Läbimurde sügavus võis olla umbes 15 kilomeetrit, kuna rinne asus tollal raudteepiirkonnas Petserist umbes 5 kilomeetrit ida pool. See ettevõte toimus vaenlast üllatades ja õnnestus ilma kaotusteta. Otsustati, et soomusrong nr. 1 jääb ööseks Irboska raudteejaama piirkonda, kuna soomusrongi nr. 2 asukohaks jäi Košeljahha, pärastine Liivamäe raudteepeatuskoht. Sealjuures pidi soomusrong nr. 2 kogu öö Košeljahha ja Irboska vahel manööverdama, et vaenlane ei saaks raudteed ära lõhkuda ja sel moel soomusrongil nr. 1 taganemise võimalust ära lõigata. Umbes poole maa peal Košeljahha ja Irboska vahel oli üks väike raudteesild. Juhtus nii, et tolle silla valve anti viiele koolipoisile (kas mitte kõik realistid?), kellest mina olin valvemeeskonna ülem. Olime varustatud püssidega ja pealekauba kahe valgustusraketiga, mida võisime kasutada häda korral rongi väljakutsumiseks. Oli kuuvalge, kuid poolpilves vaikne ja külm jaanuari öö. Olime kõik endid vastavalt riietanud ja külm meile ligi ei pääsenud. Küll aga venis aeg pikale, sest nagu see meie rongiga sagedasti juhtus, ei mõtelnud pärast meeskonna teelesaatmist enam keegi selle väljavahetamisele. Eeldati, et küllap soomusrong nr. 1 tuleb omadega toime ja sillavalve samuti, ning heideti külili päevaväsimust puhkama. Talveöö vaikuses ja valguses nägime vahelduseks, kuidas üks rebane maastikul ringi luusis ja siis ojakallast mööda sillale lähenes. Ta peatus mõnesaja sammu kaugusel sillast, uuris ümbrust ja lonkis siis tuldud teed jälle tagasi. Varsti pärast rebase silmapiirilt kadumist kuulsime, kuidas üks salk kriiksuvas lumes lähenes Košeljahha poolt raudteed mööda sillale. Arvasime, et tegemist on vaenlasega, sest sellest suunast ei olnud meiepoolseid jalgsi tulijaid ette näha. Asusime kiirelt tulepositsioonile: sammu sada Irboska suunas põhja pool raudteed asuva kadakapõõsaste ja kividega kaetud künkanõlvakule. Siis otsustasime, et lähenejatele viiest püssist tule avamine reedaks meie vähese arvu ja et õigem on valgustusrakett üles lasta. Meie rong teaks siis, et vajame abi. Ka tulijad muutuksid ettevaatlikuks. Ning meie ise litsuksime, nagu jalad võtavad, Irboska suunas soomusrongi nr. 1 informeerima. Oma rongi suhtes olime pessimistid, sest arvasime üsna õigesti, et seal magavad kõik issanda und ja ei näe ka meie valgustusraketti. See arvamine osutuski õigeks. Irboskani oli joosta umbes 5 kilomeetrit. Lasksin ühe raketi õhku, kuna teise jätsin tagavaraks, ja kohe selle järel andsime kandadele valu. Olime niiviisi jooksnud ehk ühe kilomeetri, kui seisime uue probleemi ees: kuulsime talveöö vaikuses, et ka Irboska poolt läheneb raudteed mööda meie suunas üks salk. Nüüd ei olnud enam võimalust vaenlasega kokkupõrkest kõrvale hoida, sest kahel pool raudteed asuvad külad olid ju vaenlase valduses. Kui viimati mainitud salk oli niivõrd lähedale jõudnud, et võisime liginejaid üksteisest eristada, nägime, et tegemist oli ainult nelja tulijaga. Otsustasime need ilma pauku laskmata vangi võtta ja siis kiirmarssi Irboska suunas jätkata. Käsutasin oma mehed