„Isa poolt tööline, vanaisa poolt talupoeg.” Pärast 1917. aastat oleksid ühiskonna ülemad ja alamad kihid otsekui koha vahetanud. Inimese päritolu säilitas oma tähtsuse, nagu see oli olnud ka enne revolutsiooni, aga nüüd ei olnud midagi hullemat, kui kuuluda aadlike või kaupmeeste hulka. Tõsi, nii kaugele asi ei läinud, et uhked aadlitiitlid oleks määratud karistuseks süüdimõistetud varastele ja mõrvaritele, nagu seda on ajaloos mõnikord juhtunud. Kuid tiitlid ise märgistasid inimest selgemini kui mis tahes sunnitöölise märk.
Kõige soodsamaks peeti pärinemist vaestest talupoegadest ja veel parem kui töölistest. Sellest seisukohast lähtudes ei olnud Leonid Brežnevi päritolule mitte midagi ette heita. „Isa poolt tööline, vanaisa poolt talupoeg,” on öeldud tema mälestustes. Tal polnud enam vaja trügida ülespoole metsikute jõupingutuste hinnaga, nagu see oli olnud varem. Tema ees olid kõik uksed lahti!
„Põgenesin kodunt Indiasse.” 1920. aastate noored unistasid maailmarevolutsioonist. Näis, et selle suure sündmuseni olid jäänud vaid mõned nädalad või kuud. Selle ootusest on tulvil tolle aja ajalehtede-ajakirjade veerud. Näiteks on 1923. aastal kunstnik Mini joonistusel kujutatud magavat punaarmeelast, kes näeb und: pidulikul paraadil Pariisis marsivad uute Nõukogude vabariikide – Prantsuse NSV, Inglise NSV, Saksa NSV, Itaalia NSV, Türgi NSV – esindajad… Eiffeli tornis lehvib punalipp ja paraadi võtab vastu Lev Trotski ise.
Teisel, N. Kuprejanovi 1924. aasta humoristlikul joonistusel joodab armeejuhataja Semjon Budjonnõi Londoni maastiku taustal oma hobust. Ta pärib viisakalt Suurbritannia kuningalt George’ilt:
„Lubage mul joota oma hobust Thamesist.”
Segaduses kuningas hoiab käes silti „Ärge jooge keetmata vett” ja ütleb:
„Ei, ei… Hoidku jumal… See vesi on keetmata.”
„Kohe me keedame selle üles,” vastab Budjonnõi lustlikult. „Revolutsiooni tulel.”
Revolutsiooni asjus loodeti eriti Indiale, mis oli Suurbritannia krooni võimu all. Tolle aja romantilised poisid unistasid sõidust Indiasse, et „teha seal revolutsiooni”. Muidugi paelus neid ka kauge lõunamaa eksootika. Nende unistajate hulka kuulus ka Leonid Brežnev. Palju aastaid hiljem, kui ta oli juba riigijuht, jutustas ta India diplomaatidele, kuidas ta viieteistkümneaastasena põgenes kodunt ära, et minna Indiasse. Indiasse ta muidugi ei jõudnud. Isa tõi poja koju tagasi, et saata ta diplomaatide kooli, teha temast diplomaat. Ju arutles Ilja Brežnev nii: kui poissi tõmbab nii kangesti kaugetele maadele, siis mingu ta sinna ametlikult, diplomaadina. Seda enam, et nüüd ei takistanud miski töölise pojal saada kas või välisasjade rahvakomissariks. Jutustanud selle loo, küsis Brežnev retooriliselt Gromõkolt:
„Mis sa arvad, kas ma oleksin saanud selleks, kes ma praegu olen, kui ma oleksin hakanud diplomaadiks?”
Tookord valis Leonid teise tee, ta astus tehnikumi. Sellest hoolimata täitus 1961. aastal tema unistus külastada Indiat, ta käis seal Nõukogude riigijuhina. Tema abi Andrei Aleksandrov-Agentov kirjutas: „Brežnev oli suur looduse ja loomade sõber, ta püüdis selle (ainukese nii pika) visiidi ajal Indiasse kokku puutuda selle maa eksootilise loodusega, nõudis, et ta viidaks džunglisse. Võõrustajad mõistagi ei söandanud talle selles küsimuses vastu tulla. Tuli piirduda väga huvitava Delhi loomaaia külastamisega, kus Nehru kinkis talle väikese elevandipoja, keda toideti piimaga lutipudelist. Leonid Iljitš andis selle vist üle Moskva loomaaiale.” Jaipuris tegi Brežnev jalutuskäigu elevandi seljas. On säilinud foto: Leonid Brežnev ratsutab kaunistatud ning kullaga tikitud sadulatekiga elevandi seljas…
„Tundsime vahel nälga ja külma…” Kuidas möödusid 1920. aastad, aeg, mil kujunes välja meie peategelase isiksus? Neil aastatel õppis ta Kurskis maakorraldustehnikumis. Selle üle, kui viletsasti õpilased elasid, võib otsustada tolleaegses ajakirjanduses avaldatud „üliõpilaste tšastuškade” järgi:
Proletaarne tudeng olen,
„oh” ja „ah” ei vingu ma,
kui ma õppetööle tulen,
panen jalga ühissaapa ma.
