Muuseas, klassikaline gümnaasium avaldas siiski huvitavat mõju Brežnevi kirjaviisile. „Tema käekiri oli kalligraafiline nagu hoolikal naiskursuslasel,” täheldas ajakirjanik Leonid Šinkarev, kes vaatas läbi peasekretäri käsikirjalisi tekste.
„Me rajasime täiesti uue maailma.” Kirjavead olid tolleaegsete revolutsiooni põhjustatud üleüldiste muutuste loomulik osa. Kõik siin ilmas näis noil aastail olevat muutuv ja ebakindel. Näiteks möödaniku peamine väärtus raha peaaegu et võrdsustus maksumuselt eri värvi paberpantidega. Muutus kõik: inimeste, asjade ja nähtuste nimed ja nimetused. Jälge jätmata olid kadunud endised ametikohad ja ametinimetused: ministrid, ohvitserid, advokaadid… Kadusid koguni sotsiaaldemokraadid, kuigi nad olid olnud valitsev partei, kes saavutas 1917. aasta oktoobris võidu. 1960. aastatel kuulutas Brežnev ise pidulikult: „Viiekümne aastaga on rahva elus muutunud absoluutselt kõik. Me rajasime täiesti uue maailma…”
Ei olnud enam ka Venemaad, see „lagunes üksikuteks tähtedeks”, alguses oli see VNSFV ja hiljem NSVL. Riigi kaardilt kadusid Tsarevokokšaisk ja Tsaritsõn, see-eest tekkisid Stalingrad, Trotsk ja Zinovjevka. 1924. aastal muutus endine pealinn Sankt-Peterburg Leningradiks. Kirjanik-humorist Arkadi Buhhov ironiseeris tollal ühes oma följetonis:
„„Võtke vastu kiri.”
„Kas tähitud? Lenninburgi? Ei lähe kätte.”
„Miks ei lähe?”
„Väga lihtsalt. Täna on seal Lenninburg, homme Trotskingrad, ülehomme Zinovjevka, kas siis kiri hakkab mööda kogu Venemaad ringi jooksma ja otsima…””
Ka polnud siis selge, kuidas Venemaad ennast nimetatakse.
„„Vist NSVL, kui ma ei eksi.”
„Teil on jaanuari esimese poole andmed, aga täna on juba 2. veebruar… Ma ise olen ka ära unustanud, kuidas teda praegu nimetatakse, kas siis Kominterni Suurvürstiriik või Kompartland, ma tean ainult, et nimetus on naljakas, aga missugune, seda ma ei mäleta.””
Need, kes tahtsid asjade vana seisu taastada, avaldasid protesti sellega, et nimetasid kõike vanamoodi. 1923. aasta nali:
„Lubage pilet!”
„Kuhu?”
„Nikolai raudteed pidi!”
„Võib-olla Oktoobri raudteed pidi?”
„Ei, Nikolai raudteed pidi!”
„Siis peate te pöörduma matusebüroo poole.”
Ümbernimetamiste laine kestis ka 1930. aastatel ja hakkas alles siis aegapidi vaibuma. Ka Leonid Brežnevi kodulinn muutis oma nime: 1936. aastal sai Kamenskojest Dniprodzeržinsk – Feliks Dzeržinski auks. Kubermangu pealinn Jekaterinoslav sai veel enne seda Dnipropetrovskiks. Kuid mõistagi mitte Peeter I, vaid revolutsionäär Petrovski auks.
„Koguksin kõik natsionalistid kokku ja uputaksin nad ära.” 1920. aastatel peeti natsionalismi ja antisemitismi mineviku iganditeks, mingiks pimedaks ebausuks või ebasündsaks haiguseks. Selles vaimus kasvatati Leonidi perekonnas lapseeast peale. Jutustati, et pogrommide ajal peitis tema isa Ilja juute, päästis neid pogrommide korraldajate käest. Leonid Brežnev ise suhtus elu lõpuni natsionalistidesse mitte just kõige paremini. „Ükskord Zavidovos ütles ta pahaselt, et „koguksin kõik natsionalistid kokku ja uputaksin nad ära merre”,” on meenutanud Aleksandr Jakovlev.
1920. ja 1930. aastatel hinnati Nõukogude rahvuste mitmekesisust väga kõrgelt. Selles nähti rahvaste tulevase ülemaailmse vendluse prototüüpi. Pidupäeva karnevalidest võtsid („mineviku esindajate” kõrval) tingimata osa „vabanenud rahvad” – inimesed mägilaste, usbekkide, ukrainlaste, valgevenelaste, venelaste ja teiste rahvaste rahvarõivastes. Nad ise ei pidanud sugugi tingimata kuuluma nende rahvaste hulka, sageli oli hoopis vastupidi. Riigijuhid kandsid samuti aeg-ajalt rahvariideid. On teada fotod Stalinist ja tema võitluskaaslastest triibulistes Kesk-Aasia halattides ja tübeteikades. Säilinud on ka Brežnevi foto (juba riigijuhina) Mongoolia rahvariietes. Tema ümber seisavad Mongoolia juhid, kõigil nagu ühe vitsaga löödult seljas… euroopalikud ülikonnad. Kuid 1970. aastatel piirdus riiete vahetamine ainult peakattega. Näiteks 1974. aastal esines Brežnev Kuubal rahvarohkel miitingul kõigi vaimustuseks, peas laiaservaline õlgkübar – erekollane sombreero. Valitsusjuhil Aleksei Kossõginil tuli ükskord tõmmata pähe suurejooneline sulgedest peakate, mille olid talle kinkinud Kanada indiaanlased.