raudtee lähedale kivide ja kadakapõõsaste varju pikali, kuna ise jäin ühe kõrgema kadaka kõrvale liikumatult seisma. Sel momendil pöördus minu poole mu klassivend Artur Sirk: „Luba, et jään sinu kõrvale seisma; kui langed, võtan juhtimise üle.” Vastust ootamata jäigi ta teisele poole kadakat seisma. Kolm ülejäänut olid leidnud endile paraja laskepositsiooni maas lamades. Tulijatel olid püssid lohakalt üle õla ja nad ajasid omavahel kõvasti eestikeelset juttu. Meil oli seljataga eelmisel päeval Irboska mäe nõlvakul kaotatud lahing Viljandi kommunistliku polguga. Seal sai muuseas koolipoiss Burmann kaelast haavata. Nii me ei kahelnud sugugi, et tegemist on nimetatud polgu luurega. Lasksin tulijad rahulikult mööduda, et nad ei saaks tagasi plagama pista, ja juba mõtlesin, et seekord läheb asi päris libedalt. Käratasin siis neile pooleldi selja tagant kõigest kõrist: „Käed üles!” Eeldasin, et nüüd nad viskavad püssid maha ja annavad alla. Selle asemel kahmasid kõik neli püssid õlalt ja lõid need minu suunas sõna lausumata palge. Kordasin veel kord: „Käed üles!” Vastuseks oli vaikus. Samal ajal märkasin ma, et nad katsuvad pisitasa üksteisest kaugemale nihkuda ilmse kavatsusega olukorra selgitamiseks aega võita ja parajal momendil raudteetammilt alla kraavi hüpata. Nii töötas aeg vastase kasuks ja seda ei tohtinud talle anda. Kamandasin nüüd, et loen kolmeni, ja kui nad selle aja jooksul ei ole alla andnud, järgneb meie poolt kogupauk. Alustasin lugemist kavatsusega seda ka teostada: üks … kaks … Edasi ma ei jõudnud, sest üks neist neljast andis oma püssi kaaslasele üle, öeldes: „Säh, hoia mu püssi, ma lähen vaatan, kes need on!” Selle järel asus ta julgel sammul raudteetammilt minu suunas astuma. Tundsin, et pool võitu on käes, sest meie poole sihtijaid jäi järele ainult kaks, meie poolelt aga viis. Kahe püssi hoidja ei saanud ju enam sihtida ja minu poole tulija tundus juba sama hästi kui vangivõetud. Ettevaatusest aga ei pööranud ma oma püssitoru ühekski hetkeks tulijalt ära. Siis aga läbis mu pead mõte, et tulija tahab minuga käsitsi kokku minna, et tekkinud segaduses oma sõpradele võimalust anda raudteelt maha hüpata ja heal juhul ka ise putku panna. Kui ta oli jõudnud mõne sammu kaugusele, käratasin: „Seisa, või ma lasen!” Olin valmis oma hoiatust ka teostama. Tulija jõudis aga veel ühe sammu edasi astuda, ja siis ulatus ta käsi minu püssitoru otsani. Suure osavuse ja kiirusega lõi ta minu püssitoru kõrvale ja olimegi rinnutsi koos. Enne veel, kui ma ise, Artur Sirk või minu teised kaaslased suutsid üllatusmomendist üle saada, nägin, et minu rinna vastas oli nagaanrevolvri toru. Niisugust pööret ei mõistnud meist keegi ette näha, ja ilma et mul oleks aega olnud hirmu tunda, tuli mõte, et nüüd on elul lõpp. Samal hetkel langes aga minu vastase käsi koos revolvriga minu rinnalt alla ja mees vandus: „Kurat, oleksin praegu oma mehe maha lasknud.” Ta pilk oli tabanud minu vasaku käise ümber olevat soomusrongi valget linti. See vahva mees, kes ühe momendi jooksul oli korraga mu tapja ja