Tal läks korda gümnaasium õnnelikult lõpetada. Muuseas, selleks ajaks oli see kool lakanud olemast gümnaasium. Ja keisririik oli lakanud olemast keisririik. Selle aja jooksul oli tema maal ja maailmas palju asju juhtunud!
„Atlantise” lõpp. Karnevalilusti esimene puhang haaras riiki 1914. aasta augustis, kui Leonid oli kõigest seitsme ja poole aastane. Algas maailmasõda. Avalikkus võttis selle teate vastu suure vaimustusega. On kombeks arvata, et need tunded olid naiivsed ja õigustamatud. Kuid kas see oli nii? Inimesed tundsid rõõmu muutustest, nad ootasid neid, ja mis need muutused muud olid kui mitte neid ümbritseva harjumuspärase maailma surm? Juba antiikajal oli tekkinud kõnekäänd, mis tähistas impeeriumi langemist: „Rahvas sureb naerdes.”
Veebruarirevolutsioon kutsus ühiskonnas esile veel suurema vaimustuse kui 1914. aasta august. Inimesed naersid, sülelesid ja suudlesid tänavatel ja väljakutel. Põletasid lõkkes mineviku sümboleid: keisri portreesid ja teisi tsaarivõimu sümboleid. Näis, et kätte oli jõudnud üldrahvalik pidupäev. Ajakiri „Novõi Satirikon” kujutas pildil hermeliinide juubeldamist. „Hurraa!” ütles üks loomake rõõmsalt teisele, „lõpuks ometigi ei lähe meie nahad enam mantoode tegemiseks.”
Selle kõrval trükiti ära naljatlev dialoog:
„Kuulge! Kuidas nüüd on hümniga „Jumal, keisrit kaitse sa”?”
„Kõik on väga lihtne: seda ei muudeta ära; lisatakse ainult sõna „eest”…”
Kuid peagi hakkas ühiskonnas jälle kasvama rahulolematus. Asi on selles, et karneval ei salli pealtvaatajaid, selles peab osalema igaüks. 1917. aastal näis paljudele, et nemad on selles maailmasõja karnevalis kaotanud kõik – lähedased, tervise, käe või jala, elu enda –, teised aga jätkavad rahulikult elamist, nagu poleks mitte midagi juhtunud. N. Radlovi joonistusel sellessamas „Novõi Satirikonis” hüüab tänavaoraator sõjakalt:
„Me kirjutame rahule alla alles Berliini müüride all!”
„Mis te karjute?!” vaidleb kuulaja heasüdamlikult vastu. „Ka minul on valge pilet.”
Või siis selline iseloomulik tänavastseen 1917. aastast (sõjaväelase S. Militsõni mälestustest): „Seisis kamp vaidlejaid: mõned soldatid, eided ja mingi intelligent, õlgkübar peas. Intelligent tõestas tuliselt ja asjalikult, et sõda on vaja jätkata. Tema vastas seisev pikka kasvu soldat kiitis kogu aeg talle järele ja niipea, kui ta oli lõpetanud, lükkas soldat kiire käeliigutusega oma mütsi kuklasse, pani käed rinnale risti ja… ütles tigedalt:
„Nii, nii, ütled, et on vaja sõdida. No nii. Näe, meie sõdisime kolm aastat, külmetasime ja kannatasime kaevikutes vihma käes. Aga miks sina, kübar, ei sõdinud? Sa oled terve ja kutseealine, kus sa oled olnud? Kas sa mitte ei vedanud rindele kingitusi ja ei löönud soldatitelt Georgi riste üle? Või me vähe oleme teiesuguseid näinud. Miks sa ei sõdinud?”
„Ma veel lähen,” õigustas end tema vestluskaaslane kohmetunult.
„Valetad, ei lähe sa kuhugi. Peksad niisama keelt. Või me vähe oleme teiesuguseid…”
Eided naersid ja kiitsid takka,” jätkas S. Militsõn. „See kokkupõrge jättis mulle sügava mulje ja rääkis paljustki.”
Oktoobripööre tegi „vaatajatest” ootamatult, vastu nende tahtmist, karnevali otsesed osalised. Nii kirjeldas seda muutumist monarhist Vassili Rozanov: „Lõgisedes, krigisedes ja vingudes langeb Venemaa Ajaloole raudne eesriie.
„Etendus on läbi.”
Publik tõusis.
„On aeg panna kasukas selga ja minna koju.”
Vaatasid ringi.
Kuid ei kasukaid ega kodusid enam ei olnud.”
Oktoobrit nimetati ajakirjanduses sageli „dekoratsioonide vahetuseks”. Aset leidis ka kostüümide üleüldine vahetamine. Nüüd ei piirdunud asi keisri hermeliinmantoodega: rõivaid vahetasid kõik, nii võitjad kui ka võidetud. Ega siis juhuslikult saanud Kerenski kuulsast naiste kleiti riietumisest üks Oktoobripäevade legende. (Tema enda sõnul oli ta põgenemiseks pannud selga madruse vormi.) Selle väljamõeldise ümber tehti nõukogude ajakirjanduse veergudel aastakümneid mõnuga nalja. 1950. aastate karikatuuril pageb seelikus Kerenski kuhugi ja hüüab pahaselt:
„Naistega nii ei käituta!”
