Järgmisel laupäeval oli meil taktikaõppus linnast väljas Seevaldi vaimuhaigla taga asuvas Stroomi metsas. Õppuse raamidesse mahtus ka meie ainsam jooksuvõime kontrollvõistlus. Korraldati siis võidujooks kogu sõjakoolile ja auhindadeks võitjatele olid sigaretid. Juhtus nii, et kolmesaja meetri jooksus tulin mina oma kursuselt esimesele kohale. Auhindade jagamisel sirutasin käe välja, et kapten Simonilt mulle määratud sigaretipakki (20 tükki) vastu võtta. Korraga kapten Simon peatus ning küsis: „Kadett, kas teie üldse suitsetate?” Vastasin, et „ei suitseta, härra kapten”. Selle peale lausus Simon: „Noh, siis on teile suitsud ju väärtusetud?” – „Just nii, härra kapten.” – „Mida teie, kadett, siis suitsude asemele sooviksite?” – „Paluksin luba leeri minna, härra kapten,” oli minu vastus, mille peale kapten ütles: „Olgu nii, kadett.”
Sellega olin ma paugupealt leeripoiss. Kahju oli vaid, et ainult neli leeritundi oli veel kavas. Mina sain loa seitsmendana ja ühtlasi viimasena. Leeris käisid Felix Tamm, Edmund Schiffer, Harry Päärt, Johannes Ostrat, Felix Valdmann, ratsarühmast Karl Uusmann, ja mina. Kõik peale Ostrati, Valdmanni ja Uusmanni realistid.
Tollekordne Jaani kiriku leerilaste hulk oli arvukas, nagu ikka oli olnud, ja pastor Hans Kubu kohta ei olnud meil ka ühtegi paha sõna ütelda. Minu sõbrad olid kõik vahepeal jõudnud õrnema soo juures häid tutvusi sobitada. Suurem osa neist uutest tuttavatest olid Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi vanemate klasside õpilased, kuid oli tüdrukuid ka teistest koolidest. Nii esindas Mall Kuusik, pärastine tuntud kirjandusteadlane Mall Jürma, Lenderi gümnaasiumi. Mind liideti selle grupiga juba esimesel päeval. Üks neist näitsikutest oli raamatukaupmees Jakob Ploompuu tütar Mesike, teine Ermi Kirikal, ka raamatukaupmehe tütar, pärastine proua Anvelt. Ploompuude perekond elunes Paldiski maanteel Saarmanni aiamajas, mis asus sõjakooli läheduses, ja selles perekonnas oli ka vanuselt järgmine tütar Lille juba meile vastuvõetava vanuse piiril.
Perekond Ploompuu suhtus meisse heatahtlikult, ja niipea kui mahti saime, „tiivaripsutasime” Ploompuude aias. Iga kord ei läinud meil aga sellega just kõige paremini. Nii olime kord endile õhtusest „puhkeajast” lisa võtnud ja ilmusime sõjakooli tagasi kella 11 paiku. Oli soe, sume suvine öö ja meie meeleolu ülemeelik. Peatusime kooli lähedal uulitsanurgal ning arutasime, kas kasutada „plangupiletit”, mida kasutasid ööloata linnaskäijad, või lüüa rind ette ja marssida sisse peaväravast. Väikese kõhklemise järel otsustasime, et soomusronglastele ei sobi muu tee kui peavärav, ja nii sammusime neljakesi – Ostrat, Päärt, mina ja Tamm –, pojengid rinnas, otse sealtkaudu hoovi. Vaevalt olime väravast sisse saanud, kui märkasime, et suurtükiväelaste eluruumi ukse kõrval asuval pingil keegi tukastab. On see kadett või korrapidajaohvitser? Nagu niisugusel puhul tavaliselt ikka juhtub, osutus pingil istuja korrapidajaohvitseriks. Ei mäleta, kes see oli, kuid ta hõikas meid enda ette, ja kui olime võtnud valveseisaku, küsis ta meilt järgemööda, kust meie tuleme. Esimene meist ütles, et ajasime värava lähedal tuttavate tütarlastega juttu. Leitnant vastas lühidalt: „Mis te valetate.” Järgmine meist lisas pisut maad juurde ja ütles, et olime järgmise uulitsanurga juures. Jällegi oli leitnandi vastus, et seal meid ei olnud. Järjekord oli jõudnud minuni. Näinud, et eelmised oma seletusega korrapidajat ei veennud, vastasin ma, et olime Paldiski maanteel ühel tuttaval perekonnal külas. Sama vastas vist ka viimane meist. Korrapidaja kirjutas meie kõigi nimed asjalikult üles ja lubas hommikul loo kooliülemale ette kanda. Kas ta seda tegi või ei teinud, seda meie teada ei saanud, kuid kedagi meist selle teo pärast hiljem üle ei kuulatud ja mingit karistust ei järgnenud. Mõeldav oli, et kapten Simon sai teistest allikatest teada, kus olime viibinud, sest ta oli Ploompuude perekonnatuttav ja tal ei näinud midagi selle vastu olevat, kui kadetid seal külas käisid.
