Minu enneaegne kartserist vabanemine toimus sel teel, et kui korrapidajaohvitser meid esimesel päeval külastas, siis protestisin ma kartserisse paigutamise vastu, sest olin kapral ja rühmavanem ning määruste kohaselt võis mind määrata küll köögitoimkonna vanemaks, kuid mitte toimkonna tööliseks. Ka Wiiraltil oli midagi enda kaitseks ütelda, kuid millega tema oma protesti põhjendas, ei mäleta. Küllap vist sellega, et saabus äsja rindelt. Järgmisel hommikul oli korrapidajaohvitser minu protesti leitnant Leithammelile ette kandnud, ja kuna seadus oli minu poolel, andis Leithammel korralduse mind vabastada. Õhtul supisabas kohtasin ka juba Wiiraltit.
Samal õhtul ühinesin pataljoni tollal armsaima lauluga, mille meie äraoleku ajal luuletatud esimene salm kõlas:
Pataljoni ees meil sammub hobu,
tema seljas istub tobu …
Selle salmi teine versioon kõlas:
Pataljoni ees meil sammub kaamel,
tema nimi on Leithammel.
Kuid sellesse salmi oli valatud mitte niivõrd viha ja kibedus leitnant Leithammeli vastu, kuivõrd iga ohvitseri-sõduri tavaline vastasseis tagalakasarmu õhkkonnas. Hiljem mul leitnant Leithammeli ja teiste pataljoni ohvitseridega mingeid arusaamatusi ei olnud. Samuti ei jäänud mul Leithammeli (pärastine kolonel) vastu mingit kibestustunnet ja küllap see nii oli ka minu teiste kaaslastega. Saime prii päeva, et end oma koolides registreerida ja kodusid külastada. Reaalkoolis leidsime kõik klassikaaslased kohal olevat. Suurem osa neist kuulus kooliõpilaste pataljoni koosseisu, mõned aga, nagu Jüri Piiroja ja Jaan Simson, kandsid madruse mundrit ja kuulusid mingil kujul mereväe koosseisu, samal ajal aga teenisid ikkagi Tallinnas kuival maal.
Oli kuulda, et Eesti Vabariigi Sõjakool alustab tegevust aprillikuu algul, ja juba registreeritigi sinna astuda soovijaid. Meie, soomusrongilt saabunud realistid (peale Arnold Tolsi viimasest klassist ja Berggrüni ning Niinemanni eelviimasest klassist), andsime sinna astumiseks sooviavaldused sisse. Teised klassivennad meie aktsiooniga ei liitunud. Vahepeal valdas meid suur tahe õppimises oma klassikaaslastele järele jõuda ja kevadel reaalkool lõpetada. Kooliõpetajates direktor Nikolai Kanniga eesotsas leidis meie soov väga soodsat vastukõla ja tänaseni mõtlen ma tänutundega kooliõpetajatele, kes veetsid meiega lisatunde, et meid õppimises teistele järele aidata. Ka kooliõpilaste pataljonis suhtuti meisse hästi ning ei koormatud meid vahiteenistuse või toimkondadega. Ka meie koolivennad ratsaväest Harald Busch ja Leonhard Martinoff olid kooli ilmunud ja tahtsid sõjakooli astuda.
Nikolai Kann puhkab nüüd oma viimast und Göttingeni surnuaial Saksamaal 1948. aastast saadik. Mul oli juhus tema matustest osa võtta. Harald Busch langes kommunisti kuulist 1. detsembril 1924 siseminister Karl Einbundi adjutandina. Martinoff töötab arstina.4
Selle sõja tõttu lünkliku 1918/19. õppeaasta lõpul jagati Tallinna koolides klassi- ja lõputunnistusi nagu tavaliselt. Neid said ka need vanemate klasside õpilased, kes olid sõjakoolis, kooliõpilaste pataljonis või muudes Tallinnas asuvates väeosades. Minule tõi see 1919. a. kevad Tallinna Peetri Reaalkooli lõputunnistuse, mis oli ühtlasi mu esimene eestikeelne koolitunnistus.
Esimesed päevad Eesti Vabariigi Sõjakoolis
Vabariigi Sõjakooli vormiline asutamiskuupäev on 22. aprill 1919, ja samal kuupäeval alustas kool Tallinnas Raudtee tänav nr. 6 asuvates endistes raudteekooli hoonetes oma tegevust. Maa-ala moodustas kolmnurga Raudtee tänava ja raudteevalli vahel. Värava vastas oli kahekordne kantseleihoone, kus asusid ka köök ja söökla. Sellest paremal oli väike iluaed. Vasemal, enam-vähem rööbiti raudteega asetsesid suurtükiväe- ja ratsakadettide klassi- ja eluruumid. Neis elas umbes 60 suurtükiväe- ja 23 ratsaväekadetti. Vasemal, hoovi lõpus oli kahekordne koolihoone. Sellesse paigutati jalaväekadetid – neli rühma, igale rühmale teisel korral üks klassiruum ja alumisel korral kokku neli magamisruumi, igas umbes 30 voodit.
