Kui ma neid kolmekesi või neljakesi esimest korda ühiselt koos meie rühma ees nägin, oli pilt võrreldes nende ohvitseridega, keda seni rindel näinud olin, niivõrd erinev, et minu silme ette kerkis üks operetistseen ja mul oli raskusi naerupuhangu tagasihoidmisega.
Järgmisel päeval tehti meile juba hommikust õhtuni rividrilli – õpetati peamiselt auandmist, küll üksikult, küll mitmekesi korraga, ning ka marssimist ja püssivõtteid. Järgmisel päeval või paar päeva hiljem toimus rühma- ja jaovanemate või portupeikadettide väljavalimine. Siin pidid esijärjekorras need kadetid oma juhiomadusi demonstreerima, kellel olid juba vastavad kogemused, nagu näiteks revolutsiooni ajal poolelijäänud Vene sõjakool või ka allohvitseri kraad, mis omandatud Eesti sõjaväes. Nii sattusin ka mina portupeikadeti kandidaadiks. Metti andis mulle ühe jao (10 meest) kätte ja käskis sellega riviõppust teha. Mulle määrati ka piirid, mille ulatuses võisin oma jaoga värava ja kantselei vahelisel maaalal marssida – selle suurus oli igas suunas vahest paarkümmend sammu. Analoogiliselt oli tol päeval kogu meie hoov mõtteliselt ruutudeks jagatud ja igas hoovi osas näitasid portupeikandidaadid oma jagudega, mida keegi oskas. Kuigi ma lahinguolukorras oleksin teadnud, mida kümne mehega peale hakata, olin siin uue olukorra ees. Siiski astusin sirgelt jao ette, andsin korrakohaselt käskluse „Jagu, kuule minu komandot!”, ning sellest momendist peale olin jaovanem. Edasi kamandasin: „Valvel, püssid õlale võtt!” Jagu täitis käsku, et lust oli vaadata. Edasi andsin käskluse „Otse edasi käies marss!” ning jagu sammus nagu üks mees täiel sammul edasi. Hetkeks jäin justkui seda ilusat sammu nautima, kuid siis märkasin, et mõne sekundi pärast on jagu rinnutsi vastu kantselei seina. Sattusin pisut segadusse. Ei tulnud paremat keelele, kui et kamandasin: „Jagu, paigal!” See oli ehk samm või kaks müürist, kuid samal ajal ka sama kaugel maast põlvekõrgusel asuvatest kevadise päikesepaiste tõttu avatud kantseleiakendest, kus kaks või kolm näitsikut masinatel tippisid. Jagu jäi käsukohaselt paigal tammuma, tõstes aga ilmselt lõbusas tujus jalgu nii kõrgele, et põlveotsad ulatusid akendesse. Näitsikud võtsid seda neile määratud naljana ja pahvatasid rõkkavalt naerma. Vaatasin kord ehmunult üle õla ja nägin, et leitnant Metti tuli pooljoostes minu suunas. Kamandasin nüüd: „Jagu, seis!” ja siis kohe: „Ümberpöörd!” Kõigeks selleks kulus vaid hetk. Siis oli leitnant Metti kohal ja ma sain nii sõimata nagu ei iial varem. Metti oli ilmselt veendel, et korraldasin jao tütarlaste akende alla viimise naljategemiseks, kuid vähemalt sel korral olin ma naljategemise mõttest väga kaugel, sest nagu on arusaadav, mulle meeldisid portupeikadeti pagunid palju rohkem kui tavalise kadeti omad. Minult muidugi selle teo põhjust ei päritud. Selleks puudus leitnant Mettil huumorimeel täielikult ja nii ma olin ühe minuti jooksul oma karjääri sõjakoolis maha mänginud.
Juba järgmisel või ülejärgmisel päeval avanes mul „võimalus” end leitnant Metti ees veel halvemasse valgusse seada. Sõjakoolis oli „karvaajamise” päev. Kohale olid ilmunud mõned juuksurid ja algas üldine juuste pügamine. Pea aeti igal mehel paljaks nagu noorsõduritel. Siis aga nähti, et see toiming raiskab palju kallist aega ja võib venida järgmise päevani, ja nii otsustati neile kadettidele, kes soovisid seda omal kulul linnas teha, anda paaritunnine linnaskäimise luba. Enam-vähem kõik, kelle juuksed olid veel lõikamata, kasutasid seda head juhust linnaminekuks. Olin nende viimaste hulgas. Sattusin koos oma uue sõbra Felix Valdmanniga (hiljem tuntud karikaturist ja praegu veel kuulsama karikaturisti Edmund Valdman-Valloti vanem vend) ühe juuksuri juurde, kus lasksime suurema osa oma peast küll kaalika moodi paljaks ajada, kuid eest jätsime juuksed siiski pisut pikemaks arvestusega, et kui kolme kuu pärast sõjakoolist ohvitseridena välja tuleme, oleks ikkagi olemas pisut soengu algmeid.