Kord läks asi isegi niikaugele – see oli vist jaanipäeva paiku –, et meid lubati Ploompuude vahetalitusel sõita ühel nädalalõpul külla Ploompuude tallu, mis asus 18 kilomeetrit Aegviidu raudteejaamast ilusa Koitjärve ümbruses. Tollal piilus Juku Ostrat (praegu San Franciscos)5 preili Lille suunas, kuna Harry Päärt ja mina võistlesime Mesikese pärast. Ostrat kolis 1923. aasta paiku Ameerikasse ja Lillest sai proua Haamer. Mesikesest aga proua Päärt. Mesike Päärt suri mõne aasta eest Rootsis. Päärt töötas Eesti aja lõpul „Päevalehe” toimetuses, oli siis küüditatud Siberisse ja suri nüüd mõne aasta eest Tallinnas tiisikusse. Enne surma oli ta Eestis südamliku läkituse oma perekonnale linti rääkinud ja selle Rootsi toimetanud.
Sõdurinaljade hulka kuulus sõjakooli esimeses rühmas peaaegu igaõhtune „unenägude joonistamine” esimese magamajäänu paljale kõhule või mujale kehale. Seda toimetas lilla tindipliiatsi abil suure osavusega pealtvaatajate lõbustuseks Felix Valdmann. Enamasti olid need siis alasti iludused või midagi rohkemat samal teemal. Kõrgpunkt sel alal oli juhtum, kui hommikusel poolalasti pesemisel suure naeru saatel avastati, et meie rühmavanemal Oskar Truul, kes oli meie hulgas ainus naisemees ja umbes kolmkümmend aastat vana, oli öösel „teatud koht murest mustaks” läinud. Esimesel momendil oli Truu üllatusest kohkunud, kuid sellest ta numbrit ei teinud.
Sõjakooli viimasel kuul olid taktikalised õppused Stroomi metsas maastikul peaaegu igapäevased. Need meeldisid meile palju rohkem kui tavaline rividrill ja seal õpitavast oli meile tulevaste ohvitseridena ehk rohkem kasu kui kõigest muust. Pidime ju arvestama, et sõda kestab edasi, et varsti oleme jälle lahingutes ja et meie juhtida usaldatakse rühm või isegi rohkem sõdureid.
Toitlusolud olid sõjakoolis, nagu juba mainisin, vahepeal paranenud ja taktikalistel õppustel tekkis meil ohvitseridega loomulikum vahekord kui kasarmuplatsil. Leitnant Metti oli juba mõne aja eest sõjakooli ohvitserkonna jumalaga jätnud ja tema saatus meid enam ei huvitanud. Meie rühmaülemaks oli nüüd alamkapten Herman Rossländer, kes sai hiljem, 1. detsembril 1924 Tallinna raudteejaama esisel väljakul kommunistliku mässukatse mahasurumisel kolonelleitnandina surma. Kapten Rossländer oli sellise ohvitseri tüüp, keda meie olime harjunud rindel nägema, ja ta võitis meie rühma poolehoiu kohe esimesel päeval, osates meile jagada tulusaid õpetusi tulevikuks, kuid mõistes meilt ka vajalikku korda nõuda.
Ka korranõudmise ehk distsipliiniga oli olukord pisut vabamaks muutunud. Nii pigistas ülemus ühe silma kinni, kui tütarlapsed külastasid meid õhtuti kooli väikeses aias, kus sageli kuni poole ööni kadettidega kudistasid.
Valdmann oli endale nüüd uue huviala leiutanud. Ta käsutas juba magavad kadetid voodist välja. Rivistas need – aluspükstes ja paljajalu – üles ning teatas rivile, et aias on vaenlane, tehes korralduse viimast rünnata kõigi sõjakunsti reeglite järgi. See oli vabatahtlik ettevõte, kuid leidus ikka kümmekond kadetti, kes „lahingu” kaasa tegid. See seisnes selles, et tormati aeda, piirati „vaenlane” sisse ja tehti siis kadettide ja näitsikute ümber ringmängu. Ühe sellise „lahingu” puhul juhtus mul õnnetus: lõin aias varba vastu teravat kivi veriseks. Hommikuks oli varvas paistetanud ja ma ei saanud saabast jalga. Teatasin korrapidajale, et olin öösel väljakäigukohta joostes varba vastu voodi jalga veriseks löönud, ning palusin luba ambulantsi minna. Seda mulle lubati. Ambulantsis sidus velsker mu jala kinni ja arvas, et ma päevaks kümneks ei saa rivisse minna. Kui olin olukorrast rühmaülemale ette kandnud, vaatas see mind uuriva pilguga, mõtles pisut ja ütles siis rahulikult, kuid kindlalt, et rividrilli ma ei pruugi kaasa teha, küll aga klassid ja taktikalised õppused Stroomi metsas, sest need on mulle vajalikud. Ütles, et võtaksin püssi kaasa ning asuksin pärast lõunasööki kohe teele, nii et oleksin õigel ajal kohal. Tagasitulekul on mul aega järelelonkimiseks küllalt. Edasi-tagasi oli seda maad ehk 4–5 kilomeetrit.
Mul ei olnud võimalust muud midagi vastata kui: „Kuulen, härra kapten!” Lonkisin klassiruumi ja mõtlesin endamisi, kas kapten karistas mind õiglaselt või mitte ja mis mina tema asemel niisugusel puhul oleksin teinud. Tulin otsusele, et see ei olnud mulle üldse karistusena mõeldud, vaid kapteni soov oli, et