Peasekretäri töökaaslane Georgi Šahnazarov kirjeldas niisugust stseeni: „Pärast koorilaulu tuli tal tahtmine tantsida värske õhu käes. Avarasse lehtlasse, mis oli järve kaldal saja meetri kaugusel majast, toodi laud, selle peale tõsteti Jaapani magnetofon ja pandi käima varakult ettevalmistatud lint vanamoodsate tangode, fokstrottide ja valssidega…” Brežnev oskas ka rahvatantse. Nami Mikojan on meenutanud üht 1950. aastatel peetud juubelit: „Kui hakkas kõlama Kaukaasia lesginka muusika, tuli Leonid Iljitš vabasse saaliosasse ja hakkas tuliselt tantsima…” Kunagi ütles tema kohta pilkavalt Hruštšov: „Ta on ju tantsulõvi.”
Kuid naaskem 1920. aastatesse. Nende aastate komnoored, nagu me oleme juba öelnud, püüdsid igati rõhutada, et neil on ükskõik, kuidas nad välja näevad. See käis nii noormeeste kui ka neidude kohta.
„Te oleksite vist tahtnud noormehe ära võluda?” küsis kirjanik Vladimir Karpov Viktoria Brežnevalt.
„Muidugi tahtsin!” vastas naine. „Ta oli silmapaistev, tõsine peigmees. Õppis hästi, järelikult kavatses oma elu põhjalikult korraldada. Kuidas sa ta ära võlud? Ehteid tol ajal ei kantud, see oli kodanlik igand! Ei kõrvarõngaid, ei sõrmuseid, huuli ei värvitud, põsepuna ei kasutatud – kõik pidi loomulik olema. Soengut tegid tüdrukud ilma lokitangideta: juuksed keerati kas naelte või papiljottide ümber. Soeng oli lühike, nimetati fokstrotiks. Tagant olid juuksed lühikesed, eest kammiti üles, tuli välja kõrge juuksetukk!“
Viktoria tahtis, et ka tema peigmees näeks noorem ja ilusam välja. „Juuksed olid tal kammitud viltu lahku,” jutustas ta. „See ei sobinud talle. Hiljem mõtlesin mina talle soengu välja, ta kandis seda kogu elu. Me tutvusime kahekümne viiendal aastal ja abiellusime kahekümne kaheksandal…”
Muuseas, noil aastatel ei pidanud noored kuigi tähtsaks abielu registreerimist perekonnaseisuametis. Abielluti ja mindi lahku õige kergekäeliselt. Kurski ajaleht „Molodnjak” kirjutas 1927. aastal: „Noorte seas on väga levinud arvamus, et noortel ei ole mingit abieluseadust vaja. Noormehed ja neiud peavad lihtsalt ühte heitma, kui nad teineteist armastavad. Paljud eitavad kergekäeliselt ja lihtsalt igasugust abieluseadust…”
„Me uskusime tollal kõike.” 1920. aastate lõpul tegi riik uue pöörde „suure murrangu”. Maksim Gorki kirjutas: „See murrang on peaaegu et geoloogiline, see on suurem, mõõtmatult suurem ja sügavam kõigest, mida partei on teinud. Hävitatakse elukorraldust, mis on eksisteerinud tuhandeid aastaid, elukorraldust, mis sünnitas äärmiselt moonutatud ja omapärase inimese, kes võib ehmatada oma loomaliku konservatiivsusega, omanikuinstinktiga.” Noor maamõõtja Leonid Brežnev sattus toimuvate sündmuste keskpunkti.
Mida tundsid ja elasid üle „suurest murrangust” osavõtjad, kel tuli sageli tahes-tahtmata järgida ülaltpoolt antud karme juhendeid? Üksikasjalikult on jutustanud oma läbielamistest kirjanik Lev Kopelev, kes osales talupoegadelt vilja äravõtmisel. Ta on meenutanud, et tal tuli talupoegadelt kuulda umbes selliseid meeleheitlikke ja pilkavaid monolooge:
„Võtke. Võtke ära. Võtke kõik. Ahjus on veel boršipott ka. Kuigi lahja, ilma lihata. Aga ikkagi: peet, kartul, kapsas. Ja soola on ka pandud! Võtke ära, seltsimehed kodanikud! Vaadake, ma võtan jalad lahti. Lipitud ja lapitud pastlad küll, aga äkki kõlbavad veel proletariaadile, kallile nõukogude võimule…”
„Oli talumatult raske seda kõike näha ja kuulda. Seda enam sellest ise osa võtta.” Tulevane kirjanik ammutas enesekindlust mitte raamatutest, vaid vanematelt seltsimeestelt: „Veenvamad olid need inimesed, kes minu silmis kehastasid meie tõde ja meie õiglust…” Keegi neist seletas rahulikult Kopelevile: „Asi on nii, et ma ei salli kulakuid lapsepõlvest peale. Nad on hullemad kui kõik panid, mõisnikud, junkrud ja ohvitserid. Nood on vähemalt otsesed vaenlased. Pani siniveresus hakkab versta kauguselt silma, selge, kes ta on. Nende seas on isegi häid inimesi. Kellest on Lenin pärit? On veel teisigi olnud. Aga need, kes on porist vürstiks trüginud, kes on ise härgadel saba keerutanud ja sõnnikus üles kasvanud!.. Pole neil ei teadmisi ega lugupidamist. Nad on palgatöölise, kehviku vastu nii halastamatud, et on kõikidest panidest hullemad. Olgu või oma veri, sugulane, aga on valmis kopika pärast kõri läbi närima. Leivakoorukesest on näljasele kahju. Ole või suremas, aga juua nad ei anna. Sest kes sureb, sellest pole mingit tolku.”