Kogu see maskeraad eeldas, et eesrindlik inimene peab kas või osaliselt kuuluma maailma kõigi rahvaste hulka. Ühel D. Moori 1923. aasta karikatuuril on kujutatud N. Buhharini valimist „augrusiiniks”. Peas papaaha, seljas burka ja vööl pistoda, ütleb ta: „Nüüd narritakse mind, et ma olen grusiin, aga ma võtan kätte ja õpin gruusia keele ära. Tulen Tiflisi ja ütlen: hei, katso, kes siin rahvuslasi rõhub? Tooge ta siia – löön talle kinžalli rindu!..”
Tulgem tagasi selle raamatu peategelase Brežnevi juurde. Niipalju kui on võimalik asja üle otsustada, siis tundis ta end – igati 1920. aastate vaimus – korraga mitmest rahvusest inimesena. Töölisalev, kus Leonid üles kasvas, oli tõeline „sulatusahi”, seal elasid mitmest rahvusest ja erineva usutunnistusega inimesed. Brežnevi mälestustes on öeldud: „Kamenskojes oli kaks õigeusu kirikut, üks katoliku ja üks luteri kirik ning juudi sünagoog.” Ümberringi kõlas „mitmekeelne jutt”, „tööliste seas… oli palju poolakaid”. Rahvustevaheline piir oli küllaltki hägune. Muuseas, Brežnev rääkis juba lapsepõlvest peale soravalt poola keelt, olles juba riigijuht, läks ta mõnikord poolakatega rääkides üle sellele keelele.
Mõni Brežnevi biograaf on irooniliselt täheldanud, et ta ei suutnud kuidagi jõuda ühesele seisukohale oma rahvuse küsimuses. 1929. aastal nimetas ta end suurvenelaseks, 1935. aastal ukrainlaseks, seejärel venelaseks, 1947. aastal jälle ukrainlaseks… Mõned kaldusid nägema selles koguni kaugeleulatuvat tagamõtet. Kuid pigem oli asi palju lihtsam: ta lihtsalt tundis end nii ühena kui ka teisena. Kui Leonid Brežnev tõusis võimu tippu, määratles ta end lõplikult kui venelast. Nõukogude Liidu lagunemiseni oli veel aega, kuid riiki ei saanud enam juhtida grusiin (Džugašvili) või juut (Sverdlov), nagu oli kunagi olnud. Seda enam mingi ebamäärane „vene ukrainlane”.
Kuid Leonid Brežnevi ametlikust kujust on raske välistada kõiki väikevenelase iseloomulikke jooni. Näiteks rääkis ta selgelt avalduva ukraina aktsendiga. Ta hääldas g-tähte pehmelt, aspireeritult. (Dissidendist kirjanik Andrei Sinjavski jäljendas 1974. aastal Brežnevi kõneviisi: „Gospoda!..” asemel „Hospoda!..” – „Härrased!..”) Sellega on seotud järgmine naljakas ja oma aja kohta iseloomulik lugu. Kui näitleja Jevgeni Matvejev valiti täitma noore Brežnevi osa filmis „Vabaduse sõdurid”, hakkas näitleja nagu tavaliselt lugema stsenaariumi, et osasse sisse elada. Äkki taipas ta, et elav Leonid Brežnev tarvitab ukraina kõnepruuki, räägib aspireeritult. Näitleja Aleksandr Beljavski on edasi andnud Matvejevi jutustuse tema suurtest kõhklustest sellega seoses: „Mida teha? Mängida tõepäraselt? Ženja küsis nõu filmi toimetajalt. Et kuidas talitada sekretäri kõnepruugiga? Vastust ta ei saanud. Nad läksid filmistuudio toimetaja jutule, seejärel kinokomiteesse. Ei mingit tulemust. „Tead mis,” ütles ta mulle, „kelleni ma välja jõudsin? Suslovini.” Teine mees riigis võttis muidugi rahvakunstniku vastu. Kuulas ära, milles asi. „Kas teate, kallis seltsimees,” seletas Mihhail Suslov, „minu kohta räägivad kõik, et ma ütlen sageli „a” asemel „o”, kuid ma ei tee seda.” Matvejev tänas Suslovit. Tuli koju ja tegi geniaalse käigu: viskas stsenaariumist välja kõik sõnad, mis algasid g-tähega. Õnneks on vene keel rikas.” See ilmekas lugu on mõnevõrra liialdatud, nagu ongi legendile kohane, kuid Suslovi nõuanne vastab tõele.
„Armusime…” Kogu Leonid Brežnevi elu armastuse ja romantikaga seostuvat külge kirjeldatakse tema mälestustes ühe kergemeelse sõnaga: „armusime…”. See on öeldud 1920.