Noore Brežnevi kirjanduslike vaadete üle võib otsustada ühe tema säilinud kirja järgi, mis oli adresseeritud kellelegi naiskirjanikule. See naiskirjanik oli avaldanud oblastilehes jutustuse, mis äratas Leonidis nördimust. See leidis aset nähtavasti 1934. aasta paiku – siis tekkis kirjanike liit, mida kirjas mainitakse. Ja järgmisel aastal ei olnud Brežnev enam üliõpilane (kelleks ta end kirjas nimetab).
Brežnev kirjutas autorile halastamatus ja hävitavas stiilis. Kuid tema needused lähevad täiesti loomulikult üle peaaegu et palveks. Ta alustab üleskutsega „hakata prostituudiks” ja lõpetab tulise palvega uskuda Jumalasse. Sealjuures ta ise usub nähtavasti täiesti siiralt, et suudab panna kirjaniku häbi tundma ja kahetsema. See on usk sellesse, et võib paremaks muuta isegi kõige halvema inimese, mis oli tollele ajale vägagi iseloomulik. Kiri ise oli järgmine:
„Kahjuks ei tea ma Teie ees- ja isanime.
Lugesin oblastilehes läbi teie jutustusekese. Palun ärge trükkige niisugust jama. Ma ei saa seda paremini iseloomustada kui provintsiajakirjaniku grafomaaniat, mida toidab vaid kirg: astuda võimalikult kiiresti NSV Liidu Kirjanike Liitu ja saada priilt, teenimatult…
Kogu Teie „ideede” tsükli ja ka väiklase hinge ja elu konjunktuurse temperamendi järgi oleks teil praegu parem hakata prostituudiks. Prostituudid vähemalt armuvad mõnikord inimestesse. Selliseid grafomaane nagu Teie ei puuduta mingi kirg. Mitte midagi te ei taba, ei kirjelda ega arva ära.
Kultuur on rahvuse vastus, tema iseloomu aroom, südame sättumus, sõltumatu mõistus. Sellised nagu Teie hukutavad isamaa kultuuri: Te olete tassinud inimeste kallihinnalise aja laiali mööda provintsiurkaid, uinutanud inimesi, võtnud neilt ära kombe kaunilt elada, mõtelda, lugeda, luua, armastada, surra… Külarahva jõuk, kes on kodukülad maha jätnud, võidunud, müüdavad, kõike arvestavad lojused, jätised, kes on koondunud üksteisest lugupidamise alusel – viimse piirini kameeleonid!.. – see on seltskond, kes nimetab end pankrotistunud ühiskonnas kirjanikkonnaks.
Te koguni ei kahtlustagi mitte, et kirjanik olla tähendab iga päev surra, põletada end, teenida Stalinit ja taevast ja Jumalat ning mitte sättida end sisse keskpäraste kirjatsurade paindumatult terve mõistusega, kelle laiskus, hallus, mõtete argisus, mafioosolik vendlus, omaenda kirjasõnast absoluutne joobumus (olgu või kus, peaasi et vilksatada!)… Muudkui vahib igavikku, andke talle kätte igavikulikkus, aga Te ei suuda, ärge sebige uutel põlvkondadel jalus, ärge lööge oma väikekodanlase hambaid meie peaaegu tuhandeaastase olemasolu viljadesse. Olge inimene, naine, ema, kes usub Jumalasse.”
„Nooruses sai end niisuguste joonistustega lõbustatud.” 1920. aastatel pani Leonid end proovile mitte ainult laval ja luules, vaid ka karikatuuride joonistamises. 1977. aastal rääkis ta ise näitusel „Satiir võitluses rahu eest” sellest kunstnikele: „Kuidas te nendele imperialistidele mööda pead annate, mööda pead. Omavahel öeldes sai nooruses end niisuguste joonistustega lõbustatud. Kui neid teile näidata, ei vaibuks naerulagin!”
Kahjuks on Leonid Brežnevi joonistustest raske midagi arvata – ajaloolaste kätte nad sattunud ei ole. Kuid noore Brežnevi harrastuses midagi üllatavat ei ole: tol ajal etendas satiir ühiskonna elus üpris tähtsat osa. See oli omamoodi maailma peegelpilt, mis naeris välja kõike ja kõiki. Karnevalimaailmas on ju kiitus ja sõim teineteisest lahutamatud. Näiteks on võimatu öelda „ennäe Puškinit…”, lisamata kohe „vaata kurivaimu!” Õige on ka vastupidine: kõige ägedam sõim läheb sujuvalt üle kiidukõneks. Nad on nagu ühe magneti kaks poolust, mida on võimatu teineteisest eraldada.
Võiks arvata, et pärast revolutsiooni naeris karneval lõbusalt välja ainult igasuguseid „pursuisid” ega puutunud vähimalgi määral omaenda juhte. Kuid see ei olnud nii. Lehitseme näiteks ajakirja „Krasnõi Perets” 1923.–1924. aasta numbreid. Ajakiri pakub joonisel välja valiku soenguid, habemeid ja vuntse. Kui kinnitada neid erineval viisil kiila, habemeta ja vuntsideta pea külge, siis võib saada juhtide – Marxi, Lenini, Trotski – portree. (Valikusse kuulusid koguni Leninile iseloomulikud kortsud silmanurkades.) Teisel pildil kirjutavad bolševikud nagu Repini Zaporožje kasakad kirja „inglise Curzonile”. Partei peasekretäri Stalinit on sellel pildil kujutatud naeru lagistava Zaporožje kasakana. Kolmandal joonistusel on kunstniku uljas sulg kujutanud peasekretäri sodiaagimärgina – Kaljukitsena, kellel on kabjad ja sarved… Hilisemal ajal olid šaržid ja lõbusad joonistused Stalinist märksa leebemad, kuid täielikult nad ära ei kadunud.