„Ühissaabas” tähendab seda, et mitme üliõpilase peale oli ainult üks paar enam-vähem viisakaid jalavarje.
Igale poole, kuhu oli vaja lunastada pilet, püüdsid üliõpilased pääseda „jänesena”, tudengid pidasid sellist talitusviisi sama hästi kui mehiseks teoks. Seda toonitab järgmine nende aastate „kõrgkooli tšastuška”:
Hommikul Petrovkale
jänest ikka sõidan.
Öeldakse, et tegu hale.
Mina ainult muigan.
Pool sajandit hiljem tegi Aleksandr Bovin ükskord Brežneviga juttu sellest, et väikesepalgalistel inimestel on elu raske. Siis meenutas Leonid Brežnev oma üliõpilasaastaid: „Te ei tunne elu. Keegi ei ela palgast. Ma mäletan, et nooruses, ajal, mil ma õppisin tehnikumis, teenisime me lisaraha vagunite tühjakslaadimisega. Ja kuidas sai tehtud? Kolm kasti või kotti sinna – üks endale. Meie maal elavad kõik nii.” Nendes kottides või kastides veeti tõenäoliselt mingit söögikraami. Toome ära tšastuška üliõpilaste toitumisharjumustest.
Väga maitsev õhtueine,
rosinaga saia sõime,
teesse suhkrut kõva jagu,
koos siis oli meie jagu.
Vorst, oh vorstike,
pekiga sa pikitud,
hea sa oled, vorstike,
pole meile sind pakutud!
Kui üliõpilasele sattus kätte midagi tavalisest saiast paremat, siis tuli seda tingimata teistega jagada. Kurski ajalehes „Komsomolets” naerdi 1924. aastal välja komnoorte juhti, kes ülemäära priskelt sööb ja seltsimeestega seda ei jaga.
Tõsi, ei ta söögi väga vara,
kuid on rikkalik ta lõuna:
vorst ja soolakala,
soolakala-, vorstilõuna.
Sööb ja vaatab, ega vorsti
keegi pihta äkitselt ei pane.
Ettekanne valmis varsti;
muudkui kohtuma siis mine.
Soolakala ja vorst – see on üliõpilase ettekujutus rikkalikust lõunast! Nepiaegsesse poodi sisse astudes võis tudeng ainult imetleda igasuguse maitsva kraamiga koormatud lette. Brežnevi memuaarides on sellest räägitud nii: „Oma ühiselamus Hersoni tänavas tundsime vahel nälga ja külma, riides olime kuidas keegi: kandsime puuvillaseid vene särke, võidunud töölissonisid, Kubani ja Budjonnõi mütse. Lipsu me tollal mõistagi põlgasime… Me unistasime kogu inimkonna helgest tulevikust, lõime lärmi, vaidlesime, armusime, lugesime ja tegime ise luuletusi.”
„Lipsu me põlgasime”, aga hiljem, 1970. aastatel, oli võimatu endale ette kujutada Leonid Brežnevit ilma lipsuta! Kuid 1920. aastatel oli lips lipp, sümbol, märk. Midagi umbes sellist nagu must kõvakübar, frakk, valged kindad, sigar ja jalutuskepp – kodanlase teatraalsed tunnusmärgid. Kommunistlikus noorsooühingus käis kõva võitlus kahe partei, „lipsu pooldajate” ja „lipsu vastaste” vahel.
1923. aasta, kui kuueteistkümneaastane Leonid astus komnooreks, oli nepi õitsengu aasta. Jõukate kaupluste vaateakendel ilutsesid sooblinahad ja moodsad Pariisi kleidid. Kasiinodes keerlesid ruletid, kallites restoranides kõlisesid pokaalid. Mida võisid komnoored seada vastu sellele väljakutsuvale ja ahvatlevale rikkusele? Ainult rõhutatud vaesuse, lihtsuse ja koguni mõnevõrra lohaka riietumismaneeri. Oma närudeks kulunud rõivastega nad oleksid nagu öelnud: meil on ükskõik, kuidas me välja näeme! Selles mõttes näis lips olevat esimene järeleandmine nepilikele väärtustele, nagu nepi ees kapituleerumise valge lipp. Poisid põlgasid lipsu, neiud lehve ja prosse.
Pole midagi imestamisväärset