Kas Leonid Brežnev tundis midagi kirjeldatud üleelamiste taolist? Me võime selle üle otsustada Leonid Brežnevi sõnade järgi, mis ta ütles 1981. aastal. Vestluses oma töökaaslase Vadim Petšeneviga ütles ta: „Jah, me uskusime tollal kõike. Kuidas sa ilma uskumata saad… Tuled talupoja taresse vilja ülejääke ära võtma, näed ju isegi, et lapsel on silmad peedist vesised, muud ju süüa ei olnud… Ja ikkagi võeti ära kõik, mis toidukraamist leiti. Jah, me uskusime kõike väga kindlalt, ilma selleta polnud võimalik ei elada ega töötada…”
Uskumine aitas Brežnevil täita kõige karmimaid ülaltpoolt antud korraldusi. Isegi palju aastaid hiljem mõtiskles ta uskumise tähtsusest elus, olgu siis positiivses või negatiivses mõttes.
Muidugi, Brežnevi mälestustes on rõhutatud asja teist külge: „Meid ähvardati teivaste ja hangudega, õelate kirjadega, aknasse heidetud kividega.” Kuid Ljubov Brežneva on kirjutanud tema suhtumisest toimuvasse nii: „Leonid sõitis ringi mööda külasid ja nägi, kuidas kulakute ja keskmike majapidamistest konfiskeeriti ahjuharke, supilusikaid, naiste seelikuid… võeti käest ära rõivad, majapidamistarbed, kisti tekid magavatelt lastelt.
Nähes oma silmaga, kuidas teostatakse kollektiviseerimist kampaania korras, hakkas ta pikkamööda mõistma, millise koletu omavoliga on tegemist. Leonidile hakkas vastu kulakuks tembeldajate metsik julmus, moraalitus ja isekus. Ta ei suutnud leppida sellega, et end poliitiliste ideedega pärjates kahmasid esimehed endale mammonat…”
1930. aastal katkestas Leonid järsult oma maakorraldajakarjääri. Selleks ajaks oli ta juba ehk küll väike, aga ikkagi ülemus Sverdlovski maavalitsuses. Nüüd naasis ta kodulinna ja hakkas tööle katlakütjana. Ülemusest, kirjutuslaua juurest katlakütjaks! See oli muidugi järsk pööre, aga meie peategelasele igati iseloomulik.
Samal ajal hakkas Leonid ka jälle üliõpilaseks, ta astus kohalikku instituuti. „Kukkus nii välja,” jutustas Viktoria Brežneva, „et kui ta hommikul läks tööle, siis õhtul läks instituuti, kui ta aga töötas õhtul, siis õppis hommikul. Vahel tuli koju, ainult hambad valendasid: kütja on kütja! Vanni ei olnud. Soojendasime vett pliidil, pesime katlakütja puhtaks, tegime temast üliõpilase!.. Rabelesime sedamoodi neli aastat.”
Seejärel hakkas elu taas tõukama Brežnevit ülespoole: ta valiti partorgiks… 1935. aastal kaitses ta diplomitööd ja lõpetas insenerina instituudi kiitusega.
„Inimese alandamine ei käi meie moraaliga kokku.” Juba siis, 1930. aastate esimesel poolel, kui mitte isegi varem, kujunes meie peategelasel välja oma juhtimisstiil. See võib näida ootamatu, kuid selle stiili kõige iseloomulikum joon oli rõhutatult lugupidav suhtumine inimestesse. Näiteks huvitav seik, mida on meenutanud Konstantin Gruševoi: „Siin, instituudis, juhtus ükskord niisugune lugu. Aktivistid, ma ei mäleta enam täpselt, mis teaduskonnast, andsid leinamuusika saatel mahajääjatele kätte kotiriidest lipud. Seda tehti selleks, et mõjutada inimeste enesearmastust, tõsta nende entusiasmi.” Leonid Brežnevile see tseremoonia ei meeldinud. Ta heitis seda autoritele ette: „Miks te seda tegite? Ükski kasvatusalane toiming ei tohi inimest alandada. Inimese alandamine ei käi meie moraaliga kokku. Meie moraal on inimest ülendada. Ülendada isegi siis, kui kritiseerid.”
Brežnev