Järgmisel hommikul, kui kooli- ja rooduülemad olid juba roodu rivi üle vaadanud ja kadunud koolihoonesse meie ruumide puhtust kontrollima, kamandas leitnant Metti rühmale: „Kiivrid maha!” Täitsime käsku kõigi reeglite kohaselt. Pisut rühma silmitsenud, jäi Metti pilk peatuma Valdmannile ja minule. Ta nägu läks vihast punaseks ning ta kamandas: „Kadett Raamot ja kadett Valdmann, kaks sammu ette, käies marss!” Kui olime käsu täitnud, siis kõigile: „Kiivrid pähe!” ja edasi meile kahele: „Kadett Raamot ja kadett Valdmann, vasak pool, püssid õlale võtt! Kandke kooliülemale ette, et teie ei ole juukselõikamise käsku täitnud. Käies marss!” Marssisime siis sirgelt kui aiateibad koolihoone suunas piki hoovi, teel järsult pead kord vasemale, kord paremale pöörates, et oma rühmadega tegelevaid ohvitsere määruste kohaselt tervitada. Meile oli selge, et Metti arvates olime ära teeninud rohkem kui kolm päeva kartseris istumist, sest Mettil oli sõjakooli rühmaülemana – koht vastas tavalise väeosa rooduülemale – õigus ise meile kolm päeva kartserit määrata. Kooliülem aga, kes oli polgu ülema õigustes, võis määrata kuni kümme päeva.
Kui olime jõudnud hoovi lõpuossa, nägime, kuidas kaptenid Simon ja Jakobsen ilmusid oma ringkäigult hoone välisuksele. Nähes kahte kadetti lähemale marssimas, jäid nad trepile ootama, mis nüüd lahti. Raporteerisime kordamööda: „Härra kapten, teatame leitnant Metti käsul, et meie ei ole juukselõikamise käsku täitnud.” Kapten Simon käskis meid pea paljastada. Vahtis siis sõna lausumata meile otsa, mõtles pisut, pöördus oma kõrval vaikides seisva kapten Jakobseni poole ning sõnas aeglaselt ning pooleldi etteheitvalt: „Ometigi on terve sõjakooli kohta leidunud kaks kadetti, kes on juukselõikamise käsust intelligentselt aru saanud.” Edasi, pöördudes meie poole, ütles ta ilma käsklustoonita: „Minge oma rivisse tagasi!”
Sammusime nüüd samas korras jälle tagasi. Leitnant Metti, kes nägi meid lähenemas, andis rühmale käskluse „Vabalt!” ning jäi iroonilise naeratusega meie päralejõudmist ootama. Jõudsime kohale, jäime järsult seisma, võtsime püssid jalale, ning pöördudes Metti poole, palusime kordamööda luba rivisse astuda, täpselt nii, nagu määrustik ette nägi. Metti pöördus siis meie poole iga sõna üksikult rõhutades: „Noh, mis sõjakooli ülem teile ütles?” Vastasin kõva ja selge häälega, nagu oli õpetatud: „Härra leitnant, härra kapten ütles, et oleme sõjakoolis ainsad kaks kadetti, kes on juukselõikamise käsust intelligentselt aru saanud, ja ta käskis meid rivisse tagasi minna.” Rühm purskas naerma, kuid leitnant oli näost nii punane ja sinine, nagu ma harva mõnd vihast inimest olen näinud olevat. Sellest momendist oli minu diplomaatiline vahekord leitnant Mettiga lõplikult läbi. Ei olnud kahtlust, et kui sõjakooliülema arusaamine juuste pikkusest oleks kadettidel päev varem teada olnud, ei oleks sõjakooli esimesel kursusel üldse kaalika moodi paljaks aetud peaga kadette esinenud.
Valdmannile oli vanajumal suure huumorimeele juurde loonud tõsise ja auväärse näoilme, nii et Metti andis temale ta patud varsti andeks ja Valdmann lõpetas sõjakooli portupeikadetina. Teine lugu oli minuga ja minu hädad ei lõppenud nimetatud kahe vahejuhtumiga, sest sõjakoolis oli saatus minu vastu. Sama saatuse tõttu oli pikkuse järjekorras minu kasvule kõige lähem kadett Karl Jalakas, pärastine jurist ja vabadussõjalaste häälekandja „Võitlus” toimetaja. Nii sattusime rivis kõrvuti seisma. Juhtus siis aeg-ajalt nii, et leidsin Metti juures mõne koomilise väljenduse või liigutuse ja parajal momendil jõudsin seda paari sõna või küünarnukimüksuga Jalakale kõverpeeglis serveerida. Tavaliselt reageeris Jalakas selle peale naeruturtsatusega, ja nähtavasti ei olnud mu nägu ka päris tõsine, sest sellele järgnes tavaliselt Metti sõim meile mõlemale. Võtsime selle vastu, seistes ilmetu näoga nagu vahakujud. Ega ma vist ei liialda, kui arvan, et olime sõjakoolis esimesel kursusel Jalakaga kadetid, kelle käes oli sõimata saamise rekord, kuid muud karistust meile siiski osaks ei langenud. Ega me seepärast kellelegi pahased olnud ega nukraks jäänud või oma koolipoisitempe maha jätnud.
Kui ehk esimesel sõjakooli nädalal oli meil mõningaid lisatoimetusi, nagu juba mainitud juukselõikamine, saabaste parandus või nende vahetamine parajamate vastu, siis järgmisest nädalast alates toimus kõik juba eeskirjade kohaselt nagu nööri mööda.
Toitlustus oli esimesel kursusel kehvavõitu. Hommikueineks suhkruta must viljakohv ja üks üle pätsi lõigatud viil musta leiba. Kõht jäi tühjaks.
Lõunaks Ameerika konservlihasupp, makaronisupp vms. Kuigi lõunasöögi maitse polnud soovikohane, võis lõunaga