloriitsed tegelased nagu polkovnik Vastuvahtimist või Inimsööja Näm-Näm. Oli ka fantastilisi tegelasi nagu huurid, maailmainglid, Piibel, Rohutirts, Kahkjas Spiroheet, Ku-Klux-Klan, Pasha, Jõulud ja Pariisi Kommuuni Päev. Lavastused olid üpris mitmekesised.
On meil etendusi
sordist päris mitmest,
on meil meenutusi,
sobitusi missast.
Vodevill ja draama,
tõeks peab saama.
Lorilaul ja monoloog,
kõigel sees on kõva hoog.
Peasekretäri kaastööline G. Arbatov tunnistab: „Nooruses oli Brežnev võtnud osa (sellest jutustas ta kunagi minu kuuldes ise) isetegevuslikust „Sinisest Pluusist”, unistanud näitlejakarjäärist. Tal oli mõningane kalduvus mängida, näidelda (artistlikkuseks ei söanda ma seda nimetada). Mõnikord ma märkasin, kuidas ta „mängis” oma osa (peab ütlema, et mitte halvasti) kohtumistel välismaalastega.” Kõige hämmastavam on see, et G. Arbatov ei märganud, et see Leonid Brežnevi „mängimine” ei piirdunud 1970. aastatel välismaalastega! Muuseas, tõeline näitleja ei mängi kunagi, ei teeskle, ta lihtsalt elab mitmes tegelaskujus. Nagu teada, ka karnevali ajal inimesed ei teeskle ega mängi, vaid elavad.
Peasekretäri kaasvõitleja (ja hiljem võistleja) A. Šelepin täheldas: „Ta oli väga hea näitleja, anna talle kas või „rahvakunstniku” nimetus.” Lauljanna Galina Višnevskaja on meenutanud üht õhtut, mille ta saatis 1964. aastal mööda Brežnevi seltskonnas. „Ta ei joonud palju, jutustas anekdoote ja laulis koguni naljakaid tšastuškasid, kõpsutades kontsi ja kujutades kätega balalaikat, laksutas keelt ja laulis Vjatka murdes päris meeldiva häälega. Need ei olnud lamedad ponnistused, ei, see oli artistlik ja andekas. Keegi tõstis toosti:
„Leonid Iljitš, teie terviseks!”
„Ei, mis asja minu terviseks juua, joome artistide terviseks. Mis see poliitika ära ei ole, täna oleme olemas ja homme meid ei ole. Aga kunst on igavene. Joome artistide terviseks!”
Kuigi Brežnevi unistus näitlejakarjäärist ei täitunud, tuli tal elu jooksul mängida palju erinevaid ja vahel kaasakiskuvaid rolle. Nende hulgas oli lukksepa, maamõõtja, kütja, tankisti, inseneri, polkovniku, kindrali, keskkomitee sekretäri, vandenõulase, marssali ja lõpuks „tsaari” enda roll… Teha läbi tee katlakütjast tsaarini ei õnnestu igaühel isegi laval mitte!
Brežnev oskas olla üllatavalt erinev, isegi väliselt. Küllap vist ainult paksud kulmud jäid tema välimuses alati muutumatuks, need olid omamoodi Leonid Brežnevi mask. „Ta tunti kulmude järgi kaugelt ära,” meenutas noort Brežnevit tema abikaasa Viktoria Brežneva. „Silmad olid suured, pruunid, mahlased.” Aga diplomaadile Boriss Kolokolovile jäi isegi Brežnevi silmade värv teistsugusena meelde: „Tema sinakas-helesiniste silmade pilk oli hea ja tähelepanelik…” (Tuleb tunnistada, et fotodel on peasekretäri silmade värv samuti helesinine või sinine.)
Kremli asjadevalitseja Mihhail Smirtjukov on meenutanud: „Minu töölised remontisid ükskord Kremlis tema kabinetti… Ta ise oli puhketoas. Seisis peegli ees ja tegi midagi kulmudega… Ta ei häbenenud töölisi, kammis kulmusid kord üht-, siis jälle teistmoodi.” See stseen ei näiks naljakas, vaid täiesti loomulik, kui jutt oleks näitlejast, kes peab täpselt sisse elama ühte või teise lavakujusse…
Elu lõpus oli Brežnevil juhus vaadata mängufilmi „Vabaduse sõdurid”, kus teda ennast mängis juba teine inimene. Brežnevi reaktsioon sellele filmile oli väga põnev. Näitleja Jevgeni Matvejevile öeldi edasi, et kui ta ilmus ekraanile noore Brežnevina, märkis Leonid Iljitši abikaasa:
„Minu