Irboska raudteejaamast kilomeetrit üks või kaks meist paremal asus Senno küla, mis oli samanimelise valla keskus. Soomusrongi nr. 1 dessant asus veebruari keskpaiku ühel hommikul kapten Eduard Nepsi juhtimisel seda ründama. Varsti saabus teade, et Neps, viies dessandi üle põllu otserünnakule, on küla kaitsjate poolt tagasi löödud ja et dessant on haavatutesurnutena kaotanud 11 meest ja et haavata on saanud ka kapten Neps ise. Kõneldi, et küla kaitseb terve pataljon punaseid. Nüüd tuli korraldus soomusrongi nr. 2 dessandil Senno vallutada. Dessandi juhiks määrati leitnant I. Reinvaldt. Viimane oli üks meie lemmikohvitsere, kes mõistis oma tööd teha vaikselt ilma igasuguse mürata-kärata, kes tundis oma mehi ja keda tundsid ka mehed. Nii toimus meeste ahelikku rivistamine libedalt ja kiirelt, ja peaaegu ei märganudki, kui juba sammusime hanereas Reinvaldti kannul. Reinvaldt aga ei liikunud üldse Senno suunas, vaid asus keerutama meiega ühe põllukraavi või ojakese külmunud sängi mööda külast mööda. Sealjuures oli ta ainsaks korralduseks, et meist keegi uudishimust aetuna ei hakkaks üle nõlvaku Sennot vahtima või ilma käsuta püssi paugutama. Seda korraldust ei oleks vajagi olnud, sest meil oli Reinvaldti sõjaplaan kohe selge ja vastuvõetav. Pärast tükk aega kestnud lumes sumamist peatas Reinvaldt aheliku, ronis kraavist põllunõlvakule, sihtis kiikri vaenlase suunas ning andis siis kõigile käskluse kraavist välja ronida. Täitnud käsu, avanes meie ees üsna lähedal Senno küla omas täies hiilguses. Vaenlane ei olnud meie rünnakut siitkaudu oodanud ja sõdurid sekeldasid küla vahel talvises päikesepaistes niisama ringi. Nüüd kõlas vastav käsklus ja me avasime kõigist relvadest tule. Sellega seltsis ka meie soomusrong oma suurtüki „Ukuga”. Vaenlane sattus ilmselt segadusse. Seda momenti oli Reinvaldt oodanud, andes dessandile käskluse tormijooksuks. Seejuures oli meie äraproovitud relvaks kõigest kõrist karjumine. Selle saatel tormasime küla peale. Vallutasime küla, saades sõjasaagiks peale muu ühe väliköögi ja neli vangi. Meie dessandil ühtegi kaotust ei olnud, ei surnute ega haavatutena. Vangid tõime soomusrongile ja kahel neist – Andreil ja Nilil – oli erakorralist õnne, sest nad jäeti meie ohvitseride teenijateks ehk „denštšikuteks” – nagu neid tollal venepäraselt kutsuti (Saksa sõjaväes Bursche). Tulen hiljem nende saatuse juurde tagasi. Eesti sõjaväe teistes üksustes, ka soomusrongidel, ei Vabadussõja ega rahu ajal selliste teenrite seisust minu teada ei tuntud.
Leitnant I. Reinvaldt määrati märtsis 1919 soomusrongi nr. 5 ülemaks ja ta sai raskelt haavata. Ta eluneb praegu Stockholmis.3
1919. a. veebruaris sai soomusrongi nr. 2 dessant käsu vallutada Sabelina küla koos ühe 2. polgu rooduga. Too küla asetses Sennost ja raudteest mõned kilomeetrid kaugemal. Meiepoolseteks ohvitserideks olid lipnikud Bärenklau ja Martin Tenneberg. Dessant toimus keset ööd. Esmalt marssisime ühte külla, kus asus üks 2. polgu pataljoni staap. Seal pidasid ohvitserid omavahel lahinguplaani, kuna meie end samas sõduritest täiskiilutud toas soojendasime. Edasimarsiks liitus meiega üks jalaväekompanii. Viimane poolitati rünnakuks nii, et polgumehed jäid meie tiibadele ja soomusronglased nende vahele. Luureandmetel arvati külas asuvat Vene madruseid ja Eesti Viljandi kommunistliku polgu üksus.
