Kirjanik Anatoli Glebov naeris näidendis „Lips” õelalt välja ägedat lipsuvastast, kelle nimi oli Vassili Tjorkin. See tegelane arutleb suuresõnaliselt:
„Me oleme haiged! Seda tuleb öelda avalikult! Me ei näe, et lipsud, topsikud, pudelikesed, puuder, lõhnaõli lammutavad meie kommuuni olemust ennast!.. Asi ei ole lipsus kui sellises. Täna lips, homme ilunõel, ülehomme kuldkell, sõrmused!.. Lips! Ta trügib igale poole sisse! See on kägistav silmus sotsialismi kaelas.”
„See on lihtsalt kalts,” vaidleb talle vastu teine selle näidendi tegelane.
„Mis? Kalts?” on Tjorkin nördinud. „Aga lipp barrikaadil? Kas see on iseenesest ka kalts? Ah nii! Naljakas!.. Ei, kulla mees. Lips on embleem, sümbol…”
Me ei tea, kuidas selline murrang toimus Kurskis, kus Brežnev sel ajal õppis, kuid me võime seda aimata, sest meil on andmeid selle kohta, kuidas see leidis aset mujal. Näiteks diskussioonis osalenud P. Žuki jutustus. Komnoorte koosoleku haripunktil tulid saali rajoonikomitee sekretär ja kaks kubermangukomitee liiget. „Neil kõigil oli seljas hea ülikond, lips ees ja käes kaabu. Saal vakatas. Kõigi tähelepanu koondus külalistele, kes olid söandanud end rõivastada mitte proletaarlase kombel… Kõlasid hüüded: „Lavale nad, lavale nad! Kuidas nad võisid nii madalale langeda?! Öelge, miks te olete end nii uhkelt riidesse pannud, niisugused juhid tuleb hukka mõista!..”
Kui kubermangukomitee büroo liige läks lavale, hüüti saalist jälle:
„Kellest te eeskuju võtate?”
„Temast!” ütles komnoorte kubermangukomitee liige ja osutas saalis rippuvale Vladimir Iljitš Lenini portreele.
Vladimir Iljitš Lenin oli kujutatud oma tavalises ülikonnas ja muidugi oli tal lips ees… Lenin vaatas portreelt pisut silmi vidutades alla saali.”
Saalis võttis maad jahmatav vaikus. Küsimus oli lahendatud…
1924. aasta lõpus arutas kogu maa suuliselt ja ajakirjanduses uut enneolematut sündmust: Moskva ühingu „Maha Häbi” demonstratsiooni. Selle ühingu liikmed, mehed ja naised, tulid tänavale ja sõitsid trammis ihualasti, kaunistuseks ainult üle õla lint loosungiga „Maha häbi!” Kunstnik Natalia Severtsova-Gabritševskaja jutustas möödakäijate reageerimisest: „Mõni naeris nii, et pisarad silmas, mõni sülitas. Vanamutid lõid risti ette, ütlesid: „Apokalüpsis! Maailma lõpp!” – ja küsisid segadusse sattunult vastutulijatelt: „Mis see siis olgu? Kas meid sunnitakse ka riided seljast ära võtma.”” Poisikesed jooksid suures vaimustuses demonstrantide kannul.
Niisuguse ühingu tekkimine just sel ajal ei olnud kaugeltki juhuslik kentsakas juhtum. Nende aastate ajakirjandus suhtus väga soosivalt „tervislikku alastiolekusse”. Näiteks ajakirja „Voron” (samal 1924. aastal) joonistusel sammub tänaval jalgpallimeeskond, riietuseks ainult püksikud. Dekolteega kleitides nepmanidaamid vaatavad neid põlglikult.
„Fui, Pierre!” ütleb üks neist oma kaaslasele. „Kas neil häbi ei ole käia päise päeva ajal poolpaljalt mööda tänavaid?”
Teisel joonistusel vaatab paljasjalgsele kehakultuurlasele arusaamatuses järele samuti paljasjalgne „pühamees”. „Issanda vägi!” hüüatab ta. „Kas see on Nõukogude pühak või?”
Naljakas küll, aga ühing „Maha Häbi” väljendas kõige lõpuleviidumal ja äärmuslikumal kujul „lipsu vastaste” ideesid. Ja küllap vist revolutsiooni kogu karnevalilikkust. Need ideed ise olid lihtsad ja ilmekad: täielik avameelsus isiklikus elus, äärmine lihtsus, täielik loobumine maskidest ja kostüümidest. Esialgu ei teadnud segadusse aetud miilits, mida hakata peale inimestega, kes nii ebatavalisel kombel rikuvad korda. Kuid võimatu tundus olevat neid ka taluda: Aadama ja Eeva rõivastus oli ülemäära karnevalilik. Paljastes inimestes nähti mingi salapärase võimu kandjaid, kes võivad „sundida ka teisi riideid seljast võtma”.