Esimesel koolipäeval toimus varustuse väljaandmine, kadettide pikkuse järgi rühmadesse paigutamine jne. Meie, realistid, olime peale Harald Buschi ja Leonhard Martinoffi, kes soovisid ratsaväeklassi, sooviavalduse sisse andnud suurtükiväeklassi. Meil ei olnud kahtlust, et sinna sisse saame, sest realistidele kui matemaatikas tugevatele oli suurtükiväkke astumisel antud gümnasistidega võrreldes eesõigus. Pealegi olime kõik rindelt tulnud, ja see pidi ka eeliseid andma. Seda suurem oli meie pettumus, et meist oli suurtükiväeklassi pääsenud ainult üks – Nikolai Riiberg, kelle vanem vend alampolkovnik (kolonelleitnant) Voldemar Riiberg (pärastine kindralmajor ja suurtükiväeülem) oli samas koolis fortifikatsioonilektor. Samal ajal selgus, et gümnasiste oli suurtükiväes ka mitte üksnes viimasest klassist ja et ka rindel olemine ei näinud erilisi eesõigusi andvat. Hullemaks kujunes olukord, kui olime juba rühmadesse paigutatud ja minu rühm (esimene jalaväerühm) avastas, et üks meie kaaslastest oli ilmselt puuduliku mõistusega ja ka tema kooliharidus segane. Nüüd levis koolis jutt, et kooli vastuvõtmist ja väeliikidesse paigutamist oli korraldanud kooli adjutant leitnant S. ja et oli aidanud sellestki, kui olid algkooli lõpetanud. Kuivõrd sellel jutul alust oli, ei tea ma tänapäevani, kuid vähemalt ühel meie rühmas arvati küll ainult algkool seljataga olevat. See kadett aga lõpetas kooli samuti kui meie teised ja oli sõjas vahva ohvitser.
Meie rühmas ei leidunud kadetti, kes oleks nõus olnud ülemustele teatama, et üks meie hulgast ajab segast juttu. Selle mehe kadetiks olemine meid aga häiris. Nii mõtlesime tema kõrvaldamiseks välja erilise viisi (F. Valdmann, F. Tamm, H. Päärt, K. Jalakas, mina ja veel mõni, keda ei mäleta). See sündis järgmiselt: õhtul juba voodis olles küsis üks meist teise käest: „Kas said mereratsaväe klassi sisse?” Sellele vastas küsitav, et sain küll, kuid ole vait, jutt läheb laiali. Selles stiilis kõnetasime üksteist edasi ja kiitsime mereratsaväge, kuni meie ohver kõrvad kikki ajas ja lõpuks meie jutusse sekkus, et kas on tõepoolest asutamisel mereratsavägi ja kas meie ei õpetaks, kuidas sinna pääseb. Seletasime siis salapäraselt, et mereratsavägi on üks väga tähtis väeliik, kuid me oleme teda siiski nõus aitama. Pärisime, mis teened tal on ja kas ta lahingus on olnud. Küsitav vastas, et ei ole. Kas oled kuskil väeosas olnud? Vastus – olen. Õpetasime, et kui sa oled kraps poiss ja talitad täpselt meie õpetuse kohaselt, võetakse sind vastu. Soovitasime tal hommikul, kui terve kool on rivistatud ja kooliülem jõuab koos rooduülemaga meie rühma kohale, astuda rivist kaks sammu ette ning raporteerida kõva häälega: „Mina, kadett… (nimi), sõjas põrutada saanud, kuid mitte peast, avaldan soovi mereratsaväe kadettide klassi astumiseks.” Järgmisel hommikul tegi „meie ohver” täpselt, nagu olime õpetanud. Selle peale kästi tal minna kooli kantseleisse. Nägime, kui ta rõõmsa meelega sinnapoole sammus, kuid hiljem meie teda enam ei kohanud. Oli kurb küll, aga elu on halastamatu.
Sõjakooli ülem oli kapten Aleksander Simon, pikaaegse adjutandikarjääriga ohvitser ühe Soomes asunud Vene rügemendi koosseisus. Ta oli kuidagi tagasihoidlik, kirjanduslike huvidega, hea ja „õrna südamega” inimene, kelle saatus oli ohvitserimundrisse pannud. Ta sobinuks enam tütarlastekooli direktoriks kui sõjakooli ülemaks. Selle vastu rooduülem kapten Louis Jakobsen (pärastine kolonel ja riigivanema vanemkäsundusohvitser, kes suri eestlaste huvide kaitsjana Saksamaal aastal 1961) tundis esimesest päevast alates oma väärtust, ja minu ettekujutuses asendas ta kooliülemat kõigis küsimustes. Ta oli pikk sirge mees, oli kuskilt muretsenud hõbedaselt läikiva tupega kõvera mõõga, mis oli, ma vist ei liialda, kui ütlen, et umbes poolteist korda nii pikk, kui ma kunagi mõnda mõõka varem või hiljem nägin. Selle käepideme küljest ripnes jalapikkuselt alla punane Püha Anna ordeni pael. Jakobseni kõrval kadus näpitsprille kandev kooliülem justkui ära, kuigi ka tema oli endale kuskilt muretsenud hõbedase tupega mõõga. Selline oli ka adjutandil.
Esimese