Kõik läks kavakohaselt, kuni algas tulevahetus vaenlasega. Siis aga jäi jalaväekompanii meist maha ahelikku pikutama ja põmmutas küla suunas meist paremalt või pooleldi tagant. Meie, soomusronglased, tormasime oma lõigus otse küla lähedale välja. Punased ei taganenud ja üks nende raskekuulipilduja tulistas meid vahetust lähedusest, hoides nii ka meid ahelikus maa külge surutuna. Siis sai kuulipildur tabamuse ja meie tormasime küla majadeni välja. Nüüd kostis püssi- ja kuulipildujaraginat ka teiselt poolt küla. Kes seal „sõdisid”, oli meile segane. Mõtlesime, et ehk on osa rügemendimehi vahepeal jõudnud ümber küla minna ja ründavad sealt. Nii jäime küla esimeste majade joonele olukorra selginemiseni ahelikku. Laskmine külast lõppes ja ka meil ei olnud kellegi peale lasta. Sain korralduse minna külla luurele ja vaadata, kuidas see välja näeb. Palusin luba mõni sõber kaasa võtta. Richard Niinemann, kellega tavaliselt koos liikusime, astus ette ja meldis, et soovib minuga kaasa minna. Kadusime Niinemanniga kahekesi majade vahele. Olime peaaegu kogu küla läbi hulkunud vaenlast kohtamata ja hakkasime juba tagasi tulema, kui ühe kiviaia tagant keegi meile eesti keeles hõikas: „Seisa – märgusõna!” Vastasime märgusõnaga, milleks oli „trumm”, ja sellele järgnes aia tagant komando „Tuld!”. Nägime ainult, et aia taga seisvad mehed lasid meie suunas kogupaugu. Kuulid meid ei tabanud ja järgmisel hetkel olime juba lähema majanurga varjus. Sealt hiilisime ettevaatlikult oma aheliku juurde tagasi. Jutustasime loo. Arvasime, et laskjaid võis olla paarkümmend. Kui aga hakkasime täpsustama, kus küla otsas ja mis suunas see aed asus, läksime segi. Nii saadeti meid kahekesi külla tagasi ja pandi eriti südamele, et me kindlaks teeksime mitte üksnes tolle aia täpse asukoha, vaid ka selle, kas tõesti oli tegemist vaenlasega või ehk jookseme viimati tormi oma polgu meestele, kes olid kuskilt külla jõudnud. Tõepoolest, oli pisut raske õiget kohta üles leida, sest niisuguseid kohti näis ööpimeduses külas olevat palju. Ettevaatlikult edasi liikudes sattusime siiski lõppeks kohale, kust meid eelmisel korral tulistati. Kordus eelmine sõnavahetus ja jälle kõlas meile paarikümne sammu kauguselt lastud kogupauk, mis ka seekord meid ei tabanud. Nüüd märkisime laskjate asukoha täpselt oma mällu. Ka olime kindlad, et on tegemist vaenlasega, ja me teadsime, kuidas seda kohta rünnata. Seekord arvestati meie juttu ja tulemuseks oli 23 või 25 Viljandi kommunistliku polgu vangilangenud sõdurit-eestlast. Vangid seletasid, et nad pidasid end igast küljest sissepiiratuks ja otsustasid seepärast kiviaia varjus lõpuni võidelda. Tegelikult aga oli juhtunud nii, et külast taganevad madrused ja Eesti kommunistliku polgu mehed olid segamini läinud ja ööpimeduses üksteist tulistama asunud. See selgitas meile ka teisel pool küla toimunud tulevahetuse loo.
Paar aastat pärast Vabadussõda, kui anti täiendav võimalus esitada kandidaate Vabadusristile, kirjutas kapten E. Reinvaldt, kes oli vahepeal lõpetanud ülikooli ja oli Tartus zooloogia instituudi assistent, selle vangide võtmise loo minu arvele. Oli leidnud vastavale dokumendile kahe meie ohvitseri lisaallkirjad, nagu seadus nõudis jne. Enne aga, kui ta ettepaneku Tallinna edasi saatis, andis ta selle mulle lugeda. Ettepanek oli kirjutatud kaunis tõetruult, ütleme, nii tõetruult, nagu selliseid ettepanekuid üldse saab kirjutada või tavaliselt kirjutatakse, kuid selles ei meeldinud mulle üks lause. Nimelt oli seal märgitud, et mina olnud esimene, kes üle müüri sellesse kindlustatud positsiooni sisse tormas. Parandasin tolle lause ära, nii et see kõlas „esimese” asemel „üks esimesi”. See „üks esimesi” viis minu ristisaajate paragrahvi alt välja ja nii ma Vabadusristi ei saanudki. Kuid mõeldav on, et tänu sellele viibin ma praegu vabaduses ja võin neid ridu paberile panna. Sellest aga pärastpoole. Niinemann abiellus hiljem meie tuntud riigimehe Jaan Poska tütre Helenega. Ta arreteeriti esimese kommunistliku okupatsiooni ajal ning jäi sellest peale kadunuks.
Asusime nüüd küla ette kaitsepositsioonile, et olla valmis vaenlase vasturünnakuks. Saabus hommik. Meile kaasa antud jalaväekompanii jõudis ka külla. Andsime küla kaitsmise sellele üle, samuti vangid, ja sammusime nii kiirelt kui suutsime oma soomusrongile tagasi, et öisest seiklusest välja puhata ja uuteks ülesanneteks valmis olla. Kaotusi