Kuid lisame, et Lenin võttis võimu enda kätte samuti grimmis, parukas peas ja mask ees. Selle raamatu autor kuulis 1970. aastatel ka sellist suulist legendi: „Kui Uljanovid ja Kerenskid elasid Simbirskis, käisid nad perekonniti läbi. Kui Uljanovite juures peeti jõule, pandi väikesele Saša Kerenskile pidupäeva balliks selga tüdruku kleit…” Kahjuks vaikib legend sellest, mis oli tol jõuluballil seljas noorel Volodja Uljanovil…
Kamenskojes, kus tol ajal elas Leonid Brežnev, avaldusid muutused üksteist väljavahetavate võimude lainetes. Kui paljude riikide kodanik jõudis noor Leonid neil aastail olla! Need olid Venemaa Vabariik, Ukraina Rahvavabariik, suur Ukraina riik päriliku hetmani Skoropadskiga eesotsas, Ukraina Nõukogude Vabariik ja lõpuks kindral Anton Denikini ühtne ja jagamatu Venemaa… Monarhiad ja vabariigid vaheldusid nagu kaleidoskoobis.
Juhtus ka seda, et Leonid elas hoopiski ilma mingi riigita. Saatuse tahtel sattus ta päris „vabaduse epitsentrisse” – Nestor Mahno anarhistlikku vabaühendusse. (Seda meenutatakse ka Brežnevi mälestustes.) Vallutanud kubermangu pealinna Jekaterinoslavi, vabastasid mahnolased muu seas kubermangu vanglast kõik arreteeritud, kaasa arvatud kriminaalvangid. Iga vabastatu sai neilt kingituse: Ukraina saiapätsi ja vorstirõnga. Vangla enda valasid mahnolased petrooleumiga üle ja panid põlema, otsekui kuulutades sellega: kinnipidamiskohtadel on lõpp, vangistustel on lõpp! Kingitusteks said ka kallid asjad kohalikest kauplustest. Kõik võeti ära ja jagati elanikele tasuta.
Bolševik Grigori Grigorovi mälestustest: „Ühele külaeidele aeti selga karusnahast kasukas ja pandi pähe suur villane rätik. Eit säras rõõmust ja ütles: „Aitäh, poisid, kingituse eest.” Ta istus oma vankrile ja kihutas kiiresti minema, sest kartis, et talt hakatakse nii kallite asjade eest raha nõudma. Samasugust pilti nägin ma võõrastemaja „Prantsusmaa” juures, kus kehvikutele jagati kasukaid, karakullmütse, saapaid, kangaid ja söögikraami… See kirev rahvahulk rõõmustas, et oli esimest korda elus saanud selga ajada kallid asjad, millest polnud unistadagi osanud.”
Nii omapäraseks kujunes kasukate saatus, mis omal ajal olid Rozanovi tegelastel ära kadunud. Kuid muidugi riietas revolutsioon mitte ainult inimesi ümber neile varem võõrastesse rõivastesse. Ümber riietati kõik või peaaegu kõik asjad ja nähtused, kogu maailm.
„Vareste pesad korstnatel.” Seal, kus alles hiljuti oli keenud elu, oli nüüd kõik laostunud ja laokile jäänud. Dneprovski tehas, Kamenskoje süda, mis toitis kogu küla, jäi seisma. Möllasid haigused, päevas anti töölisele kõigest nael leiba. Et mitte nälga surra, tuli Brežnevite perel kodukülast lahkuda. Brežnevi mälestustest loeme: „Mäletan, kuidas ära minnes heitsin viimast korda pilgu tagasi, et tehasega hüvasti jätta, ning nägin korstnatel, estakaadidel ja tsehhikatustel musti varesepesi. Jäi kurb mulje: üleval tiirutasid varesed, all oli surnud tehas…
Kuid nooruse tõttu mind isegi rõõmustas ootamatu ränd, see oli minu elus esimene…”
Brežnevid siirdusid kodukanti, Kurskimaa Brežnevo või Brežnevka külasse, nagu kohalikud elanikud seda nimetasid. Seal tuli Leonidil rinda pista talutööga. Tema mälestustes on öeldud, et ta töötas nii künnil, külvamisel kui ka viljalõikusel. „Isa… meenutas ühtäkki,” kirjutas Ljubov Brežneva, „kuidas Leonid käis Brežnevos heinal koos taat Jakoviga. Heina niideti tol ajal Austria vikatitega, mis lasti vajaliku vaheduse saavutamiseks kolmeks nädalaks külma kaevuvette. Leonid lõikas kord endale sisse. Ta ei tahtnud kuidagi teistest külapoistest maha jääda. Taat hoiatas teda tulutult: „Ära kiirusta, ära rõhu peale, tera peab ise rohtu tundma.” Tema ei kuulanud, võttis suurema kaare ja lõi vikati otsapidi maasse. Hakkas