päästja, oli üks soomusrongi nr. 1 allohvitser, kelle nime ma kahjuks olen unustanud. Soomusrong nr. 1 oli kahtlaseks muutunud, mispärast soomusrong nr. 2 kokkuleppe kohaselt öö jooksul kordagi Irboskani ei tulnud. Nii oli sealt need neli meest Košeljahha suunas saadetud maad kuulama. Eelmainitud julge allohvitser oli otsustanud enda elu oma sõprade päästmiseks ohverdada, kuid enne seda minu ja mu kõrval seisva kaaslase ühe sõõmuga maha põmmutada. Olime siis kõik üksteisele uhked ja tänulikud ning tuju tõusis kõigil silmanähtavalt. Meid oli nüüd kokku 9 meest. Nii tundus meie salk nii suure ja vägevana, et otsustasime aega viitmata sillale lähenejatele peale tungida ja need arvule vaatamata segi lüüa. Asusime lahingukorras silla poole liikuma. Silla ümbruses ei olnud aga ühtegi vaenlast. Kas ei olnud nendel ülesannet silda vallutada ja seda lõhkuda või oli meie valgustusraketil neile „hea” mõju olnud, ei tea. Nad olid raudteelt ühe Vene küla suunas ära pööranud, nagu lumele jäetud jälgedest nägime. Asusime nüüd jälle sillavalvesse. Esimese rongi mehed liikusid korralduse kohaselt soomusrongi nr. 1 otsima. Mõne aja möödudes ilmuski meie soomusrong nähtavale, tõi meile uue vahetuse ja viis esimese soomusrongi mehed Irboskasse. Hommik oli lähenemas ja uued seiklused ootasid meid. Vahejuhtumist kadakapõõsa juures mul Sirguga järgneval päeval ega hiljem juttu ei olnud, sest uued sündmused litsusid peale. Küll aga tundsin sõnadeta, et see sündmus oli meid kahte teineteisega nägematu sidemega sidunud ja et see side püsis kuni Sirgu elu traagilise lõpuni. See viis meid ka aastaid hiljem kokku mitmete põhiliste poliitiliste probleemide usalduslikuks sõelumiseks ja otsustamiseks, kuid sellest edaspidi.
AJAVIITETEGEVUS Sõjarinne oli nüüd peatuma jäänud Irboska joonele. Vaenlane oli Eesti maa-aladelt välja löödud. Meile, soomusronglastele, saabus igav, üksluine tegevusetu ajajärk. Tilkusime soomusrongiga Irboska ja Petseri jaamade vahet. Suurema osa ajast viitsime siiski Petseri raudteejaamas. Ilusamate ilmadega tehti meiega ka tund-paar riviõppust, rohkem küll rivis jalutamist, et meie kondid rongis naridel lesides päris kangeks ei jääks. Sel puhul tehti ka laulu ja enamikus olid need ropusisulised. Üks tollal populaarne sõdurilaul algas sõnadega „Kui venelased söövad kaeru, siis soomusrongid tõstavad naeru”.
Ajaviiteks mängisid poisid kaarte, enamasti raha peale, ja vahel harrastati ka „täivõitlust”. See seisnes selles, et otsiti särgiõmbluse vahelt täi, igal mehel pidi oma täi olema. Tehti siis paberi või laua peale pliiatsiga sõõr ja pandi täid sinna „võitlema”. Imelikul viisil tekkis siis täide vahel rüselemine, mis mõne minuti pärast lõppes sellega, et üks neist plagama pani. Teine jäi enamasti pooluimaselt kohale norutama. Võitjaks loeti seda, kes esimesena rõnga piiri ületas. Võiks öelda, et arem tuli seega võitjaks. Täid on oma suuruselt ja värvilt kergesti üksteisest eristatavad. Nii jälgiti hoolega, kelle täi võidab. Kui mäng toimus raha peale, siis maksid kaotaja ja kihlavedajad üksteisele