Sedamööda, kuidas ülemaailmne karneval kuhtus, kaotasid ka karikatuurid oma tähenduse. Hruštšovi ajal šaržid tema kohta vahel ilmusid, kuid harva, erandkorras. Üks neist näiteks kujutas „Pravdas” Hruštšovi kaevurina, kes lõhub piikvasaraga „külma sõda”, millel on jääpurikast nina. Teine jäädvustas ta skulptuuri „Taome mõõgad atradeks” kujul. Hruštšovi kohta trükiti ümber karikatuure ka välismaa väljaannetest: näiteks tõstab ta kõrgele pokaali koos Ameerika Ühendriikide presidendiga või matab maha „sõjakirvest”… 1960. aastal ilmus „Izvestijas” sõbralik šarž Hruštšovi kohta, kui ta viis läbi väga suure – ühe kolmandiku võrra – koondamise sõjaväes. Joonisel kamandab peaminister vägedele: „Iga kolmas, samm ette!” Rivist astuvad välja sõjaväelased, käes kohver, rivvi jäävad automaatidega sõjaväelased… Peaministrist sagedamini sattusid lustlikele joonistustele tema autod või merelaevad, millel ta reisis. Üsna sageli täiendasid karikatuure tsitaadid kõnedest: 1920. aastatel Trotski ja Zinovjevi, hiljem Buhharini, Stalini ja lõpuks Hruštšovi kõnedest.
Brežnevi ajal (aga ka Andropovi ja Tšernenko ajal) mingeid šarže nendest, ka kõige sõbralikumaid, enam ei ilmunud. Tõsiseid maale, millel kujutati peasekretäri, peeti siiski lubatavateks, kuid mitte mingil juhul polnud lubatud kergemeelsed ajalehejoonistused. Koguni Lääne tegelaste kohta ilmusid personaalsed karikatuurid ajakirjanduses ikka harvemini ja harvemini. „Lugupidamisest presidendi (Ameerika Ühendriikide) vastu me teda ei joonistanud,” oli öeldud ühe joonistuse allkirjas. Naerdi välja abstraktseid tegelasi, nagu näiteks Ameerika onu Sami, Briti lõvi või Gallia kukke (hiljem lisandus neile Pekingi part). Karikaturist Boriss Jefimov on meenutanud, et ta küsis 1977. aastal Brežnevilt: „Kas me ei jää varsti töötuks?”
„Ta vaatas mind mõne sekundi üllatunult, nagu ta poleks minu küsimusest aru saanud, siis taipas: „Karikaturistid ja töötuks? No ei! Selleni läheb veel väga kaua aega, töötage edasi!””
„Düseldorf, Šervanadze.” Mõni Brežnevi biograaf näitab õelalt ära arvukad õigekirjavead, mida peasekretär tegi. Kindral D. Volkogonov kirjutas: „Oma tööalastes märkmetes, resolutsioonides ja märkustes tegi ta hulgaliselt vigu (Bon (Bonni asemel), hokki, Novo Sibirsk, Düseldorf, Šervanadze, Kisindžer jne., jms.).” Eespool toodud luuletuse käsikirjas on samuti palju õigekirjavigu.
Muidugi, töölisnoore puhul, kes Leonid oli, ei ole sellised vead midagi enneolematut. Kuid midagi imelikku neis ikkagi on. Omal ajal oli ta ju eeskujulikult õppinud gümnaasiumis, hiljem, 1935. aastal, sai ta inseneri diplomi samuti kiitusega. Mis takistas tal – ta oli ju võimekas õppima – teha korda oma õigekirja, õppida kirjutama ilma vigadeta? Tundub nii, et ta ise ei näinud selle järele vajadust. Jällegi sugeneb küsimus: miks? Nähtavasti oli see ükskõikne suhtumine õigekirja 1920. aastatel midagi samasugust nagu tolleaegne hoolimatus riietuse küsimustes, mis noorte hulgas valitses. Või siis midagi samasugust nagu teadagi ekslik (koguni kohutav ning seetõttu eriti väljendusrikas ja ere) kirjaviis, mis vallutas koha 1990. aastatel maailma Internetis. Elas ju keel pärast 1917. aastat läbi revolutsiooni. Sellest heideti välja mitu „liigset” tähte: teine „f ”, „i” ja kõvendusmärk sõna lõpus. Ja kuidas seda tehti! Revolutsioonilised madrused käisid mööda trükikodasid ja lihtsalt võtsid need tähemärgid käsilao kirjakastidest ära. Kooliõpilased (kelle hulka kuulus ka meie peategelane) tervitasid neid muudatusi vaimustusega, nad mõistsid liigagi hästi vanasõnas väljendatud mõtet, et need paralleelsed tähed raskendavad õppimist. Ei olnud juhus, et revolutsiooni äge vastane Ivan Bunin kirjutas: „Peaingel Miikaeli enda käsu kohaselt ei võta ma bolševike õigekirja kunagi omaks.” Teine emigrant,