Lõpuks andis tervishoiu rahvakomissar Nikolai Semaško ise ajalehes „Izvestija” vajalikud selgitused. „Niisugune käitumine tuleb igast seisukohast lähtudes kõige kategoorilisemal kujul hukka mõista,” teatas ta. „Esiteks… eksitakse rängalt, kui arvatakse, et kui käia ringi alasti, lasta juustel ja küüntel pikaks kasvada, siis on see kõige tõelisem „revolutsioonilisus”… Teiseks on Moskvas alasti ringiliikumine täiesti lubamatu hügieeni seisukohalt: ei tohi jätta oma keha katmata tolmu, vihma ja pori pärast… Moskva tänavad ei ole Musta mere rannik… Kolmandaks on väga vaieldav, kas see metsik uuendus soodustab kõlblust. Me protesteerime „paljalt tantsimise” vastu ega saa jätta protesteerimata ka selle uuenduse vastu. Ajal, mil me elame, kui veel ei ole jagu saadud kapitalistlikest väärnähtustest nagu prostitutsioon ja huligaansus, ei soodusta alastiolek mitte kõlblust, vaid moraalitust… Seepärast pean ma tingimata vajalikuks teha sellele korralagedusele viivitamatult lõpp, kui vaja, siis repressiivsete meetoditega.”
„Tegime ise luuletusi.” 1920. aastate noored võtsid väga elavalt osa kõigist ühiskonnaelu sündmustest, elasid neile kaasa rohkem kui isiklikele muredele. „Lõime lärmi, vaidlesime, armusime, lugesime ja tegime ise luuletusi,” on L. Brežnev meenutanud. Luuletajate ja mitteluuletajate vaheline piir oli neil aastail tinglik. Kõik kirjutasid luuletusi, keegi ei häbenenud oma luulealast oskamatust, üle kõige hinnati just lihtsust.
1. jaanuaril 1924 (sel päeval sai Leonid seitsmeteistkümneaastaseks) trükkis Kurski kubermangu ajaleht „Komsomolets” ära tema värsid pealkirja all „Saksamaa komnoortele”:
Julgesti edasi! Ahelad murdke,
heitke endalt tsaaride verised ketid,
noorusliku hooga tuld aina andke,
ees ootavad uue elu raketid!
Ellu, vabaduse päikse poole,
suurte ideaalide vaimus
kandku teid te hoole,
nagu isadele aimus!
Verre matke kurjad troonid,
rõhumisest päästke end.
Julgelt… Edasi… Las kaovad kroonid…
Sa ori pole, vend!
Allkiri oli L. Brežnev. Peaaegu kuuskümmend aastat hiljem, 1982. aasta mais loeti need värsid (välja arvatud neli viimast rida) ette kommunistliku noorsooühingu üleliidulisel kongressil. Nii sai kogu maa teada, et tema eesotsas on poeet (vähemalt endine). Olgu öeldud, et luuletusi kirjutasid ka Stalin, Mao ja Andropov – XX sajandil valitsesid Idamaid poeedid!..
(Muuseas, ka 1960. aastatel lõi Leonid Brežnev mõnikord suulisi luuletusi, nähtavasti tegi ta seda ekspromt. Tema kaasvõitleja Pjotr Šelest meenutas, et 1964. aastal oli Brežnev pidulikus õhkkonnas hüpanud toolile ja deklameerinud oma loomingut: „Mitte Majakovskit ja mitte Jesseninit, vaid mingit enda kalambuuri. ”)
Teine noore Brežnevi säilinud luuletus „Vorovski surma puhul” on vormilt kohmakam, kuid sisult omapärasem. Selle süžee on järgmine: peene kodanliku publiku hulka, kellel on peas kõvakübarad ja seljas frakid, ilmub Nõukogude saadik, kes on väljakutsuvalt rõivastunud lihtsaks tööliseks. See põhjustab tõelise skandaali (umbes nagu ühingu „Maha Häbi” demonstratsioon). Kui peategelane hukkub, siis võib ka nii aru saada, et makstakse kätte just selle jultunud väljakutse eest, mis ta heitis „uhkele” publikule, üldsuse maitsele antud kõrvakiilu eest. Me näeme, et see ei ole midagi muud kui ikka sellesama „lipsu pooldajate” ja „lipsu vastaste” diskussiooni jätkumine…
Neid värsse meenutatakse Brežnevi „Mälestustes”, kuigi üsna ettevaatlikult, kogu nende sisu on lihtsalt välja jäetud: „Kord sõitsin ma rongiga ja samas vagunis oli minuealine tütarlaps, samuti tehnikumiõpilane. Hakkasime juttu ajama. Tütarlaps näitas vihikut luuletustega, mida harilikult albumisse kogutakse. Leidsin sellest vihikust luuletuse, mis oli mulle täiesti tundmatu – „Vorovski surma puhul”. Tookord me elasime raskelt läbi meie suursaadiku mõrvamist, värsid erutasid mind, ma õppisin nad siinsamas